Semantika

Allikas: Vikipeedia

Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste, s.o morfeemi, sõna, fraasi, lause tähendusi ning nende tähenduste muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid, keele ja mõtlemise suhteid.

Semantika on ka keeleüksuse tähendus või tähendused.

Semantika ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõnaraamatu koostamiseks tuleb teada sõnade tähendusi. Seepärast saab öelda, et semantika on nii vana kui vana on vanim teadaolev sõnaraamat, mis pärineb ajast umbes 3000 aastat eKr.[1].

Termin semantika on filosoofias tuntud umbes Aristotelese ajast alates.

Keeleteaduse haruna tuntakse semantikat 19. sajandi lõpust, kui Michel Bréal tutvustas keeleteadlastele terminit sémantique. Sel ajal tunti huvi ainult sõnade tähenduste psühholoogilise tausta vastu. 20. sajandi alguses hakkasid teadlasi huvitama tähenduse muutumise põhimõtted.

Semiootik Charles William Morris jagas semiootika kolmeks: pragmaatika, semantika ja süntaks.[2]

Tähendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähendus on märgiga vastavusse seatud sisu.[3]

Tähendust võidakse analüüsida tähenduskomponentide abil. Sellisel juhul kirjeldatakse näiteks sõna naine tähendust nii: on elus, inimene, täiskasvanud ja naissoost. Tähenduskomponendid esitatakse üldiselt binaarselt: "+" või "-". Kui mõlemad väärtused on võimalikud, siis kasutatakse "0".[4]

Semantika tegeleb muuhulgas tähenduste muutumisega. Keeleüksuse tähendus võib kitseneda, laieneda, halveneda, paraneda.

Näiteks eesti sõna nooruk tähistas vanasti nii noormeest kui neidu. Nüüd kasutatakse seda ainult poiste kohta, sest sõna tähendus on kitsenenud. Sõna karisma oli varem seotud ainult religiooniga ja tähendas 'armuand'. Nüüd tähistab see laiemalt inimese üldist sarmikust.

Sõna nilbe tähendus oli varem neutraalne - 'libe'. Nüüd on sõna tähendus halvenenud ja nilbe tähendab ka 'rõve'. Sõna helge tähendus on muutunud, vastupidi, paremaks - varem kasutati seda ilma kohta, aga nüüd tähendab helge ka 'rõõmus'.[5]

Semantika harud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsioonilised semantika harud on sõnasemantika, lausesemantika ja tekstisemantika.[6]

Sõnasemantika ehk leksikaalne semantika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihtne tähendusvõrgustik

Tähendusväli, tähendusvõrgustik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üksteisega tähenduse poolest seotud sõnad, näiteks värvinimed, loomanimed, inimese intellektuaalse tegevusega seotud verbid moodustavad (kahemõõtmelise) tähendusvälja ehk (kolmemõõtmelise) tähendusvõrgustiku[7]. Semantilisse võrgustikku kuuluvate mõistete vahel on kokkukuuluvus- ja vastandussuhted.[8] Semantiliste väljade piirid on eri keeltes erinevad.[9]

Leksikaalsed suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõnade vahel võivad kehtida erinevad leksikaalsed suhted: hüponüümia, sünonüümia, antonüümia, polüseemia ja homonüümia.

Hüponüümia, hüponüüm ja hüperonüüm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüponüümia (kr prefiks hypo- 'all-', 'alla-') on hierarhiasuhe kahe või enama tähenduse vahel.[10]. Näiteks hüponüümidel koduloom, metsloom, väikeloom on üks ühine hüperonüüm, milleks on sõna loom.[11] Hüponüümid aitavad tavakõnes maailma struktuureerida. Hüponüüme leidub kõikides keeltes, aga see, milliste sõnade vahel on hüponüümiasuhe, varieerub keeliti.[12]

Lausesemantika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lausesemantikal ja sõnasemantikal tuleb vahet teha, sest lause tähendus pole selle koostisosade tähenduste summa. Kui lause tähendus oleks selle koostisosade tähenduste summa, tähendaksid laused Jüri nägi Mari ja Mari nägi Jüri ühte ja sama.[13]. Lausesemantika uuribki seda, mis tähendused tekivad sõnade ühendamisel, ehk süntagmaatilisi tähendussuhteid. Lausesemantikat ei saa sõnasemantikast täiesti lahutada, sest lause tähendus sõltub suuresti selle koostisosade tähendusest ja sõnad saavad täpse tähenduse oma lõplikus kontekstis.[14]

Propositsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Propositsioon on lause tähenduse tuumosa, mis väljendab kõne all olevat ümbritseva maailma olukorda. Propositsioon koosneb referentsist ehk viitest, predikaadist ehk tempusest ja referendist ehk öeldavast põhiasjast.[15]

Intensioon ja ekstensioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lause tähenduse kirjeldamisel uuritakse tõesustingimusi, mille kehtimisel lause on tõene. Lause tõesustingimustega liituvad mõisted intensioon ja ekstensioon.

Intensioon on tõesustingimused, mis moodustavad lause põhitähenduse.

Ekstensioon on lause tõeväärtus, mida on võimalik selgitada lause väite ja ümbritseva maailma seisukorra võrdlemisel. Analüütilise lause Roheline on värv tõeväärtus selgub otse lausest. Sünteetilise lause Nüüd sajab vihma tõeväärtus selgub alles siis, kui võrrelda lause sisu ja tõelist olukorda.[16]

Idioom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idioom ehk fraseologism on mitmest sõnast koosnev keeleomane, kinnistunud vormi ja piltliku tähendusega väljend, näiteks nagu loorberitele puhkama jääma.

Kollokatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollokatsioon on sõnapaar, mille liikmed esinevad üksteise naabruses sagedamini kui võiks eeldada nende üksikult esinemise sageduste põhjal[17], näiteks eesti keeles öeldakse kange tee ja mitte *kõva tee, inglise keeles strong tea ja mitte *powerful tea.[18]

Tekstisemantika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tekstisemantika uurib lausest pikemaid tervikuid ja terveid tekste.

Koherentsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

koherentsus ehk sidusus võimaldab ühe lause tõlgendamist teise lause abil.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 33.
  2. Silvi Tenjes. Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 9–10.
  3. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 505.
  4. Fred Karlsson. Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus 2002, lk 245–246.
  5. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 507–508.
  6. Silvi Tenjes. Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 30.
  7. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 506–507.
  8. Kaisa Häkkinen. Keeleteaduse alused. Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 141.
  9. Silvi Tenjes. Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 63–64.
  10. Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 136.
  11. Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 137.
  12. Silvi Tenjes. Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 66.
  13. Fred Karlsson. Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus 2002, lk 260.
  14. Kaisa Häkkinen. Keeleteaduse alused. Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 135.
  15. Kaija Kuiri. Semantiikan peruskurssi: Luennot ja harjoitukset. Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos, Tampere 2000, lk 39–40.
  16. Kaisa Häkkinen. Keeleteaduse alused. Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 147.
  17. Kollokatsioonide otsing korpusest. https://korpused.keeleressursid.ee/clc/?mod=aboutcollocations
  18. Collocation. http://en.wikipedia.org/wiki/Collocation

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]