Oru loss

Allikas: Vikipeedia
Oru loss

Oru loss oli ehitis Virumaal Jõhvi kihelkonnas nüüdisajal Ida-Viru maakonnas Toila vallas Toilas.

Pühajõe suudmes asunud loss oli algselt Peterburi suurkaupmehe G. G. Jelissejevi puhkemaja, alates 1935. aastast Eesti riigipea suveresidents.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oru loss 1930-ndatel.
Oru loss 1930-ndatel
Toila-Oru lossipark

1897. aastal ostis Vene suurkaupmees Grigori Jelissejev Toila kandis Pühajõe mõisa, selle karjamõisa (Föhrenhofi) ja tulevase lossi kõrval asuva kahe talu maad (u 140 hektarit), et rajada sinna endale loss, mida nimetati ka omaniku järgi Jelissejevi lossiks.

Hoone projekteeris Itaalia neorenessanssi või uusbaroki stiilis arhitekt Gavril Baranovski, pargi arhitekt Georg Kuphaldt. 57 toaga kolmekorruseline hoone, mida hakati peatselt nimetama Oru lossiks, valmis 1899. aastal. Lossi juurde kuulusid iluaed, talveaed, jõe suunas laskuvad terrassid, paadisild, maneež ja hobusetallid. Pargi suurus oli u 100 hektarit, suur osa sellest oli kujundatud looduslikus stiilis. Pargi ehitustöödel osalesid paljud kohalikud talupojad. Lossi ja pargi ehitamise väidetav kogumaksumus oli 5 miljardit kuldrubla.

Bolševike oktoobripöörde järel lahkus Jelissejev Pariisi, naturaliseerudes Prantsusmaal, ja loss jäi hooldamata. Lossi juurde kuuluv maa-ala jäi võõrandamata, kuna see polnud mõisa-, vaid talumaa. 1924. aastal mõisteti August Aloe ja Hans Rosenstrauch 1920. aastal Oru lossist mööbli varastamise eest vastavalt 2½ ja 1 aastaks vangiroodu[1]. 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid Eesti riigile riiklikuks otstarbeks. Jelissejev ei olnud nõus lossi müüma eraisikule, vaid ainult riigile.

Üleandmislepingu kirjutasid alla riigisekretär Karl Terras ja Ado Anderkopp Toompea lossis 22. veebruaril 1935. Annetuse hulka kuulusid järgmised kinnisvarad: "Orro" nimeline mõisamaa koht ühes sellel asuva lossiga, teiste ehitistega ja muude päraldistega; "Föhrenhofi" nimeline mõisamaa koht ühes kõigi ehitistega ja muude päraldistega; "Pühajõe" mõisa järgi "Nõiametsa" nimeline mõisamaa koht ühes kõigi päraldistega. Koos lossiga anti üle ka selle sisustus.

Renoveerimistööd kestsid 1936. aastani. Loss võeti kasutusele Eesti riigipea (tol ajal Konstantin Päts) suveresidentsina.

1. aprillil 1938 jõustunud Vabariigi Presidendi Kantselei vabateenijate koosseisu järgi teenis Oru lossi alal autojuht, motorist-elektrik, kaks motoristi abi, hobusemees, kaks valvur-töölist, aednik, asjaajaja ja kaks abiaednikku, kokku 11 isikut.

Oru lossi komandant oli aastatel 1936–1939 kolonelleitnant Enn Urbalu, alates 1939. aastast major Harry Ottmaa.

Oru lossi garnisoni kuulusid 1. Jalaväerügemendi II pataljoni 4. kompanii ja rügemendi ratsakomando. Garnisoni ja kompanii ülem oli kuni 1939 kapten Harry Ottmaa, alates 1939. aastast kapten Alfred Ruben. Ratsakomando ülem oli kuni 1939. aastani kapten Alfred Ruben, alates 1939. aastast leitnant Hans Jaanhold.

1940. aasta juunipöörde järel algasid lossis laastamistööd, osa väärtuslikumat vara (maalid, lauahõbe jms) veeti Venemaale. 13. augustil 1941 süütasid taganevad punaarmeelased lossi ja see hävis suuremas osas. Varemed, kus asus miiniladu, lasti õhku saksa vägede poolt 1944. aastal.

Liigirikas lossipark on looduskaitse all (Oru pargi maastikukaitseala).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Oru" lossi rüüstamine. Rahvaleht, 23. august 1924, nr. 65, lk. 2.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hellar Grabbi. Pühajõel. Looming, 2008, nr. 2, lk. 232–261.
  • Oru loss riigile. Kaja, 21. veebruar 1935, nr. 45, lk. 1.
  • Oru loss ja tema rikkused. Vaba Maa, 8. märts 1935, nr. 58, lk. 5.
  • Oru loss ootab Soome presidenti. Uus Eesti, 21. juuli 1936, nr. 194, lk. 6.
  • Oru lossi külastamise kord. Uus Eesti, 16. juuni 1940, nr. 159, lk. 7.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


59.42267827.532468