George Gordon Byron

Lord Byron

George Gordon Noel Byron, kuues parun Byron (tuntud ka kui Lord Byron, 22. jaanuar 1788 London – 19. aprill 1824 Mesolóngi, Kreeka) oli inglise romantistlik luuletaja. Ta oli kapten John Byroni poeg ja matemaatik Ada Lovelace'i isa. Ta sai tuntuks mitte ainult oma luuletustega, vaid ka ekstsentrilise eluviisi, armuafääride, võlgade ja intsestisüüdistuste tõttu.

Elukäik

George Byron kasvas üles Aberdeenis, kus teda kasvatas šoti Gighti aadlisuguvõsast pärit ema Catherine Gordon. Kaptenist isa John Byron oli surnud juba 1791. aastal. Byronil olid kompjalad ja ta kannatas selle puude pärast, mis takistas tal seltskonnaelus osalemast, sest ta ei saanud näiteks tantsida.

Byron albaania rahvariietes

Kümnenda eluaastani elas Byron koos emaga Šotimaal. Kümneaastaselt päris ta pärast oma vanaonu surma Newstead Abbey mõisa Nottinghamshire'is, parun Byroni tiitli ja pärast täisikka jõudmist ka koha Lordidekojas. Kuna mõis oli halvas seisukorras ja tõi vähe sisse, kolis ta koos emaga Nottinghami.

Aastail 1801–1805 õppis Byron Harrow' koolis, seejärel Cambridge'i ülikooli Trinity College'is.

1809. aastal asus ta reisile Vahemeremaadesse, sest Napoleoni sõdade tõttu oli suures osas Euroopast reisimine raskendatud. Läbi Lissaboni sõitis ta Hispaaniasse, külastas seejärel Maltat, Albaaniat, Kreekat ja Väike-Aasia rannikut. Pärast seda reisi ilmus Byroni poeemi "Childe Haroldi palverännak" kaks esimest osa, millest algas ka tema üleeuroopaline kuulsus.

1812. aastal tuli avalikuks tema suhe abielus naise Lady Caroline Lambiga, mis põhjustas seltskondliku skandaali. Caroline Lambi abikaasast sai hiljem Suurbritannia peaminister.

2. jaanuaril 1815 abiellus ta Anne Isabella Milbanke'iga, kuid abielu oli täis pingeid. 10. detsembril 1815 sündis neil tütar Lady Augusta Ada, kuid Anne Isabella lahkus Byroni juurest 1816. aasta jaanuaris ja võttis lapse kaasa.

1816. aastal läks Byron Šveitsi. Ta veetis suve Genfi järve ääres Villa Diodatis, kus tutvus luuletaja Percy Bysshe Shelley ja tema tulevase naise Mary Godwiniga. Seejärel läks ta Veneetsiasse, kus huvitus armeenia kultuurist ning õppis armeenia keelt. Ta kirjutas raamatud "English grammar and the Armenian" (1817) ja "Armenian grammar and the English" (1819), milles ta tsiteeris nii klassikalisi kui kaasaegseid armeenia kirjandusteoseid. Ta osales ka inglise-armeenia sõnaraamatu (1821) koostamises, ning kirjutas sellele eessõna, milles kirjeldas armeenlaste vabadusvõitlust türgi ja pärsia valitsejate vastu.

1823. aastal elas ta Genovas, kuid lahkus sealt juulis, jõudes augustis Kefalloniá saarele, et toetada kreeklaste vabadusvõitlust. Ta kulutas 4000 naelsterlingi oma raha, et varustada kreeklaste laevastikku. Kefallinialt suundus ta Mesolóngisse kreeka väepealiku Alexander Mavrocordatose juurde, kellega koos hakkasid nad kavandama rünnakut türklaste käes olevale Lepanto kindlusele. Veebruaris Byron haigestus. Pärast külmetust aprillis haigus ägenes ja 19. aprillil suri ta malaariasse. Kreeklaste seas sai temast kangelane. Luuletaja Dionísios Solomós kirjutas ta surma puhul luuletuse. Βύρων (Víron) on Kreekas siiani populaarne mehenimi.

Looming

George Gordon Noel Byron alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste kirjutamisega, kuid 1806. ja 1807. aastal avaldatud luuletused said terava kriitika osaliseks. Alles "Childe Haroldi palverännaku" esimese kahe laulu avaldamisega 1812. aastal sai ta paugupealt kuulsaks.

Byroni peateoseks sai 17 laulust koosnev poeem "Don Juan", mille viimane laul jäi pooleli.

Byroni teostes avaldub maailmavalu, milles leidub rõõmu vaid loodusevaatluses. Tema teoste kangelased on intelligentsed, julged ja kirglikud, kuid samas haavatavad ja üksikud, leidmata õnne ja rahu. Sellega lõi ta kirjandusliku kangelase arhetüübi (Byronic Hero).

Lisaks sõprusele Percy Bysshe Shelleyga oli ta kirjavahetuses ka Goethega. Byroni loomingul on olnud eriti suur mõju slaavi kirjanduste arengus. Byron oli eeskujuks noorele Edgar Allan Poele.

Eesti keeles ilmunud teosed

• "Luuletusi ja poeeme". Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme. Eesti Riiklik Kirjastus 1957, 214 lk; 2. trükk kirjastus Tammerraamat 2006, 216 lk ISBN 9985-964-15-2

Teosed

• "Jõudeaja tunnid" (Hours of Idleness, 1806)
• "Childe Haroldi palverännak" (Childe Harold's Pilgrimage, 1812–1818)
• "Gjaur" (1813)
• "Korsaar" (1814)
• "Lara" (1814)
• "Heebrea meloodiad" (Hebrew Melodies, 1815)
• "Manfred" (1817)
• "Don Juan" (1819–1824; lõpetamata poeem)
• "Beppo" (1818)
• "Mazeppa" (1819)
• "Dante ennustus" (The Prophecy of Dante, 1819)
• "Kain" (Cain, 1821)
• "Kohtunägemus" (The Vision of Judgement, 1821)
• "Pronksiaeg" (1822)

Kirjandus

• Joh. Schwalbe (= Johannes Silvet), "Lord Byron ja tema õde" – Looming 1924, nr 5, lk 373–378; loetav ka digiteeritud ajakirjanduse aadressil
• Ants Oras, "Lord Byron" – Vikerkaar 1924, nr 17, lk 426–430 ja Ants Orase raamatus "Ilus, haljas" (Luulekool III), Tartu 2007, lk 41–48
• Ants Oras, "Lermontov ja Byron" (kirjutatud 1941) – Vikerkaar 1988, nr 1, lk 55–60 ja raamatus "Ilus, haljas" lk 70–81
• Jüri Talvet, "Märkmeid Byronist" – Looming 1976, nr 12, lk 2077–82
• Thomas Stearns Eliot, "Byron" – raamatus: T. S. Eliot, "Valitud esseesid", koostanud ja tõlkinud Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum, Tallinn 1997, lk 132–155
• Frederick Prokosch, "Mesolongioni päevikud: šokeerivalt intiimne raamat inglise luuletajast Lord George Gordon Byronist – geeniusest ja seksuaalsest üliinimesest...". Tõlkinud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn 1997, 304 lk
• Edna O`Brien, "Armunud Byron" (Byron in Love). Tõlkinud Victoria Traat. Eesti Raamat, Tallinn 2010, 208 lk; ISBN 9789985657881

Filmid

Aastal 2003 valmis Lord Byroni elu käsitlev BBC telefilm "Byron". Filmi lavastas Julian Farino, peaosades mängisid Jonny Lee Miller, Philip Glenister ja Stephen Campbell Moore.

Asteroid

George Gordon Byroni järgi on nime saanud asteroid 3306 Byron.

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides:

George Gordon Byron

• Byroni luuletusi
• Byroni Selts
• Rahvusvaheline Byroni Selts
• "Keelatud armastus", Naistemaailm. ee