Parisina d'Este
"Parisina d’Este" on Gaetano Donizetti ooper (melodramma) kolmes vaatuses Felice Romani libretole lord Byroni värssjutustuse "Parisina" (1816) järgi.
Esmaettekanne toimus 17. märtsil 1833 Firenze Teatro alla Pergolas. Rollide esmaesitajad olid Caroline Ungher (Parisina), Domenico Cosselli (Azzo), Gilbert Duprez (Ugo), Carlo Ottolino Porto (Ernesto) ja Teresa Zappucci (Imelda).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Donizetti sõlmis 21. mail 1832 Roomas Teatro della Pergolaga lepingu komponeerida tulevaseks karnevalihooajaks uue ooperi. Teemaks valis ta lord Byroni värssjutustuse "Parisina", millega tundis vaimset sidet nii saatusliku ususündmuste taustal, kui ka melanhoolse enesetunde kaudu. Libreto valmis täielikult alles 1833. aasta veebruari keskpaigas. Üksikuid osi oli ta saanud varem. Kogu partituuri valmimiseks jäi aga vaid paar nädalat. Kahe armastaja rolli esitamiseks olid Donizetti käsutuses kaks tolle aja tipplauljat. Ekspressiivsuse ja näitlejameisterlikkuse poolest kuulus Austria primadonna Carolina Ungher (Caroline Unger) ning prantsuse supertenor Gilbert Duprez, kes oli hiilanud juba Edgardo rolli esitamisega Donizetti "Lucia di Lammermooris".
Esietendust tuli siiski kahe nädala võrra edasi lükata, sest proovidega poleks muidu jõutud korralikult lõpetada. Ooper võeti vastu entusiastlikult. Kuulajaid liigutas väga hea muusika ja peategelase kurb saatus. "Parisina" oli Donizetti enda lemmikooper ja see arvati tema meistriteoste hulka. Nimiosa jäi aastateks üheks Carolina Ungheri staarirolliks. Järgmise 30 aasta jooksul esitati ooperit regulaarselt kõikjal Itaalia ooperiteatrites. Väljaspool Itaaliat oli ooper mängukavas Madridis (1834), Barcelonas (1835), Cadizis (1836), Lissabonis (1836), New Orleansis (1837), Londonis (1838), Dresdenis (1839), Viinis (1840), Berliinis (1841), Limas (1843), Méxicos (1843), Rio de Janeiros (1849), New Yorgis (1850) ja Buenos Aireses (1852).
19. sajandi lõpukümnenditel oli aga "Parisina" unustuses, kuid ilmus taas ooperilavadele 1964. aastal Sienas, hiljem Bergamos, Parmas ja Bolognas. 1974. aastal esitati suure eduga New Yorgis ning sellest ajast peale on aeg-ajalt lavastatud ja tehtud helisalvestisi.
Helisalvestised on aastatest 1974, 1997 ja 2008.
Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]
| Roll | Hääleliik | Rollide esmaesitajad 17. märtsil 1833 |
|---|---|---|
| Parisina Malatesta, Azzo naine | sopran | Caroline Unger |
| Ugo, Azzo poeg esimesest abielust | tenor | Gilbert Duprez |
| Azzo, Ferrara isand | bariton | Domenico Cosselli |
| Ernesto, Azzo õukonnaminister | bass | Carlo Ottolini Porto |
| Imelda, Parisina teenijanna | metsosopran | Teresa Zappucci |
Süžee[muuda | muuda lähteteksti]
Tegevus toimub 15. sajandi alguses Ferraras. Ferrara hertsog Azzo on abiellunud Parisina Malatestaga. Azzol on poeg Ugo esimesest abielust, kes arvab aga, et ta on õukonnaminister Ernesto poeg. Ugo elab eksiilis, kuid tuleb ilma loata Ferrarasse, et osaleda turniiril. Ta võidab selle turniiri ning saab auhinna Parisina käest. Ugo armub Parisinasse ja leiab ka vastuarmastust. Pärast aastaid kestnud salajasi suhteid kuuleb Azzo magavat Parisinat hüüdmas Ugo nime. Azzo muutub armukadedaks ning avaldab mõlemale survet, et nad oma suhted üles tunnistaksid. Azzo mõistab Ugo surma ja laseb otsuse Ernestol täide viia. Pärast Ugo tapmist saadab Azzo poja veel sooja südame Parisinale. Naine variseb surnult kokku.
Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]
- Azzo kavatiin „Per veder su quel bel viso”
- Ugo ja Ernesto duett „Io l'amai fin da quell'ora”
- Parisina kavatiin kooriga „Forse un destin che intendere”
- Ansambel kooriga „Voga, voga, quel lago stagnante”
- Parisina aaria „Sogno talor di correre”
- Parisina ja Azzo duett „Ah! Chi veggio? Tu signore?”
- Parisina kabaletta „Ugo è spento!”
- Ugo ja Ernesto duett „Ah! pietà...leggesti in me”
- Ugo aaria „Io sentii tremar la mano”
- Ugo ja Ernesto duett „Ella m’ama”
- Parisina ja Ugo duett „Quando più grave e orribile”
- Koor „È dolce le trombe cambiar co' sistri”
- Koor „Muta, insensibile”
- Azzo aaria „Ite; e condotti entrambi”
- Azzo, Ugo ja Parisina tertsett „Per sempre, per sempre sotterra sepolto”
- Parisina, Azzo, ja Imelda finaal kooriga „Ciel sei tu che in tal momento - Ugo!...è spento! A me si renda”
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- William Ashbrook. Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982
- Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
- Opera Rara. Donizetti Parisina CD, London, 2008