Is Semantics Possible?

"Is Semantics Possible?" ("Kas semantika on võimalik?") on Hilary Putnami filosoofiline artikkel 1970. aastast. See ilmus esimest korda ajakirjas Metaphilosophy (1970, kd 1, nr 3, lk 187–201) ja hiljem raamatus: H. Kiefer, M. Munitz (toim). Languages, Belief and Metaphysics, Contemporary Philosophic Thought: The International Philosophy Year Conferences at Brockport, State University of New York Press, kd 1. See on ümber trükitud Hilary Putnami kogumikus Mind, Language and Reality, Philosophical Papers, kd 2, 1975, lk 139–152.

Ümberjutustus

1960ndatel on eriti Noam Chomskyst ja Zellig Harrisest mõjutatud keeleteadlased teinud suuri edusamme loomulike keelte süntaksi teooria vallas, kuid loomulike keelte semantika teooria ei ole nii jõudsalt arenenud. Miks see nii raske on?

Tavaliste nimisõnade tähendus

Üldnimesid on mitmesuguseid. Mõnele, nagu "poissmees", saab anda eksplitsiitse definitsiooni ('mees, kes pole kunagi abiellunud'), aga valdavale enamikule seda anda ei saa. Mõned üldnimed on tuletatud tegusõnadest ("õpetaja"). Filosoofiliselt ja keeleteaduslikult tähtsa klassi moodustavad loomulike liikidega seotud üldnimed (loomuliku liigi sõnad ehk loomuliku liigi terminid). Loomulikud liigid on klassid, millel meie meelest on seletuslik tähtsus. Loomulike liikide normaalseid eristavaid tunnuseid hoiavad koos või isegi seletavad süvamehhanismid. Loomuliku liigi sõnad on näiteks "kuld", "sidrun", "tiiger" ja "hape". Putnam väidab, et 1) traditsioonilised tähendusteooriad võltsivad niisuguste sõnade omadusi, 2) Rudolf Carnap ja teised loogikud piirduvad põhiliselt nende teooriate formaliseerimisega ning 3) ka Jerrold Katzi ja tema kaastööliste semantikateooriates on traditsiooniliste teooriate puudused alles.

Traditsioonilise vaate järgi esitab sõna "sidrun" tähenduse omaduste konjunktsioon. Iga omaduse puhul on väide, et sidrunil on see omadus, analüütiline tõde. Ja ka väide, et iga asi, millel on kõik need omadused, on sidrun, on analüütiline tõde. Aga "sidruni" puhul kehtib see tegelikult ainult juhul, kui meil on üksainus analüüsimatu omadus olla sidrun. Millegi paigutamine loomuliku liigi alla ei ole lihtsalt sellele omaduste konjunktsiooni omistamine. Sidrunit ei saa defineerida kui seda, millel on kollane värvus, hapu maitse jne. Kõige ilmsem raskus on see, et loomulikul liigil võib olla normist hälbivaid liikmeid. Ka roheline sidrun on sidrun, isegi kui ta ei muutugi kunagi kollaseks. Ainult normaalsed sidrunid on kollased, hapud jne. Selle raskuse vältimiseks katsetame järgmist definitsiooni: sidrun on definitsiooni järgi see, mis kuulub loomulikku liiki, mille normaalsed liikmed on kollase koorega, hapu maitsega jne. "Jne" on siin muidugi problemaatiline, nagu ka "hapu maitse": äkki peaks siin olema "sidrunimaitse"? Ent jätame need probleemid praegu kõrvale ja keskendume loomuliku liigi ja normaalse liikme mõistele.

Loomuliku liigi termin etendab erilist laadi osa. Kui ma nimetan midagi sidruniks, siis ma annan märku, et sel on tõenäoliselt teatud tunnused (kollane koor jne); ja annan märku ka sellest, et kui asjal need tunnused on, siis tõenäoliselt tuleb neid seletada mingi "olemusliku loomusega", mis on kõigile loomuliku klassi liikmetele ühine. Mis see olemuslik loomus on, see ei selgu keeleanalüüsist, vaid teaduslikust teooriast. Tänapäeval me ütleksime, et see on teatud kromosoomistruktuur. Nüüd on ahvatlus öelda, et loomuliku liigi termin on lihtsalt termin, mis etendab teatud osa teaduslikus või teaduse-eelses teoorias, laias laastus nimelt viitab "olemuslikele tunnustele" või "mehhanismidele" ilmsete "eristavate tunnuste" taga. Aga see jääbki tõenäoliselt ähmaseks, nii nagu ka teooria ja seletuse mõiste, mida ei õnnestu kiiresti ja lõplikult analüüsida. Isegi kui me saaksime loomuliku liigi ehk loomuliku klassi näiteks klassina, mis on mõnes hästi kinnitatud teoorias niisugust ja niisugust metodoloogilist osa etendava termini ekstensioon, siis see definitsioon sisaldaks vähemalt osaliselt mingit teooriat maailma kohta. See, et loomulikud liigid etendavad teooriates teatud laadi rolli, ei ole analüütiline; seda, mis loomulikke klasse reaalselt eristab, ei saa kindlaks teha tähenduse analüüsiga, vaid tarvis on kõrgetasemelist ja väga abstraktset teaduslikku uurimist.

See, et pakutud sidruni definitsioon sisaldab termineid, mida ei õnnestu defineerida, ei ole siiski fataalne vastuväide. Kui see on tõsi (varsti selgub, et seegi on suur ülelihtsustus), siis traditsiooniline arusaam üldterminite jõust on ekslik. Definitsioon ütleb, et sidrun kuulub loomulikku liiki, mille normaalsetel liikmetel on teatud omadused; sellega pole öeldud, et sidrunil on paratamatult need omadused. Pole analüütilisi tõdesid kujuga "igal sidrunil on omadus P". Traditsiooniline teooria üldistas kõigile üldterminitele teooria, mis kehtib "ühe kriteeriumiga mõistete" (näiteks 'poissmees') kohta.

Kui toodud definitsioon on õige, siis teadmisest, millised omadused asjal on, ei piisa algoritmiliseks määramiseks, kas see asi on sidrun. Isegi kui mul on selle puuvilja kromosoomiomaduste kirjeldus näiteks osakestefüüsika keeles, siis ma ei pruugi osata öelda, kas see on sidrun, sest 1) mul ei ole teooriat, mille järgi need füüsikalised ja keemilised tunnused on kromosoomidega seotud ehituslikud tunnused (võib-olla mul ei ole kromosoomi mõistetki), ja 2) ma ei pruugi olla avastanud, et kromosoomide ehitus on sidrunite olemuslik omadus. Tähendus ei määra ekstensiooni, selles mõttes et kui on antud tähendus ja asja kõigi omaduste nimekiri, siis saaks lihtsalt maha lugeda, kas see asi on sidrun. See võib sõltuda sellest, mis on 'loomulike liikide' parim mõisteskeem, parim teooria. (See on üks põhjus, miks fenomenalistlikud tõlkeskeemid läbi kukuvad.)

Neid järelmeid peab Putnam õigeteks, isegi kui definitsioon ise on ülelihtsustus. Kas on paratamatu tõde, et meie arusaama järgi "normaalsed" (hapud ja kollased) sidrunid on reaalselt oma liigi normaalsed liikmed? Kas on loogiliselt võimatu, et me peame reaalselt väga ebatüüpilisi (näiteks haigeid) sidruneid normaalseteks? Ülaltoodud definitsiooni järgi kui ei ole loomulikku liiki, mille normaalsed liikmed on kollased, hapud jne, siis isegi need hapud kollased paksu koorega sidrunid, millest ma teen jooki, ei ole rangelt võttes sidrunid. Aga see on absurdne. On selge, et need on sidrunid, kuigi pole analüütiline, et need on normaalsed sidrunid. Ja kui sidrunite värv muutuks (näiteks kui atmosfääri satuks gaas, mis reageerib sidrunite pigmendiga), siis me ei ütleks, et sidruneid enam ei ole, kuigi enam ei oleks seda loomulikku liiki, mille normaalsed liikmed on kollased ja teiste sidruni tunnustega. Nii et see definitsioon on selles suhtes õige, et see, mille kohta ta ütleb, et see ei ole analüütiline, tõesti ei ole analüütiline, ja selles suhtes ebaõige, et see, mis oleks analüütiline, kui ta oleks õige, ei ole analüütiline. Me tegime loomuliku liigi terminite loogika võrreldes omaduste konjunktsiooni mudeliga vabamaks, kuid see pole veel piisavalt vaba.

Vaatlesime äsja kaht juhtumit: 1) selle loomuliku liigi normaalsed liikmed ei pruugi tegelikul olla need, mis meie arvates on normaalsed; 2) loomuliku liigi tunnused võivad (võib-olla tingimuste muutumise tõttu) muutuda, ilma et "olemus" nii palju muutuks, et me sõnast loobud tahaksime. Esimesel juhtumil (normaalsed sidrunid on sinised, aga me pole normaalseid sidruneid näinud) on meie teooria loomuliku liigi kohta väär, aga vähemalt on olemas loomulik liik, mille kohta meil on väär teooria, ja sellepärast me võime terminit ikka veel kasutada. Teisel juhtumil meie teooria vähemalt oli kunagi tõene, kuid ta ei ole enam tõene, kuigi loomulik liik on alles, ja sellepärast me võime terminit ikka veel kasutada.

Teeme nüüd definitsiooni ümber: X on sidrun definitsiooni järgi siis ja ainult siis, kui X kuulub loomulikku liiki, mille ... (nagu enne) või X kuulub loomulikku liiki, mille normaalsed liikmed varem ... (nagu enne) või X kuulub loomulikku liiki, mille normaalsete liikmete kohta varem usuti või praegu ebaõigesti usutakse, et ... (nagu enne).

Isegi kui jätta kõrvale, et see "definitsioon" on pisut hullumeelne (sellest mitte hoolimine on filosoofias liigagi tavaline), ta ikkagi ei tööta. Oletame, et iidsel ajal sidruneid ei tuntud, küll aga tunti ebatüüpilisi apelsine, mis aga olid koore, värvuse jne omaduste poolest sidrunitest eristamatud (ainult bioloog saaks aru, et need on apelsinid), ning tollal peeti neid normaalseteks apelsinideks. Siis oleks definitsiooni järgi kõik praegused apelsinid sidrunid. Selle asemel et süsteemi loovate filosoofide kombel definitsiooni veel keerulisemaks teha, vaatame, mis valesti läks. On küll tõsi, et loomuliku liigi terminit võidakse kasutada selleks, et osutada asjale, mis kuulub loomulikku liiki, mis ei vasta loomuliku liigi terminiga seotud "teooriale", kuid mida usutakse sellele vastavat olevat (ning olevatki see loomulik liik, mis teooriale vastab), kui teooriat pole veel falsifitseeritud. Isegi kui kassid osutuvad robotiteks, mida Marsilt juhitakse, me nimetaksime neid ikkagi kassideks; isegi kui normaalsed sidrunid on sinised, on nad ikkagi sidrunid (ja kollased on ka sidrunid). Mitte ainult et me nimetame neid ikkagi kassideks (sidruniteks), vaid nad ongi kassid (sidrunid). Aga asjaolu, et terminil on mitu võimalikku tarvitust, ei tee teda disjunktiivseks terminiks. Viga on püüda esitada loomuliku keele sõna keerulist käitumist analüütilise definitsiooni abil, sest see on liiga lihtne. See ei tähenda, et niisugune esitus poleks võimalik. Võib ju öelda, et "sidrun" on loomuliku liigi sõna, millega seotud tunnused on kollane koor, hapu maitse jne. Et see definitsioon lõpule viia, peaks loomuliku keele sõnade keelelise käitumise kohta rohkem ütlema, sidruni kohta aga rohkem öelda pole tarvis.

Katzi tähendusteooria

Rudolf Carnapi arusaam tähendusest loomulikus keeles on järgmine. Me jaotame loogilise ruumi "loogiliselt võimalikeks maailmadeks". (Carnap ei aruta vastuväiteid, et see võib olla väga keelesõlteline ning võib-olla eeldab analüütilise ja sünteetilise eristust.) Informandilt küsitakse, kas ta ütleks, et miski on tõsi igas loogiliselt võimalikus maailmas. Et 1) iga loogiliselt võimalikku maailma saab kirjeldada nii selgelt et, informant saab vastata, ja 2) et informant saab öelda, kas antud lause on tõene, väär või ebaselge tõeväärtusega, toetudes ainult loogiliselt võimaliku maailma kirjeldusele ja tähendusele (ehk "intensioonile"), mille ta antud lausele omistab. Nagu nägime, on teine eeldus väär samal põhjusel, miks traditsiooniline tähendusteooria on väär: isegi kui ma tean seda "loogiliselt võimalikku maailma", mida sa silmas pead, siis selleks et otsustada, kas miski on näiteks sidrun, on võib-olla tarvis otsustada, milline teooria on parim; ja seda ei saa informandi küsitlemise teel kindlaks teha. Mitte et sõnal "sidrun" ei oleks tähendust, aga tähendusel puudub lihtne seos ekstensiooniga, isegi "ekstensiooniga loogiliselt võimalikes maailmades".

Putnam keskendub Jerrold Katzi ja tema kaastööliste semantikateooriale, mille järgi 1) igal sõnal on tähendus, mida iseloomustab semantiliste tähiste järjend, 2) need tähised tähistavad "mõisteid" (näiteks 'vallaline', 'elus', 'hüljes') (need "mõisted" on Katzil ajuprotsessid, aga Putnam ignoreerib seda siin), 3) iga niisugune mõiste tähistab kaasasündinud mõistet, mis on mingil moel ajusse "sisse ehitatud", 4) on olemas rekurrentsed reeglid, mille abil üksikute sõnade tähendusest ja lause süvastruktuurist (transformatsioonilise grammatika mõttes) tuletatakse tervete lausete (mis on samuti tähiste järjendid) tähendused, 5) skeemi tervikuna õigustab teadusliku teooria "viis", selle võime õigustada meie intuitsiooni, et teatud lausetel on rohkem kui üks tähendus või et teatud laused on imelikud, 6) ka analüütilisussuhted saab teooriast maha lugeda, näiteks sellest, et tähendusega 'vallaline' seotud tähised esinevad koos tähendusega 'poissmees', nähtub, et "kõik poissmehed on vallalised" on analüütiline.

Selles skeemis on seesmisi vastuolusid, mis on kohe näha. Näiteks on 'hüljes' antud keeleuniversaali näitega, aga üheski inimeste evolutsiooni teoorias ei ole kokkupuude hüljestega universaalne. Nähtavasti peab Katz silmas, et selliseid termineid saab analüüsida nii primitiivsete mõisteteni välja, mida võib pidada universaalseks. (Seda analüüsi pole muidugi tehtud.) Kõige huvitavam on see, et skeem on täpselt traditsioonilise teooria tõlge, ainult omaduste nimekiri on asendatud mõistete nimekirjaga. Vastunäited traditsioonilisele teooriale kanduvad üle Katzi teooriale. Kui näiteks Katz loetleb mõistet 'kollane' nimisõna "sidrun" all, siis ta peab võtma lauset "kõik sidrunid on kollased" analüütilisena. Kuigi Katz ütleb, et semantilised tähised ei ole sõnad, saab neid võtta tehiskeelena. Sellepärast tuleb Katzi järgi välja, et 1) saab anda algoritmilise skeemi mis tahes loomuliku keele tõlkimiseks tehislikku tähiste keelde (see skeem ongi Katzi semantikateooria) ja 2) sõnaga seotud tähiste järjendil on täpselt sama tähendus mis sõnal. Kui see oleks tõsi, siis oleks võimalik keel, milles igal sõnal, mis on leiutatud või võidakse leiutada, on selles keeles analüütiline definitsioon. Aga see on uskumatu. Kui meie loomuliku liigi sõnade teooria on õige, siis neil sõnadel analüütilist definitsiooni ei ole, ja loomuliku keele sõna oleks tähiste keelde analüütiliselt tõlgitav ainult juhul, kui on olemas täpselt sama tähendusega tähis. Ja on palju sõnu (näiteks "mammut"), mille analüütilist definitsiooni me ei kujuta ettegi. Teaduse teoreetilistel terminitel ei ole analüütilist definitsiooni.

Sellepärast semantikas polegi edasiminekut, et pole lahti saadud pildist, mille järgi sõna tähendus on umbes nagu mõistete nimekiri.

Quine'i pessimism

Williard Van Orman Quine on ammu väljendanud pessimismi semantikateooria võimalikkuse suhtes. Sellest, et inimesed kasutavad sõna "tähendus", ei järeldu, et niisugune teooria peab olemas olema, samamoodi ei pea olema põhjuse teooriat. Teatud mõttes on kogu loodusteadus põhjustamise teooria, aga mitte selles mõttes, nagu ta kasutab sõna "põhjus". Nii peab ka iga edukas ja arenenud keelekasutuse teooria olema tähenduse teooria, aga mitte selles mõttes, nagu ta kasutab sõna või lausungi tähenduse mõistet. Tundub, et seda kaalutlust ignoreeritakse kogu aeg sotsiaalteadustes ja inimesed ootavad kogu aeg, et näiteks psühholoogia peab rääkima mittemeeldimisest, ligitõmbest ja uskumusest sellepärast, et tavainimesed neid sõnu psühholoogilistes kirjeldustes kasutavad. Nii et Quine'i pessimism võib olla õigustatud ja Quine'il võib olla õigus selles, et "tähendus" traditsioonilises mõttes ei ole kasulik. Aga tuleb ikkagi püüda öelda, mis on keelekasutuse vallas tegelikud probleemid, ning luua mõistestik, milles saab püüda neid lahendada.

Sõnade tarvitust saab õpetada. Kui keegi ei tea sõna sõna "sidrun" tähendust, saab seda talle kuidagi edasi anda. Selles nähtuses kätkebki "semantikateooria" probleem ja olemasolu õigustus. Tähenduse edasiandmiseks ma tõenäoliselt näitan sidrunit. "Tiigri" puhul ma ütlen, mis on tiiger. Quine'i enda teoreetiline skeem (raamatus "Sõna ja objekt") ei tule selle juhtumiga hästi toime. Quine'i põhimõiste on stiimultähendus (laias laastus nende närvilõpmete stimuleeringute hulk, mis "panevad nõustuma" sõnaga "tiiger"). Aga 1) on väga ebatõenäoline, et ma annan edasi täpselt sellesama stiimultähenduse, mis sõnal "tiiger" on minu idiolektis, ja 2) igal juhul ei anna ma seda edasi seda kirjeldades. Ma ei saagi seda kirjeldada. Quine kasutab ka aktsepteeritud lausete ideed, nii et ta võiks püüda selle juhtumiga toime tulla umbes nii: "Kuulaja sinu näites juba jagab sinuga suurt osa keelest; muidu sa ei saaks talle öelda, mis tiiger on. Kui sa "ütled talle, mis tiiger on," siis sa lihtsalt ütled talle teatud lauseid, mida sa aktsepteerid. Kui ta saab teada, milliseid lauseid sa aktsepteerid, siis ta loomulikult oskab seda sõna kasutada, vähemalt vaatlussõnu." Aga kui sõna "tiiger" edasiandmine kätkeks seda, et antakse edasi kogu aktsepteeritud teaduslik teooria tiigrite kohta või kas või kõik, mida ma tiigrite kohta usun, siis see oleks võimatu. Kui ma ütlen kellegi, mis tiiger on, siis ma tõesti "lihtsalt ütlen talle" teatud lauseid, kuid mitte tingimata lauseid, mida ma aktsepteerin, välja arvatud keeleliselt stereotüüpsete tiigrite kirjeldused. Aga milliseid lauseid? Sõnaga "tiiger" on kuidagi seotud üks teooria. Mitte tegelik teooria, mida me tiigrite kohta usume ja mis on väga keeruline, vaid ülelihtsustatud teooria, mis kirjeldab nii-öelda tiigri stereotüüpi, loomuliku liigi normaalset liiget. Me ei pruugi seda teooriat uskuda, kuigi "tiigri" puhul usume. Aga me peame olema teadlikud sellest, et see teooria on sõnaga seotud: kui tiigri stereotüüp muutub, siis sõna "tiiger" tähendus muutub. Kui kõik sidrunit muutuvad siniseks, siis sõna "sidrun" tähendus kohe ei muutu. Kui ma alguses imestan: "kõik sidrunid on siniseks muutunud," siis sõna "sidrun" tähendus on samaks jäänud. Ma saan osutada loomulikule liigile terminiga, mis on "koormatud" teooriaga, mille kohta on teada, et ta enam ei kehti, sest kõigile on selge, et ma kavatsen osutada loomulikule liigile, mitte seda teooriat väita. Kui nüüd sidrunid jääksidki siniseks, siis tähenduses oleks nüüd "kollase" asemel "sinine". Nii et on mõned vähesed faktid "sidruni" või "tiigri" kohta (Putnam nimetab neid tuumfaktideks), mille edasiandmisega saabki sõna "sidrun" või "tiiger" tarvituse edasi anda. Täpsemalt, ligilähedast tarvitust ei saa edasi anda, kui tuumfakte ei anta edasi. Hüpotees on see, et peaaegu iga sõnaga (mitte ainult loomuliku liigi sõnadega) on seotud teatud tuumfaktid, 1) ilma mille edasiandmiseta ei saa sõna normaalset tarvitust edasi anda, ja 2) paljude sõnade ja paljude kõnelejate jaoks piisab nende tuumfaktide edasiandmisest vähemalt normaalse tarvituse lähenduse edasiandmiseks. Loomulikult on loomuliku liigi sõna puhul tuumfaktideks need, et liigi normaalsel liikmel on teatud tunnused või et see idee on vähemalt selle sõnaga seotud stereotüüp.

Kui see hüpotees on väär, siis on Quine'i pessimism tõenäoliselt õigustatud. Aga kui see hüpotees on tõene, siis on Putnami arvates selge, mis on tähendusteooria probleem, olenemata sellest, kas seda tahetakse nimetada "tähenduse teooriaks": küsimus on selle empiirilise nähtuse uurimises ja seletamises. Loomulikult tekivad küsimused, milliseid sõnade liike seostatakse milliste tuumfaktide liikidega ja milliste mehhanismide tõttu on võimalik, et ainult väheste tuumfaktide edasiandmine teeb võimalikuks, et kuulaja suudab jäljendada sõna normaalset tarvitust. Ludwig Wittgensteini järgijad, kelle armastus sõna "eluvorm" vastu tundub olevat võrdeline selle absurdsuse astmega antud kontekstis, ütlevad, et niisuguse sõna nagu "tiiger" tavatarvituse omandamine on ühe eluvormi jagama hakkamine. Kuid nad jätavad tähelepanuta või vähemalt ei rõhuta, et kuigi omandatav dispositsioon on piisavalt keeruline ja piisavas vastastikuses ühenduses teiste keerukate dispositsioonidega, et õigustada spetsiaalset mainimist (kuigi vaevalt ülespuhutud sõna "eluvorm"), on see, mis dispositsiooni vallandab, sageli väga diskreetne, näiteks õnnestub lihtsa leksikaalse definitsiooniga sageli anda päris hea ettekujutus sellest, kuidas sõna tarvitatakse. Nagu Wittgenstein rõhutab, on see võimalik ainult tänu sellele, et meil on ühine inimloomus ja meil on ühine akultureerumine: enne kui saab lugeda leksikaalset definitsiooni ja ära arvata, kuidas sõna kasutatakse, on tarvis üksjagu lavaseadmist. Aga naeruvääristades tõsiasja, et miski nii lihtne nagu leksikaalne definitsioon saab sõna tarvitust edasi anda, unustasid nad sellest hämmastuda. Lavaseadmist on küll üksjagu, aga harva on see ette nähtud spetsiaalselt selleks, et selle sõna tähenduse saaks ära õppida. Tõsiasi, et on võimalik omandada ükskõik kui palju sõnu, toetudes lihtsatele "teadetele, mida silmas peetakse," on hämmastav: sel tõsiasjal semantikateooria põhinebki. Mõnikord öeldakse, et semantika põhiprobleem on, kuidas me saame aru uuest lausest. Putnami meelest on see palju lihtsam (kuigi tähtis) probleem. Näiteks seda, kuidas loogikasõnade abil saab lihtsamatest lausetest moodustada keerulisi lauseid, on vähemalt põhimõtteliselt lihtne kirjeldada (loogikasõnade analoogid loomulikus keeles ei ole muidugi kaugeltki nii korrastatud kui matemaatilise loogiku loogikasõnad), samuti on lihtne öelda, kuidas liitlausete tõesustingimused jne on seotud nende lausete tõesustingimustega, millest need on tuletatud. Siin on asi selles, et leida rekurrentsete reeglite struktuur koos sobiva seosega kõnealuse keelega. Putnam väidab, et küsimusel, kuidas me saame aru uuest sõnast, on definitsioonide andmise ja sõnastike kirjutamise fenomeniga palju rohkem pistmist kui eelmisel küsimusel. Ja sellest fenomenist – sõnastike kirjutamise (ja vajamise fenomenist) sünnibki semantikateooria idee.

Tuumfaktide liigid

Milline info antakse edasi sõna tähenduse edasiandmisel? Loomuliku liigi sõna puhul antakse edasi seotud stereotüüp: seotud idee liigi normaalse liikme tunnustest. Aga see ei ole üldiselt kõik; tuleb edasi anda ka ekstensioon, tuleb märku anda, millise liigile see stereotüüp on mõeldud "vastama". Platoni, Gottlob Frege, Carnapi, Katzi jt traditsiooniliste tähendusteooriate seisukohast on see mõttetus. Kuidas ma saan "edasi anda" näiteks sõna "tiiger" ekstensiooni? Kas ma pean andma kõik maailma tiigrid? Termini ekstensiooni saan ma edasi anda ainult selle ekstensiooni kirjelduse kaudu, ja see kirjeldus peab olema "tähenduse osa", muidu ei ole see definitsioon üldse tähenduse edasiandmine. Kui keegi ütleb, et ta andis sõnaga seotud tingimused ning siis andis veel ekstensiooni (nagu see ei oleks tingimuste andmine), siis see on mõttetus. Traditsioonilise teooria viga on kiindumuses sõnasse "tähendus". Kui tähenduse andmine on tähenduse andmine, siis see on kindla asja andmine, aga tähenduse andmine ei ole ühe kindla asja andmine. Ei ole ühte kindlat faktide kogumit, mis tuleb sõna normaalse tarvituse edasiandmiseks edasi anda. Kui seda arvestada, tuleb tuumfaktide mõiste keerulisemaks teha.

Tiigri puhul tundub see mõte imelik, et üks stereotüüp võib olla seotud mitme loomuliku liigiga, aga näiteks alumiiniumi puhul mitte. Putnam teab alumiiniumi kohta, et see on kerge metall, sellest tehakse potte ja panne ning see ei paista roostetavat, kuigi see võib värvi kaotada, ja see on ka enam-vähem kõik, mis ta teab. Nii palju kui ta teab, käivad kõik need tunnused ka molübdeeni kohta. Oletame, et maalaste koloonia sõidab kaugele planeedile. Kohale jõudmisel selgub, et nad ei tea rohkem tunnuseid ei alumiiniumi ega molübdeeni kohta. Kosmoselaeval leidub mõlemat. Oletame, et nad arvavad ära, kumb on kumb, ja arvavad valesti. Nüüd nad nimetavad alumiiniumi molübdeeniks ja ümberpöördult. Kuidas saab olla, et sõnal "alumiinium" on nende kogukonnas teine tähendus kui meil? Kas neil polnud normaalset "keelelist pädevust"? Kas nad kõik ei teadnud sõna "alumiinium" tähendust? Põikame korraks kõrvale. Kui ma tahan tagada, et kolonistid kasutavad sõna "alumiinium" normaalsel moel, siis piisab sellest, kui anda neile alumiiniumitest (või hoolikalt sildistatud proov, et nad ise testi leiutaksid). Kui nad juba oskavad eristada alumiiniumi teistest metallidest, siis nad kasutavad seda sõna õige ekstensiooniga ja ka õige intentsiooniga (õige stereotüübiga). Aga pole tähtis, milline test neile anda: test ei ole tähenduse osa. Aga "normaalse tarvituse" säilitamiseks on tarvis mingit testi (või proovi või midagi muud, millest seda tuletada). Tähendus küll määrab ekstensiooni, aga ainult sellepärast, et mõnel juhul on ekstensioon (mille fikseerib mingi test) "tähenduse osa". On veel kaks täpsustus. Kui ma annan neile testi, siis see ei tohi olla stereotüübi osa, muidu tähendus muutub. (Sellepärast on parem, kui nad kõik ei tea testi, siis ei saa testis mainitud kriteeriumid stereotüüpi mõjutada.) Tavakõnelejale on asjatundjalt küsimine piisav test, sellepärast me tavakontekstis testi ei annagi.

Nüüd võime tuumfaktide teooriat loomuliku liigi terminite puhul modifitseerida järgmiselt: 1) tuumfaktid on stereotüüp ja ekstensioon, 2) tavaliselt pole ekstensiooni kohta tarvis midagi öelda, sest kuulaja teab, et ta võib alati asjatundjalt küsida, 3) erijuhtudel võib olla oht, et sõna seostatakse vale loomuliku liigiga, kuigi sellega on seotud õige stereotüüp; niisugustel juhtudel tuleb anda mingi viis ekstensiooni korrigeerimiseks, aga see ei pea olema mingi kindel viis.

On loogiliselt võimalik, et sidrunitega bioloogiliselt mitte suguluses olev liik on sidrunitest värvi ja maitse poolest eristamatu. Siis oleks kaks võimalust: 1) nimetada neid sidruniteks ning jätta "sidrun" sõnaks kui tahes paljude loomulike liikide jaoks; 2) või öelda, et need ei ole sidrunid (ja küllap bioloogid toimiksid nii). Viimasel juhtumil on täpselt sama lugu nagu alumiiniumiga: et kindel olla, et mul on "normaalne tarvitus" või "tavaline tähendus", pean olema kindel, et mul on õige ekstensioon.

See probleem, et ekstensiooni andmine on osa tähenduse andmisest, tekib ka aistitavate kvaliteetide, näiteks värvuste nimetuste puhul. Siin on aga normaalne anda ekstensioon näidise kaudu, nii et tähenduse õppija tunneb kvaliteedi tavalisel moel ära. Sageli on peetud sõnastike puuduseks, et nad on täis kuhjatud värvinäidiseid ja hajusat empiirilist infot (näiteks alumiiniumi aatomkaal, ilma et see oleks "puhtkeelelisest" infost selgelt lahus. Putnam tahab öelda, et see ei olegi puudus, vaid see on igal juhtumil tuumfaktide edastamiseks hädavajalik.

"Ühe kriteeriumiga sõnade" puhul ongi tuumfakt analüütiline tarvilik ja piisav tingimus. "Kobarasõnade" puhul (näiteks mõne sellise haiguse nimetus, mille kohta on teada, et sel pole ühte kindlat põhjust) on tuumfaktid lihtsalt tüüpilised sümptomid või kobara elemendid. Ja nii edasi. Kui mõne sõnade liigi funktsioon on teada, siis ei ole raske seletada, miks seda liiki sõnade edastamisel on tuumfaktideks teatud faktid.

Semantika võimalikkus

Miks siis semantika nii raske on?

Semantika on tüüpiline sotsiaalteadus. Tänapäeva sotsiaalteadustele on tüüpiline räpakus, täpsete teooriate või seaduste ja matemaatilise ranguse puudumine. Üldist ja täpset teooriat, mis ütleks, 1) miks sõnadel on need erinevat laadi funktsioonid, mis neil on, ja 2) kuidas täpselt võimaldab tuumfaktide edasiandmine õppida sõna tarvitust, ei saa oodata, kuni meil pole keelekasutaja üldist ja täpset mudelit; ja sinnani on veel pikk tee käia. Aga see, et Utoopia on kättesaamatus kaugusel, ei tähenda, et me peaksime igapäevaelu sinnapaika jätma. Ka räpakal ja impressionistlikul moel on meil küllalt uurida ja tulemusi saada. Esimene samm on vabaneda traditsioonist pärinevatest lihtsustustest ning näha, kus on reaalsed probleemid. Putnam näebki selles artiklis seda esimest sammu.