Nisuõlu

Allikas: Vikipeedia
Nisuõlu

Nisuõlu (saksa keeles Weizenbier, Weizen, Weißbier) on õlleliik, mida Euroopas pruulitakse põhiliselt Lõuna-Saksamaal ja Austrias.

Sordid[muuda | muuda lähteteksti]

Nisuõlut on nii heledat (helles) kui tumedat (dunkles), selitamata (Hefebier) kui ka selitatut (kristallklares). Hefebier on hägune, kuna sisaldab pärmi, kristallklares aga filtreeritud ja selge. Tumedat nisuõlut valmistatakse tumedatest linnastest. Kanget nisuõlut nimetatakse Weizenbock'iks.

Pruulimine[muuda | muuda lähteteksti]

Nisuõlle pruulimiseks kasutatakse pinnakäärimise meetodit. Algmaterjaliks on vähemalt 50% nisulinnased, ülejäänud osa moodustavad odralinnased. Keskmiselt on nisuõlle kanguseks 5,5% (mahuprotsenti) alkoholi ja kuivaine sisalduseks 12–13,5%. Nisuõllel on valge, rikkalik ja väga püsiv vaht. Sellepärast juuakse seda reeglina klaasist või savikannust.

Nisuõlle levinuim klaas on umbes 20 cm kõrge ja pealt laienev. Sellesse mahub 0,5 l õlut ja jääb ka piisavalt ruumi vahu jaoks.

Õlle valamisel kallutatakse klaasi nii, et voolamine oleks võimalikult lauge. Enne valamist on soovitatav klaas või kruus veega loputada, märg klaas pärsib vahu eraldumist. Sõltuvalt maitsest lisatakse õllele sidruniviil.

Nisuõlle ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed säilinud andmed nisuõllest pärinevad 4. aastatuhandest eKr. Need ei vii Baierimaale, vaid hoopis Egiptusse ja mõnede allikate põhjal veel kaugemalegi nii ajas kui ruumis.

Tollal ei tuntud veel põhjakäärimist ning seega oli kasutusel niinimetatud pinnakäärimine. Õlut pruuliti peamiselt nisust või odrast.

Üheks järgmiseks verstapostiks nisuõlle tootmisel oli 2. aastatuhandest eKr. pärinev Hammurabi koodeksBabüloonia seadustekogu, kus oli reglementeeritud nisuõlle müük ja hind.

Saksamaal leiti 1934. aastal amforad (Kasendorfer Bieramphoren), millest teadlased leidsid nisuõlle jälgi. Need amforad kuulusid ajajärku 800 aastat eKr.

Odra-, nisu- või odavamate kaeralinnaste, samuti erinevate pruulimismeetodite ning lisandite kasutamine õllepruulimisel sõltus kohalikust toorainest ja kommetest. 1447. aastal kehtestas Müncheni linnaraad korra, mille järgi lubati õlle valmistamiseks kasutada vaid otra, humalat ja vett.

1474. aastal jõudis Baierimaale põhjakäärimise tehnoloogia. Kuigi nii valmistatud õlu säilis paremini, pruuliti seda siiski vaid külmal ajal. Kehtis ka seadus, mis lubas õlut pruulida vaid ajavahemikul mihklipäevast (29. septembrist) kuni jüripäevani (23. aprillini).

Tähtsaks verstapostiks õlle ajaloos Saksamaal oli Baieri hertsogi Wilhelm IV poolt aprillis 1516 kehtestatud "Bayerisches Reinheitsgebot". Selles määrati ära õlle müügi ja pruulimise reeglid. Ja ka siin oli sees klausel, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett.

Kuid aastal 1520 õnnestus maahärral Hans Sigismund von Degenbergil osta endale õigus nisuõlle pruulimiseks. Ta omandas ainuõiguse nisuõlle pruulimiseks ja turustamiseks kogu Baierimaal. 1602. aastal suri viimane Degenbergi järeltulija, jätmata maha ühtegi pärijat. Kogu tema vara ja ka ainuõiguse võttis üle Baieri hertsog Maximilian I. Hertsog Maximilian I tõi Münchenisse Degenbergi õllemeistri Siegmund Bettli ja rajas Braunes Hofbräuhausi kõrvale Weißes Hofbräuhausi (otsetõlkes 'pruun õukonnapruulikoda' ja 'valge õukonnapruulikoda'). 1605. aastal pani ta samas kohas aluse praegu maailmakuulsale Hofbräuhausile. Nisuõllest sai kuningakoja jook.

Nisuõlle monopol oli Wittelsbacheritele (Baierimaad valitsenud dünastia) tähtis sissetulekuallikas, millest kaeti maa valitsemise ja ka Kolmekümneaastase sõja kulud. Nõudmine nisuõlle järele kasvas ja peagi ehitati uus pruulikoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikus käimisele.

Nisuõlle tootmine kui kõrgklassi privileeg ei jäänud ainult Müncheni müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endale nisuõlle pruulikodasid.

Peale selle, et nisuõlu oli privilegeeritud klassi jook, oli ka veel teine asjaolu, mis suurendas tema populaarsust. Nimelt kui seaduse kohaselt oli õllepruulimine mihklipäevast jüripäevani keelatud, siis nisuõllele see kitsendus ei kehtinud. Alles XVIII sajandi keskpaigas, kui õllepruulimise tehnoloogia oli edasi arenenud ja niinimetatud Braunbier ('pruun õlu') saavutas populaarsuse ka kõrgklassi hulgas, hakkas nõudlus nisuõlle järele vähenema ning selle tootmine ei olnud enam nii tulutoov. Sellega seoses andis kuurvürst Karl-Theodor 1798. aastal ka kloostritele loa nisuõlle pruulimiseks. Aastatel 18001812 sulges enamik kuurvürste oma pruulikojad või müüs need ära. Nisuõlu sai kättesaadavaks ka lihtrahvale.

Tänapäeval on nisuõlu populaarseim õllesort Baieris ja Baden-Württembergis, seda pruulitakse aga ka Hessenis ja Rheinland-Pfalzis. Väljaspool Saksamaad on see õllesort populaarne Austrias.