Nicolas Flamel

Allikas: Vikipeedia
Nicolas Flamel 19. sajandi joonistusel

Nicolas Flamel (arvatavasti 1330 Pontoise22. märts 1418 Pariis) oli prantsuse alkeemik, kes väidetavalt olevat avastanud tarkade kivi ja elueliksiiri.

Nicolas Flamel elatas end kirjutaja ja käsikirjade müüjana. Flamel ja tema naine Perenelle olid mõlemad katoliiklased. Vanas eas olid nad tuntud oma jõukuse ja heategevuse poolest, samuti avastuste poolest alkeemias. Mõlemad elasid väga vanaks. Flamel kavandas 1410 omaenese hauakivi, millele oli nikerdatud hulk alkeemilisi märke ja sümboleid. Tänapäeval säilitatakse seda hauakivi Pariisis Cluny muuseumis.

Flamel maeti Pariisi Saint-Jacques-de-la-Boucherie kirikusse. Tänapäeval on sellest säilinud üksnes Saint-Jacques'i torn.

Üks majadest, kus Flamel kunagi elas, on säilinud. See asub aadressil Montmorency tänav 51 ja on kogu Pariisi vanim kivimaja. Maja valmis 1407 ning selle seinale on kirjutatud: "Meie, künnimehed ja naised, kes me elame vööruses selles majas, mis on ehitatud 1407, oleme kohustatud iga päev lausuma meieisapalve ja "Ave Maria" palve, tänades Jumalat tema hiilguse eest, mis andestab vaestele ja surnud patustele". Tänapäeval on selle maja esimesel korrusel restoran.

Pariisis on Louvre'i lähedal Nicolas Flameli tänav. See ristub Perenelle'i tänavaga, mis on saanud nime tema naise järgi.

Kirjandusliku tegelasena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicholas Flameli on mainitud paljudes raamatutes, näiteks Dan Browni raamatus "Da Vinci kood", J.K. Rowlingi raamatus "Harry Potter ja tarkade kivi" ning Michael Scotti romaanisarjas "Surematu Nicolas Flameli saladused". Teda mainib Victor Hugo romaanis "Jumalaema kirik Pariisis", kus Flameli töö tarkade kivi alal innustas Claude Frollo teadustööd. Umberto Eco mainis teda 1988 oma romaanis "Foucault' pendel".