Sergei Soldatov

Allikas: Vikipeedia
Vabadusvõitleja Sergei Soldatov

Sergei Soldatov (24. juuni 1933 Narva24. jaanuar 2003 Tallinn) oli üks antisovetliku vabadusliikumise rajajaid Eestis, kes 1970. aastail selle eest Nõukogude Liidu sunnitöölaagrites karistust kandis.

Virumaalt pärit eestivenelasena suutis Soldatov mõjutada Brežnevi-aja vabameelseid ringkondi ka N Liidus, ta organiseeris ja toimetas omakirjastuse (samizdat) väljaandmist ja oli 1969 avaldatud Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL) venekeelse programmi üks autoreid. Ta jätkas vabadusvõitlust publitsisti ja raadioajakirjanikuna ka välispagenduses.

Soldatovi õpingud ja töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sergei Soldatov lõpetas Jõhvi keskkooli ja Leningradi Polütehnilise Instituudi masinaehituse erialal. Töötas Tallinna tehastes ja oli mitu aastat Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud.

Soldatovi panus Eesti vabadusvõitlusesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sergei Soldatov oli Moraalpoliitilise Taassünni liikumise juht ja 1970. aastate teisel poolel ja 1970. aastate algul Eesti Demokraatliku Liikumise juhtivaid tegelasi, toimetades põrandaaluseid ajakirju, nagu "Eesti Rahvuslik Hääl" ja "Eesti Demokraat", ning osaledes läkituste saatmises maailma avalikkusele.

Ta tegi 1970. aastail koostööd Tunne Kelami ja Jüri Linaga. Pidas Jüri Lina põrandaalusele noorteliikumisele Tartus filosoofilistel teemadel loenguid, kasutades varjunime "Onu Jaan".

Sergei Soldatovi tegevus Eesti iseseisvuse ja inimõiguste kaitseks jätkus ka välismaal, muuseas kampaaniareisidega Lääne-Euroopas ja Ühendriikides, viimases esines ta tunnistustega ka USA Kongressi Helsingi-komisjoni ees.

Vahistamine ja karistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 13. detsembril 1974 vahistati Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde tegelastest Kalju Mätik, Mati Kiirend ja Artjom Juskevitš, Arvo Varato õnnestus Soldatovil põranda all minna ja varjuda kuni vahistamiseni 4. jaanuaril 1975. aastal. Koos võitluskaaslastega mõisteti ta oktoobris 1975. aastal süüdi Nõukogude-vastase tegevuse eest.

Kandis 6-aastase karistuse ära Mordva range režiimiga vangilaagrites. Pärast vabanemist viibis lühikest aega nn administratiivjärelevalve all ning saadeti 1981. aastal N Liidu piiridest välja.

Pärast Nõukogude Liidust väljasaatmist 1981. aastal õnnestus Sergei Soldatovil Amnesty Internationali Saksamaa-grupi kaasabil asuda Münchenisse, kus ta töötas aastast 1983 VabadusraadioRaadio Vaba Euroopa eesti toimetuses ning aastail 1988-1993 sama raadio vene toimetuses. Asutas 1998 Maini-äärses Frankfurdis ajaloo ja filosoofia uurimise keskuse «Katharsis».

Tagasitulek Eestisse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naasis Eestisse aastal 2000. Pidas koos publitsist Jüri Linaga Euroopa Liidu kriitilisi loenguid.

Osales ka endiste kommunismivangide ja vabadusvõitlejate konverentsidel ja kokkutulekutel Tartus, Toilas jm.

Soldatovi töid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on avaldanud hulga raamatuid ja kogumikke eesti, vene ja saksa keeles, sealhulgas "Zarnitsõ Vozroždenija" (inglk "Political Struggle and Ethical Rebirth", London, 1984; ek "Taassünni põuavälgud: Poliitilise võitluse ja kõlbelise valgustuse kogemus", Tln, 2012, 262lk — vn keelest tõlkinud Kalju Mätik), "Fackel und Schwert" (München, 1987), "Sinimägede taustal" (Tln, 2002), "Kurva tõe otsingul" (Tln, 2003).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]