Semantika

Allikas: Vikipeedia

Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid.

Semantika on ka keeleüksuse (morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendus või tähendused.

Semantika ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna sõnaraamatut koostades on vajalik tegeleda sõnade tähendusega, on võimalik öelda, et semantika on nii vana kui vanim teadaolev sõnaraamat, mis pärineb umbes 3000 aastat enne ajaarvamise algust.[1]. Termin semantika on tuntud filosoofias umbes Aristotelese ajast peale. Keeleteadusharuna tuntakse semantikat alates 19. sajandi lõpust, mil Michel Bréal tutvustas terminit sémantique keeleteadlaste ringkonnas. Sel ajal tunti aga huvi ainult sõnade tähenduse psühholoogilise tausta vastu. 20. sajandi algul toodi keeleteadusse küsimused tähenduse muutuse printsiipidest. Semiootik Charles William Morris jagas semiootika kolme ossa: pragmaatika, semantika ja süntaks.[2]

Tähendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähendus on märgiga vastavusse seatud sisu.[3] Tähendust on võimalik märkida n-ö tähenduskomponentidel. See tähendab, et sõnu saab kirjeldada komponentide abil, näiteks sõna ,naine' on elus, inimene, täiskasvanud ja naissoost. Üldiselt esitatakse komponendid binaarselt ehk ,,+" või ,,-", aga võimalik on ka ,,0", kui mõlemad väärtused on võimalikud.[4]

Semantika tegeleb ka tähenduste muutumisega. Tähendusel on võimalik kitseneda, laieneda, halveneda ja paraneda. Näiteks sõna nooruk oli algselt mõeldud tähistama nii noormeest ku neidu, aga nüüd kasutatakse seda ainult poisside tähistamisel ehk tähendus on kitsenenud. Laienemise näide on karisma, mis varemalt oli seotud ainult religiooniga aga mis nüüd on üldine inimese omadus. Sõna nilbe on varemalt tähendanud 'libedat', aga nüüd tähendab see ka 'rõvedat' ehk sõna tähendus on hakanud tähistama vähem lugupeetud asja ehk see on halvenud. Vastupidine on juhtunud sõnaga helge, mida varem kasutati ilmast rääkides aga mille nüüd on ka tähendus 'rõõmus'.[5]

Semantika harud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt kuulub semantikasse sõna- lause- ja tekstisemantika.[6]

Sõnasemantika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõnasemantikat nimetatakse keeleteaduses leksikaalseks semantikaks. Sõnasemantika tegeleb sõnade vaheliste suhtete erinevate praktiliste töövahenditega.[7]. Sõnadevahelised leksikaalsed suhted on võimalik jaotada hüponüümiaks, sünonüümiaks, antonüümiaks, polüseemiaks ja homonüümiaks.

Näite lihtsast semantilisest võrgust

Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavat tähendusvälja (kahemõõtmeline) ehk tähendusvõrgustiku (kolmemõõtmeline).[8] Tähendusväljad on näiteks värvid või inimese intellektuaalse tegevusega seotud verbid. Semantilises võrgus olevate mõistete vahel valitseb kokkukuuluvus- ja vastandussuhted.[9] Tähelepandav siiski on, et igas keeles ei ole semantiliste väljade piirid samad.[10]

Hüponüümia ja hüponüümid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüponüümia (kr prefiks hypo- 'all-', 'alla-') on hierarhiasuhe kahe või enama tähenduse vahel.[11]. Näiteks hüponüüm 'loomad' on võimalik jagada kodu-, mets- ja väikeloomadeks, millel edasi on olemas omad hüponüümised mõisted.[12] Hüponüüme on leitud kõikides keeltes, aga tähelepandav on, et see, mis sõnad on hüponüümilises seoses, varieerub keeliti.[13]

Hüponüüm on oluline igapäevakõnes, ja see aitab maailma struktureerida.

Hüponüümi vastand on hüperonüüm.

Lausesemantika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lausesemantikat on oluline eraldada sõnasemantikast, sest lause tähendus pole selle sõnade summa, sest kui lauset nähakse selle koostissõnade summana, tähendaksid laused Sue saw Bill ja Bill saw Sue sama.[14]. Lausesemantika uuribki, mis tähendused tekivad sõnade ühendamisel ehk süntagmaatilisi tähendussuhteid. Lausesemantikat loomulikult ei saa täielikult sõnasemantikas lahutada, sest lause tähendus sõltub suuresti selle sõnade tähendusest ja sõnad saavadki täpse tähendussisu lõplikus kontekstis.[15]

Lausesemantika-alaseid mõisteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lausesemantikas oluline mõiste on propositsioon, mis on lause sisuline külg ehk lause tähenduse tuumosa, mis lihtsalt väljendab kõne all olevat ümbritseva maailma olukorra. Propositsioon koosneb referentsist ehk viitest ja predikaatiost ehk tempusest ja referentsist öeldavast põhiasjast.[16] Lause tähenduse kirjeldamisel uuritakse tõesustingimusi, mille kehtimisel lause on tõene. Lause tõesustingimustesse liituvad mõisted on intentsioon ja ekstentsioon, kus intentsioon on tõesustingimused, mis moodustavad lause põhitähenduse, ja ekstentsioon on lause tõeväärtus, mida on võimalik selgitada lause väite ja ümbritseva maailma seisukorra võrdlemisel. Analüütilistes lausetes selgub tõeväärtus otse lausest (,,Roheline on värv"), sünteetilistes lausetes tõeväärtus selgub alles siis, kui võrrelda lause sisu ja tõelist olukorda (,,Nüüd sajab vihma").[17] Lausesemantika tasemele kuuluvad ka mitmest sõnast koosnevad idioomid ehk keeleomased, vormilt kinnistunud ja tähenduselt piltlikud väljendid (näiteks ,loorberitele puhkama jääma') ning kollokatsioonid ehk keeleomased ühendid (näiteks eesti keeles ,jalgrattaga sõitma' aga inglise keeles 'ratsutama' (ride)).[18]

Tekstisemantika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tekstisemantikas uuritakse ühest lausest pikemaid tervikuid ja terveid tekste. Sellega seos on näiteks mõiste koherentsus ehk sidusus, mis võimaldab ühe lause tõlgendamist teise lause abil.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus, Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 33.
  2. Silvi Tenjes. "Semantika", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 9–10.
  3. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. "Eesti keele käsiraamat", Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 505.
  4. Fred Karlsson. "Üldkeeleteadus", Eesti Keele Sihtasutus 2002, lk 245–246.
  5. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. "Eesti keele käsiraamat", Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 507–508.
  6. Silvi Tenjes. "Semantika", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 30.
  7. Silvi Tenjes. "Semantika", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 65.
  8. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. "Eesti keele käsiraamat", Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 506–507.
  9. Kaisa Häkkinen. "Keeleteaduse alused", Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 141.
  10. Silvi Tenjes. "Semantika", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 63–64.
  11. Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus, Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 136.
  12. Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus, Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 137.
  13. Silvi Tenjes. "Semantika", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 66.
  14. Fred Karlsson. "Üldkeeleteadus", Eesti Keele Sihtasutus 2002, lk 260.
  15. Kaisa Häkkinen. "Keeleteaduse alused", Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 135.
  16. Kaija Kuiri. "Semantiikan peruskurssi: Luennot ja harjoitukset", Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos, Tampere 2000, lk 39–40.
  17. Kaisa Häkkinen. "Keeleteaduse alused", Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 147.
  18. Kaisa Häkkinen. "Keeleteaduse alused", Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 145.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]