Frank Martin

Allikas: Vikipeedia

Frank Martin (15. september 1890 Eaux-Vives, tänapäeval osa Genfist21. november 1974 Naarden) oli Šveitsi helilooja, kes veetis suurema osa oma elust Hollandis.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündinud hugenottide perre, noorim kalvinistliku pastori Charles Martini pere kümnest lapsest, improviseeris Frank Martin klaveril juba enne kooli, ning 9-aastaselt, saamata mingitki muusikalist haridust, kirjutas juba oma esimesed laulud. 12-aastaselt osales ta Bachi "Matteuse passiooni" ettekandel ning sai sellest tugevat mõjutust: Bachist sai tema mentor.

Austades oma vanemate soove, õppis ta kaks aastat matemaatikat ja füüsikat Genfi Ülikoolis, kuid tegeles õpingute kõrval ka heliloominguga ja õppis lisaks klaverit, kompositsiooni ja harmooniat oma esimese muusikaõpetaja Joseph Lauberi (1864–1953), Genfi helilooja ja selleks ajaks linna muusikaelu juhtiva figuuri juures. Hiljem, 1920. aastatel, töötas Martin mõnda aega tihedalt Émile Jaques-Dalcroze'iga, kellelt ta õppis palju rütmi ja muusikateooria vallas. Aastatel 1918 kuni 1926 elas Martin Zürichis, Roomas ja Pariisis: selle perioodi teoseid ilmestavad isikupärase helikeele otsingud.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntuim orkestriteos on 1944./45. aastal kirjutatud Petite Symphonie Concertante, mis tegi Martini ka rahvusvaheliselt tuntuks, samas kui varajane Missa on populaarseim koorimuusikast ja Jedermann monoloogid (baritonile, klaverile ja orkestrile) sooloteostest. Ülejäänud looming sisaldab täispikka sümfooniat (1936–1937), kahte klaverikontserti, klavessiinikontserti, viiulikontserti, tšellokontserti, kontserti seitsmele puhkpillile ja kuueosalist seeriat üheosalisi "ballaade" erinevatele sooloinstrumentidele klaveri või orkestriga.

Vaimulikele tekstidele ja ainestikule loodud teoseid, nende hulgas näiteks Le Mystère de la Nativité ("Jõulumüsteerium", 1957/1959), peetakse ühtedeks parimatest 20. sajandi religioossetest heliteostest. Šveitsi muusik Ernest Ansermet, Martini loomingu meisterlik esitaja alates 1918. aastast, juhatas paljusid Martini loomingu lindistusi, nende hulgas ka oratooriumi In Terra Pax (1944) koos Orchestre de la Suisse Romande'iga.

Martin arendas välja oma küpse stiili, tuginedes Arnold Schönbergi kaksteisttoontehnikale, hakates sellest 1932. aasta kandis huvituma, kuid tonaalsust siiski mitte hüljates. Osa Martini inspireeritumast muusikast on kirjutatud tema kaheksakümnendates eluaastates; ta töötas oma viimase kantaadi Et la vie l'emporta kallal veel kümme päeva enne elu lõppu. Ta suri Naardenis, Hollandis.