Phil Ochs

Allikas: Vikipeedia

Philip David Ochs(19. detsember 19409. aprill 1976) oli Ameerika protestlaulja ja laulukirjutaja, keda tunti tema hea nutikuse, põlgliku huumori, siira inimesearmastuse, poliitilse aktiivsuse, läbinägeliku ja alternatiivsete laulu sõnade ning meeldejääva hääle järgi. Ta kirjutas 1960. aastatel sadu laule ja andis välja kaheksa albumit.

Ochs esines paljudel poliitilstel õhtutel, kaasaarvatud ka anti-Vietnami sõja ja kodanikuõiguste üritustel ning tudengiüritustel. Poliitiliselt kirjeldas Ochs ennast kui „ vasakule sotsiaaldemokraati“. 1968 aasta Demokraatliku Partei konventsiooni protest Chicagos politseide poolt, mõjutas tugevalt Ochsi vaimset seisundit.

Aastaid pärast edukaid kirjutisi 1960’tel aastatel, Ochsi vaime stabiilsus vähenes (1970). Lõpuks, kui ta oli alistanud mitmeid probleeme nagu bipolaarse häire ja alkoholismi võttis ta endalt 1976. Aastal elu.

Phil Ochis ühed suuremad mõjutajad olid Woody Guthrie, Peter Seegre, Buddy Holly, Elvis Presley, Bob Gibson, Faron Young, Merle Haggard, John Wayne ja John F. Kennedy. Tema tuntumad laulud on: "I Ain't Marching Anymore", "Changes", "Crucifixion", "Draft Dodger Rag", "Love Me I'm a Liberal", "Outside of a Small Circle of Friends", "Power and the Glory", "There but for Fortune", ning "The War Is Over".


Varajased aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Phil Ochs sündis El Pasos Texases. Tema isa Jacob („Jack“) Ochs oli sündinud New Yorgis 1910. aastal ja oli arst. Ning tema ema oli Gertrude Phin Ochs, kes oli sündinud Iirimaal. Ochsi vanemad kohtusid ja abiellusid Edinburghis, kus Jack käis arstiteadus koolis. Pärast abielu kolisid nad elama Ameerika Ühendriikidesse.

Ochs kasvas koos oma vanema õe Soniaga (teatakse Sonnyna) ja noorema venna Michaeliga. Ochside perekond kuulus keskklassi ja naad olid juudid, kui mitte usklikud. Tema isa oli perest kaugel ning viibis oma depressiooni pärast haiglaravil. Jack suri 1963. aastal saadud peaaju verejooksu.

Teismeeas Ochs tunnustati Ochsi kui andekat klarneti mängijat. Hindamisel kirjutas üks muusika õpetaja: „ Sul on erakordne muusika tunne ja sa oskad seda kanda rikkalikult üle instrumenti.“ Tema musikaalsed oskused võimaldasid tal mängida klarnetit koos orkestriga. Kuigi Ochs mängis klassikalist muusikat, hakkasid teda peagi huvitama ka raadiost kuuldud teised helid. Näiteks varse rocki ikoonide Buddy Holly ja Elvis Presley ning ka kantrimuusika esitajate Faron Youngi, Ernest Tubbi, Hank Williamsi ja Johnny Cashi omad.

Ochis veetis samuti palju aega filme vaadates. Eriti meeldisid talle suurte ekraanide kangelased nagu John Wayne ja Audie Murphy. Hiljem tekkis tal rohkem huvi filmis olevate mässuliste Marlon Brando ja James Deani vastu.

Alates 1956-1958 oli Ochs üliõpilane Stauntoni sõjaväeakadeemias Virginias. Kui ta lõpetas, läks ta tagasi Ohio ülikooli. Õnnetu pärast oma esimest semestrit, võttis ta puhkuse ja läks Floridasse. Kui Ochs oli Miamis ja alles 18 aastane pandi ta kaheks nädalaks vangi pargipingil magamise eest. Seal ta otsustas saada ajakirjanikuks.

Ochs naasis Ohio ülikooli, et õppida ajakirjandust. Ta hakkas ilmutama huvi poliitika vastu, pöörates erilist huvi Kuuba revolutsioonile 1959.aastal. Ohios tutvus ta Jim Gloveriga, kaasõpilasega kes oli pühendunud folk muusikale. Glover tutvustas Ochsile Pete Seegeri, Woody Guthriei ja The Weaversi muusikat. Glover õpetas Ochsile kitarri mängu ning nad arutasid poliitika üle. Ochs hakkas kirjutama ajalehe artikleid, tihti radikaalsetel teemadel. Kui õpilasleht keeldus avaldamast mõndasid tema radikaalseid artikleid, hakkas ta tegema oma enda ajalehte nimega The Word (Sõna). Tema kaks peamist huvi, poliitika ja muusika, mis liideti, hakkas Ochs tgema poliitilise sisuga laule. Ochs ja Glover tegid duetti nimega „ The Singing Socialists“, mis nimetati hiljem ümber „The Sundowners“, aga duo lagunes koost enne esimest profesionaalset esinemist ja Glover läks New Yorki, et saada folk lauljaks.

Ochsi vanem ja vend kolisid Columbuselt Clevlandi ja Ochs hakkas rohkem aega seal veetma, esinedes professionaalselt kohalikus folk klubis nimega Farragher’s Back Room. Ta oli avaesineja muusikute suvel 1961. aastal. Ochs tutvus Bob Gibsoniga sellel suvel ja temast sai mõjutaja Ochsi muusikale. Ochs jätkas õpinguid Ohios lõpu aastal, kuid oli kibedalt pettunud, et teda ei määratud peatoimetajaks kolledži ajakirjas. Ochs langes viimase semestri ajal koolis välja ning ei lõpetanud seda. Ta läks New Yorki, et saada folk lauljaks nagu Glovergi.

1962-1966[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ochs jõudis New Yorki aastal 1962 ja hakkas esinema paljudes väikestes folk ööklubides, muutudes varsti lahutamatuks oska Greenwichi muusika areenil. Ta oli oskusteta, aga kirglik laulja, kes kirjutas laule kindlatest asjadest: sõda, kodanikuõigused ja muud teemad. Kui teised kirjeldasid teda kui „protestlauja“ eelistas Ochs, et teda kutsutaks „päevakajaliseks lauljaks“.

Ochs kirjeldas ennast kui „laulvat ajakirjaniku“ õeldes, et kirjutas oma laulud juttudest, mis olid Newsweekis. 1963.aasta suveks oli ta hästi tuntud folk laulja ning teda kutsuti lauma Newport Folk Festivalie, kus ta esitas laulu „Too Many Martyrs“, „Talking Birmingham Jam“ ja „Power and the Glory“ – tema patriootiline laul, mis pani publiku jalgadel seisma. Teised esinejad 1963.aasta folki festivalil olid Peter,Paul and Mary, Joan Baez, Bob Dylan ja Tom Paxton. Ochsi naasmisel 1964.aastal, esitas ta laulu „Draft Dodger Rag“ ja ka teisi laule, mida kiideti palju. Aga teda ei kutsutud esinema 1965 aasta festivalile kus Dylan esines lauluga „Maggie’s Farm“ koos elektrikitarriga. Kuigi paljud olid vastu Dylani folk muusika uuendusele oli Ochs kaasahaaratud ja imetles Dylani julgust folgi loomisel.

1963. aasta ajal Ochs esines New Yorgis Carnegie hoones ja raekojas. Oma esimese soolo tegigi ta Carnegie Hallis 1966.aastal. Kogu oma karjääri aja esines Ochs mitmetes erinevates kohtades, sealhulgas kodanikuõiguste kogunemistel, anti-sõdade demonstratsioonidel ja kontserdisaalides.

Ochs aitas kaasa paljude laulude ja artiklitega Broadside ajakirjale. Oma kolm esimest albumit lindistas ta Elektra Recordsis: All the News That’s Fit to Sing (1964), I Ain’t Marching Anymore (1965) ja Phil Ochs in Concert (1996). Kriitikud kirjutasid, et ika album oli parem kui eelmine ja fännid nõustusid. Albumite müük tõusis iga uue väljatulemisega. Kõigil nendel albumitel mängis ta ainult akustilise kitarriga. Albumid sisaldasid Ochsi tuntumaid aktuaalseid laule nagu „Too Many Martyrs“, „ I Ain’t Marching Anymore“ ja „Draft Dodger Rag“ ning mõndade vanemate luulete muusikalised esitused nagu „The Highwayman“ (luuletus Alfred Noyesi poolt) ja „The Bells“ ( luuletus Edgar Allan Poe poolt). Album Phil Ochs in Concert sisaldas ka väheseid ballaade nagu „Changes“ ja „When I’m Gone“.

Varajastel perioodidel Ochsi ja Dylani vahel oli sõbralik rivaalitsemine. Dylan ütles Ochsi kohta: „ Ma lihtsalt ei suuda Philiga sammu pidada. Ta läheb aina paremaks ja paremaks.“. Ühel korral, kui Ochs kritiseeris Dylani ühte laulu, viskas Dylan ta limusiinist välja õeldes talle: „ Sa ei ole folk laulja. Sa oled ajakirjanik.“.

Aastal 1962 abiellus Ochs Alice Skinneriga, kes oli rase ja ootas Phili tütart Meeganit. Raekoja tseremoonail oli Jim Glover parim isamees ja Jean Ray nagu pruutneitsi. Tunnistajaks oli Dylani kunagine tüdruksõber Suze Rotolo. Phil ja Alice lahkusid ükteise juurest 1965.aastal, kuid nad ei lahutanud.

Nagu paljud inimesed sellel ajal, imetles ka Ochs John F. Kennedyt, kuigi ta ei nõustunud presidendi poliitiliste küsimustega. Kui Kennedy 1965.aasta 22. novembril mõrvati, Ochs nuttis. Ta ütles oma naisele, et tunids, et ta oleks nagu surema hakkanud sellel ööl. See oli ainus kord, kui ta oli Ochsi kunagi nutmas näinud. Ochsi mänendzer sellel ajal oli Albert Grossman.

Ochs kirjutas uusi laule hämmastavas tempos. Mõned sellel ajal kirjutatud laulue ei antud välja ning pandi hilisematele albumitele.