Pesukaru

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pesukaru (perekond).

Pesukaru
Raccoon (Procyon lotor) 1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Pesukarulased Procyonidae
Perekond: Pesukaru Procyon
Liik: Pesukaru
Ladinakeelne nimetus
Procyon lotor
Linné, 1758
Pesukaru levila: looduslik levila punane, levik võõrliigina märgitud sinisega.
Pesukaru levila: looduslik levila punane, levik võõrliigina märgitud sinisega.

Pesukaru (Procyon lotor) on keskmise suurusega imetaja, kes elab Põhja-Ameerikas. Pesukaru kasvab 40–70 sentimeetri pikkuseks ja kaalub 3,5–9 kilogrammi ning on sellega suurim pesukarulaste esindaja. Ta on tavaliselt öise eluviisiga omnivoor: 40% toidust moodustavad selgrootud, 33% taimne toit ja 27% selgroogsed. Pesukaru kasukas on hallikat värvi ja koosneb peaaegu 90% ulatuses tihedast aluskarvast, mis kaitseb külmade ilmastikutingimuste eest. Tema nägu katab iseloomulik "mask" ja tal on väga osavad esikäpad. Need äratuntavad omadused kajastuvad mitme Põhja-Ameerika indiaanihõimu müütides. Uuringud näitavad, et pesukarud on väga intelligentsed ja suudavad ülesannete lahendusi meelde tuletada kuni kolm aastat pärast nende õppimist.

Pesukarud elasid algselt Põhja-Ameerika heitlehiselistes ja segametsades, kuid on tänu heale kohanemisvõimele levinud ka mägistele aladele, rannikuäärsetesse soolasoodesse ja linnastunud aladele. Tänu kasvandustest põgenemistele ja tahtlikule sissetoomisele on nad 20. sajandi keskel levinud ka mõnedesse Jaapani, Euroopa ja Kaukaasia piirkondadesse. Paljud inimesed peavad linnades elavaid pesukarusid kahjuriteks.

Varem arvati, et pesukarud elavad üksinda, kuid viimased uuringud näitavad, et nad moodustavad soopõhiseid sotsiaalseid võrgustikke. Suguluses olevad emased jagavad oma territooriumi. Mittesugulastest isased moodustavad kuni neljaliikmelisi gruppe, kes kaitsevad oma territooriumi paaritumishooajal võõraste isaste ja muude sissetungijate eest. Territoorium varieerub suuresti. Linnas elaval emasel võib see olla kõigest kolm hektarit, kuid preerias elaval isasel kuni 50 ruutkilomeetrit.

Tiinus kestab umbes 65 päeva ja kevadel sünnib 2–5 poega. Pojad jäävad ema juurde hilissügiseni. Pesukarud on vangistuses elanud üle 20-aastasteks, kuid looduses on keskmine eluiga 1,8–3 aastat. Küttimine ja auto alla jäämine on küllalt levinud surmapõhjused.

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimestel kümnenditel pärast liigi avastamist Christoph Kolumbuse ekspeditsiooni poolt seostasid liiki kirjeldanud isikud seda paljude eri perekondadega: koerlaste, kaslaste, mäkrade aga kõige rohkem karulastega.[2] Carl von Linné, tänapäevase liikide süsteemi looja asetas pesukaru oma Systema Naturae (1740) teises väljaandes perekonda Ursus kui Ursus cauda elongata ("pikksaba-karu") ja kümnendas väljaandes (1758–59) nimega Ursus Lotor ("pesija karu").[3] Gottlieb Conrad Christian Storr paigutas pesukaru 1780. aastal omaette perekonda Procyon, mida võib tõlkida kui "koeraeelne" või "koerasarnane".[4] On võimalik, et Storr pidas nime pannes silmas pesukaru öist eluviisi ja valis Procyoni nimelise tähe liigi eponüümiks.[5]

Evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pesukaru jäljed.

Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärinevate fossiilileidude põhjal on teada, et esimesed pesukarulaste esindajad elasid 25 miljonit aastat tagasi hilise Oligotseeni ajal Euroopas.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Procyon lotor. The IUCN Red List of Threatened Species 2011.2, 2008. International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Kasutatud 01.06.2011. (Inglise keel)
  2. Holmgren 1990, lk 47–67;
  3. Holmgren 1990, lk 64–67; Zeveloff, lk 4–6
  4. Holmgren 1990, lk 68–69; Zeveloff, lk 6
  5. Hohmann 2001, lk 44;Holmgren 1990, lk 68
  6. Zeveloff 2002, lk 19.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ulf Hohmann, Ingo Bartussek, Bernhard Böer (2001) (saksa k.). Der Waschbär. Reutlingen, Germany: Oertel+Spörer. ISBN 978-3-88627-301-0.
  • Virginia C. Holmgren (1990). Raccoons in Folklore, History and Today's Backyards. Santa Barbara, California: Capra Press. ISBN 978-0-88496-312-7.
  • Samuel I. Zeveloff (2002). Raccoons: A Natural History. Washington, D.C.: Smithsonian Books. ISBN 978-1-58834-033-7.
  • David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]