Kiikla mõis

Kiikla mõis (saksa keeles Kiekel) oli rüütlimõis Jõhvi kihelkonnas Virumaal. Mõis paiknes tänapäeva Ida-Viru maakonna Toila valla territooriumil. Mõisa keskus asus Kiikla külas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kiikla küla kuulus 15. sajandi lõpust Hastferitele. On teada, et Odert Johann von Hastferi isa suri 1568. aastal Moskvas vangistuses, misjärel hoiti poega sealsamas kinni veel 8 aastat. Vabanedes naasis Odert Johann Kiiklasse, kus asutas mõisa, mille suurus oli esialgu 2 adramaad. Kiikla mõisa esmamainiti 1601. aastal.^[1]

Mõisale võetud võlgade tõttu läks mõis 17. sajandi lõpul Heinrich von Roseni kasutusse. Johann Heinrich von Hastfer loovutas 1698. aastal mõisa võlgade katteks Karl Ludvig von Taubele, kuid Eestimaa kindralkuberneri otsusega 1712. aastast läks mõis siiski Rosenitele, kelle valdusse jäi mõis 1795. aastani.^[1]

Aastatel 1780–1790 töötas mõisas koduõpetajana saksa päritoluga eesti kirjamees Friedrich Gustav Arvelius. Osaliselt Kiiklas oleku ajal kirjutas ta eestikeelsed raamatud "Üks Kaunis Jutto- ja Õppetusse Ramat I-II" (1782, 1787) ja "Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat (1790). Arveliuse ajal avati 1780. aastal alampolkovnik ja riiginõunik Friedrich Gustav von Roseni (1740–1817) mõisas väikene koduteater. Kiikla mõisas koduteatris mängiti nii lastele kui täiskasvanutele. Eestikeelse koduteatri tegevus Kiiklas 18. sajandi lõpul oli märkimisväärne, sest Tallinnas avati esimene saksakeelne teater 1784. aastal August von Kotzebue organiseerimísel. Tänu Kotzebuele toimus teatritegemine ka Kiiklas, kuna mõisa selleaegne omanik Friedrich Gustav von Rosen oli Kotzebue hea tuttav. Mõisa koduteatris esmalavastati Kotzebue näidend "Eremiit". ^[1]

6. märtsil 1853 ostis Kiikla mõisa avalikul müügil kindral Alexander Ferdinand von Essen. 7. septembril 1856 müüs ta mõisa 69 200 hõberubla eest Georg Gotthard von Dehni lesele Mariele. Marie loovutas mõisa järgmisel aastal oma pojale Alexander Adolf von Dehnile, kes suri 7. septembril 1895 ja mõisa päris tema ema Marie. Marie suri 30. oktoobril 1897 ning mõisa pärisid^[2]

poja Otto Trofim von Dehni lesk Elisabeth Ulricke ja poeg Heinrich von Dehn, kumbki 1/4 osas;
poja Georg Joachim von Dehni neli last: Georg, Elisabeth, Alexander ja Vassili, igaüks 1/16 osas;
poja Rudolf von Dehni kolm last: Georg, Rudolf ja Marie, igaüks 1/12 osas.

Pärijad leppisid omavahel kokku ja 13. septembril 1900 sai Kiikla mõisa endale Marie von Dehni poeg, piiritusevabrikant Heinrich von Dehn, Peterburis tegutseva ettevõtte Bollmann & Co omanik. Mõisa väärtuseks hinnati 204 000 rubla. Heinrich suri 17. märtsil 1919. Mõisa pärisid tema lesk Sophie Lidia Magda 1/5 osas, tema alaealised lapsed Nikolai, Heinrich ja Otto igaüks 1/5 osas ning Gisela Marie ja Magdalena kumbki 1/10 osas. Kuigi maaseaduse järgi omandas mõisa Eesti Vabariik 1919. aastal, riigistati see 15. juunil 1925. ^[2]

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Tõenäoliselt koosnes mõisakeskus algselt palkehitistest. Mõisa peahoone kivist keldrikorrus, mis kandis puidust põhikorrust, rajati ilmselt 18. sajandi keskel. Suurem osa mõisakompleksi puithoonetest asendati kiviehitistega Rosenite valitsusajal 18. sajandi teisel poolel.^[1]

1832. aastal rajati klassitsistlikus stiilis ühekorruseline kivist peahoone, mille keskosa ilmestab madal kolmnurkfrontoon. 19. sajandi lõpus valmis härrastemaja ühes otsas asuv historitsistlik palkon.^[3]

Eesti NSV ajal kuulus endine mõisa härrastemaja kolhoosile Juuni Võit. Hoones asusid kolhoosi kontor, kultuurimaja, postkontor ning korterid.

Üle auringi asuvad ait, tall-tõllakuur ja muud kõrvalhooned.^[3]

Mõisakeskuses on olnud kolm tiiki. Regulaarpargi idapoolses servas olnud tiigi jagas kahte ossa sellest üleviiv sild. Sild oli parki läbiva allee jätkuks. Allee kulges mööda härrastemaja telge ja lõppes nn peekri- või karikapaviljoniga. Tänapäeval on nii tiik, sild kui ka paviljon hävinud, küll on aga säilinud pargitee. Endise mõisa härrastemaja taga on alles pärnaallee. Kahest Kiikla mõisa viinavabriku juures olevast tiigist on säilinud vabrikupoolne, suurem tiik. Viinavabrik on nüüdseks varemeis.^[1]