Andres Saal

Andres Saal (21. mai (vkj 9. mai) 1861 Selja (Kaseküla) – 23. juuni 1931 Los Angeles, USA) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog. Eduard Bornhöhe kõrval on ta üks tuntumaid ajaloolise jutustuse esindajaid Eesti kirjanduse ajaloos.

Andres Saal oli talupidaja poeg.

Saal lõpetas Selja vallakooli ja Tori kihelkonnakooli, sooritas 1880 Tartu Õpetajate Seminaris vallakooli õpetaja eksami ning õppis 1886–90 Tartu Ülikoolis vabakuulajana ajalugu, filosoofiat ja keeli. Erilist huvi tundis ta filosoof Gustav Teichmülleri ja ajaloolase Richard Gustav Gotthard Hausmanni loengute vastu.

1884. aastal kutsuti Saal kaastööliseks ajalehte Olevik, kus töötas 1889. aastani, 1889–92 pidas ta Tartus kauplust. 1892–93 õppis ta Saksamaal fotograafiat ja trükiasjandust, seejärel töötas Oleviku trükikojas.

Indoneesias

1897. aastal lahkus Andres Saal taas Eestist ja täiendas end Saksamaal. 1898 siirdus ta (lühipeatusega Itaalias) tollasesse Hollandi Ida-Indiasse (praegu Indoneesia), kus elas 22 aastat, tegeldes tsinko-, foto- ja kartograafiaga.

1898–1902 töötas ta Surabaya firmas E. Fuhri & Co reproduktsioonifotograafia, tsinkograafia ja valgustrüki osakonna juhatajana. 1902–11 oli ta Hollandi koloniaalarmee topograafiateenistuse fotograaf ja fotoosakonna juhataja Batavias (tänapäeval Indoneesia pealinn Jakarta). 1911–12 käis ta puhkuse- ja õppereisil Euroopas ning 1912–16 töötas Batavias fotoateljee juhatajana. 1916–18 veetis ta Hollandis, 1919–20 ootas Jaaval töötuna pensionit.

1920. aastast oli Saal pensionil ja elas Hollywoodis.

Tööväline tegevus

Saal reisis palju, tutvus Indoneesia ajaloo, elanike, looduse ja kultuuriga. Selle perioodi kirjutistes ilmus trükis üle 120 nimetuse, osa küll Saksamaal, kuid mitmed tutvustasid Indoneesiat ka eestlastele. Säilinud on kümneid avaldamata käsikirju. Publitsistika kõrval kirjutas Saal kolm ajaloolist jutustust, millest kaks – "Valge vanne" ja "Valgus hommikust" – kõnelevad indoneeslaste vabadusvõitlusest, kolmas – "Priiuse ja isamaa eest" – aga buuridest. Selle tutvustustöö tõttu oli Indoneesia 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Eestis üks tuntumaid Idamaadest.

Ehkki Saal töötas peamiselt eurooplaste keskel ja pidi Hollandi armee ametnikuna osalema kõrgkihi seltskonnaelus, suhtus ta Jaava põlisasukatesse sümpaatiaga ning pidas nende "laiskust" eurooplaste heaks töötamisel iselaadi vastupanuks võõramaalaste võimule. Ta oli aktiivne seltsielus, käis vastuvõttudel kindralkuberneri juures ning korraldas ka ise koos abikaasaga külalisõhtuid. Samas pühendas ta tööle armee topograafiateenistuse fotoateljees küllalt tähelepanu, et pälvida rahvusvahelist tunnustust. Saal luges laialdaselt, süvenedes Idamaade kultuuri, eriti kirjandusse ja filosoofiasse. Olaf Klaasseni ja Martin Halliku hinnangul võib teda pidada Eesti üheks esimeseks polüglotiks: Saal valdas eesti keele kõrval ka saksa, vene, inglise, hollandi, prantsuse, malai, indoneesia ning vähemal määral ka hiina ja sanskriti keelt. Kirjandusmuuseumi arhiivis on säilinud tema kogutud balikeelseid tekste palmilehtedel.

Lisaks Indoneesia tutvustamisele Eestis tutvustas Saal ka Eestit Indoneesias.

Eesti kirjanduses

1889–93 avaldas Andres Saal ajakirjanikuna töötades proosat, luuletusi ja tõlkeid. Tema kirjandusliku loomingu põhiosa moodustavad rahvusromantilised romaanid või jutustused Eesti ajaloost, peamiselt muistse vabadusvõitluse ajajärgust 13. sajandi alguskümnenditel, ajalooallikana kasutas seejuures Läti Henriku kroonikat. Kuid ajalugu ja ajaloosündmused olid talle siiski vaid taustaks põnevate seikluslugude loomisel, milles üllad eestlased ja liivlased võitlesid kurjade vallutajate ja nende poole üle läinud oma rahva reetjatega.

Saali kümmekonnast ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud "Vambola", "Aita" ja "Leili", kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust. "Vambola" tegevus toimub 1209–1212. Peategelane Vambola on Soontagana vanema poeg, kes tegutses ajajärgul, mil toimus eestlastele edukas Ümera lahing. Saali järelromantismi laadis jutustused mõjutasid suuresti rahvusliku meelsuse arengut ning tema jutustuste tegelaste nimed – Aita, Hilda, Leili, Vaike, Vambola jmt – said nii populaarseks, et nendega ristiti eesti lapsi veel mitu põlvkonda hiljemgi.

Saali sulest ilmus ka ajalooülevaateid, reisikirju, Buuri sõjast rääkiv romaan ning Idamaade olusid ja kultuuri tutvustavaid artikleid. Oma seiklusjuttudega tõi Saal lugejatele lähemale muistse vabadusvõitluse, teadvustas selle olemasolu, kujundas saksavastaseid hoiakuid ja kasvatas rahvuslikku meelsust. Saali mitmekülgne looming on suuremas osas koondatud Tartus 1926–1936 Eesti Kirjanduse Seltsi välja antud 6-köitelisse "Valitud kirjatööde kogusse".

Teadustöö

Ajaloolised uurimused "Päris ja prii" I–II (Rakvere, 1891–93) ning "Üleüldine isamaa ajalugu" (Rakvere, 1893) ei saavutanud küll professionaalset taset, kuid levisid rahva hulgas laialdaselt. Lisaks varem omandatud saksa, vene, inglise, prantsuse ja hollandi keelele omandas Saal Indoneesias ka malai keele, mis võimaldas saavutada hea kontakti Jaava põliselanikega. Ta uuris nende eluolu ja kombeid ning tutvustas neid ka oma sünnimaal. Jaaval elades avaldas Saal eesti ajalehtedes Kagu-Aasia ajaloo ja rahvateaduse ainelisi kirjutisi ja reisikirju (Emajõelt ekvaatori alla. // Olevik 1897/98; Kirjad Jaava saarelt. // Samas 1901/02 jm) ning kasutas sama ainest ka oma proosateostes. Erialases perioodikas avaldas ta ka fotograafiaalaseid uurimusi.

Teoseid

• Liivimaa kaelakohus käesoleva aastasaja alguseni. Tartu, 1891
• Ämariku tunnid. Tartu, 1892
• Vaimude vallas. Tartu, 1894
• Allilma saladused. Jaava tulemägedelt. Tartu, 1903
• Jaava. Jaava rahva elust, Jaava keelest ja kirjandusest. Tartu, 1911

Artikleid

• "Printsessi pidu Batavias" Postimees, 18.07.1909
• "Kui Hommik ärkab!" Olevik, 07.-19.01.1911
• "Jaawa astub poliitikasse" Olevik, 22.-29.08.1912
• "Hollandi 100-aastane iseseisvuse pidu Jaaval" Postimees, 30.12.1913
• "Budi Utama ja Sarikat Islam" Olevik, 04.-08.01.1914

Ilukirjandust

• "Valge vanne. Algupäraline jutustus Jaava ajaloost neljas jaos" Teataja, 02.01.-07.04.1904; ka "Valge vanne, ehk viimased sultanilapsed" Olevik, 19.03.-31.12.1911 ja raamatuna "Valge vanne ehk viimased sultanilapsed" Tartu, 1912
• "Valgus Hommikust" Tartu, 1929

Isiklikku

Tema abikaasa Emilie Rosalie Saal (1871–1954) oli Peterburis kunsti õppinud. Reisides koos oma abikaasaga Ida-India saartel, valmistas Emilie sadu akvarelle ja maale troopilistest taimedest ja viljadest ning tema töid hindasid muuhulgas kõrgelt näiteks Hollandi Kuningliku botaanikaaia teadlased.

Tal oli tütar Regina ja poeg Leo.

Mälestuse jäädvustamine

1997. aastal paigaldati Tori kalmistule skulptor Mati Karmini kujundatud Andres Saali büst. Arhitekt oli Tiit Trummal.

Kirjandus

• Eesti biograafiline leksikon. Trt, 1926–1929, lk 442
• Eesti entsüklopeedia, kd 14, lk 447
• Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk 495–496
• Klaassen, O. Hüvasti Insulinde! Andres Saali elu Indoneesias. Tartu, 1996
• Eesti kirjanduse ajalugu, II köide, Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 482–493 (ülevaate autor Endel Nirk) ja bibliograafia lk 505
• Olaf Klaassen, "Hüvasti, Insulinde! Andres Saali elu Indoneesias". Tartu Ülikooli Kirjastus 1996, 261 lk
• Ülo Sirk, "Olaf Klaasseni raamat Indoneesiast" – Akadeemia 1997, nr 11, lk 2404–25
• Martin Hallik, Olaf-Mihkel Klaassen, "Eestlane Indoneesias pärast Andres Saali" – Ajalooline Ajakiri 1998, nr 4 (103), lk 73–75
• E. Koemets "Saja-aastane Andres Saal" Looming 5/1961, lk 784–789
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Välislingid

• Allar Viivik, "Kirjanik maeti 66 aastat pärast surma" – SL Õhtuleht 8. juuni 2005
• Andres Saal Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Andres Saal "Aita", "Leili" ja "Vambola"

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.