Stelleri meriõhv

Allikas: Vikipeedia
Stelleri meriõhv

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Meriveiselised Sirenia
Sugukond Dugonglased Dugongidae
Alamsugukond Meriõhvlased Hydrodamalinae
PerekondHydrodamalis
LiikStelleri meriõhv
Binaarne nimetus
Hydrodamalis gigas
(Zimmermann, 1780)

Stelleri meriõhv (Hydrodamalis gigas) oli meriveiseliste seltsi kuuluv liik. Liigi avastas Kamtšatka poolsaare lähedal 1741. aastal Vitus Beringi ekspeditsioonil Saksa loodusteadlane Georg Wilhelm Steller.

Stelleri meriõhv elas toona ainult Komandorisaarte rannikuvetes, kuigi tänapäevased paleontoloogilised tõendid näitavad, et muinasajal oli tema asuala palju laiem. 1768. aastal suri liik välja liigse küttimise tagajärjel.[1]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Stelleri meriõhv võis kasvada kuni 10 m pikkuseks ja kaaluda kuni 4 tonni. Ta oli pikaldase eluviisiga, tegutses valdavalt kalda lähedal, mistõttu ta ei saanud sukelduda.

Toiduks tarvitas ainult merevetikat, peamiselt pruunvetikat lehtadru (Laminaria spp.). Stelleri meriõhv praktiliselt ei häälitsenudki ning neil oli väga hea kuulmine, mida näitas hästi arenenud sisekõrv. Selle liigi käitumist iseloomustas aeglus, apaatia ning nad ei peljanud inimesi. Need tegurid paraku aitasid kaasa loomaliigi kiirele hävitamisele inimese poolt. Stelleri meriõhva avastamise ajal hinnati liigi arvukuseks umbes kaks tuhat isendit.

Meriõhva nahk oli väga paks. Värv varieerus hallist kuni tumepruunini, mõnikord valkjate täppidega ja triibuga. Üks Saksa teadlasi, kes uuris meriõhva säilinud nahatükki, leidis, et tugevuse ja elastsuse poolest on see kaasaegsete autode rehvimaterjali sarnane. Võimalik, et see naha omadus oli kaitsemehhanism, mis hoidis looma rannikuvete kivide vastu vigastamisest.

Soolise dimorfismi esinemine Stelleri meriõhval on endiselt ebaselge, kuid isasloom olid ilmselt mõnevõrra suurem kui emasloom.[2]

Käitumise tunnusjooned[muuda | muuda lähteteksti]

Suure osa ajast Stelleri meriõhvad toitusid, ujudes aeglaselt madalas vees. Nad ei sukeldunud ja nende seljad paistsid pidevalt veest välja. Üldiselt meriõhvad hoidsid suurtesse karjadesse, kus noored liikusid keskel. Loomade kiindumus teineteise vastu oli väga tugev. Kui isasloom oli suri, siis tema kaaslane hoidis veel isase lähedusse mõned päevad. Steller kirjutas, et meriõhvad on monogaamsed ning paaritumine toimus ilmselt kevadel.[3]

Ökoloogilised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Märkimisväärne oli nende loomade roll ökoloogilises tasakaalus, peamiselt seetõttu, et nad tarbisid suurel hulgal vetikaid. Kohtades, kus meriõhvad sõid vetikaid, suurenes merisiilikute arv, kes olid omakorda kalaanide toiduks. On võimalik, et vetikatest toitumisega hõlbustasid nad ka Stelleri kormorani kalapüüki, mistõttu on võimalik, et Stelleri meriõhva kadumine oli kaudselt seotud selle linnu liigi väljasuremisega.

Kui meriõhvad hävisid, moodustasid suured vetikad Komandori saarte rannikuvööndis ühtlaselt tiheda kihi. See on kaasa toonud rannikumere stagnatsiooni, mere "õitsemise" ja punased looted, mille punane värvus on tingitud vees intensiivselt arenevatest ainuraksetest vetikatest, diniflagellaadidest. Diniflagellaadide toodetud toksiinid võivad koguneda limustesse ja muudesse selgrootutesse ning jõuda toiduahela kaudu kaladesse, merisaarmastesse ja merelindudesse, ning põhjustada ka nende surma.[4]

Hävitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Töösturid ja teadlased, kes tulid saartele, küttisid seal saarmaid ja meriõhve. Meriõhvi tapmine oli lihtne, sest nad olid passiivsed, ei suutnud sukelduda ega pääsenud inimeste käest, kes neid paadist küttisid. Tavaliselt kütiti stelleri meriõhve harpuuni abil ning mõnikord ka tulirelvadega. Suur osa just hukkuski kuuli tabamuse läbi.[5]

Viimane Stelleri meriõhv püüti kinni 1768. aastal

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. JACOB MIKANOWSKI. "The Giant Sea Mammal That Went Extinct in Less Than Three Decades".
  2. Elaina Zachos. "Enormous Extinct Sea Cow Fossil Found on Russian Island".
  3. Daryl P. Domning James Thomason Debra G. Corbett. "STELLER'S COW IN THE ALEUTIAN ISLANDS".
  4. А.А. Каздым. "Истреблённые человеком…. Стеллерова корова".
  5. Tiiu Speek. "Merisaarmad pidid maksma ränka hinda".