Nõukogude tööpataljonid Eestis

Nõukogude tööpataljonid Eestis on ülevaade Eestis aastail 1944–1949 tegutsenund NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD)-NSV Liidu Siseministeeriumi (MVD) üksikute sõjaväeehituspataljonide tegevusest.

Tööpataljonidesse kuulusid Nõukogude võimu poolt sunnitööle rakendatud mobiliseeritud ja eritingimustel kinnipidamisasutustest GULAG-ist vabastatud saksa sõjaväes ja teistes relvaformeeringutes sõdinud Eesti päritolu isikud.

Tööpataljonide moodustamise algus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjas purustatu taastamisel osalesid ka NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi alluvuses peamiselt endistest sõjavangidest moodustatud nn tööpataljonid (ametliku nimetusega NKVD-MVD üksikud sõjaväeehituspataljonid).

Eestis asunud ehituspataljonide isikkoosseis koosnes:

kontroll-filterlaagrisse nr 0316 (selle jaoskonnad asusid Põhja-Eestis, Paldiski lähedal Põllkülas) saadetud "kodumaareeturid", sõjavangid ja tsiviilisikud ning Saksa vangilaagrites olnud punaarmeelased (niinimetatud "erikontingent")
1946. aastal Kombinaadi nr 7 (hilisem Sillamäe tehas) käsutusse saadetud baltlastest Saksa sõjavangid
kutsealused repatriandid (s.o Saksamaalt jt riikidest tagasi pöördunud isikud)
paljud 1944.–1945. aastal Eestist mobiliseeritud eestlased
pärast 63. Eesti tagavaralaskurpolgu likvideerimist ja 41. Eesti kaardiväelaskurkorpuse (niisugust nime kandis 8. Eesti Laskurkorpus 1945. aasta suvest alates) koosseisu vähendamist ehituspataljonidesse saadetud eesti sõjaväelased.^[1]

Pataljonides teenisid (ka paljudel ohvitseriametikohtadel) peamiselt NSV Liidu kodanikest endised sõjaväelased, kes olid sakslaste kätte vangi langenud ning Punaarmee poolt vabastatud. Ametlikult nimetati neid "repatriantideks". Kui nad end pataljonides heast küljest näitasid ning mitmeaastase uurimise järel ei leitud, et nad oleksid "end vangisoleku ajal kompromiteerinud", said nad aastatel 1947–1948 oma endise auastme tagasi.

1946. aasta alguses saadeti tööpataljonidesse "teenima" ka seni GULAG-i laagreis kinnipeetud Balti riikide kodanikud, kes langesid Punaarmee kätte vangi Saksa poolel võideldes.

Vastavalt NSV Liidu Riigikaitsekomitee määrusele 3. detsembrist ja NKVD käskkirjale 14. detsembrist 1944 moodustati 1944. aasta detsembris NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) ehitusvalitsus Baltvojenmorstroi.^[1]

3. detsembril 1944 moodustas NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Balti mereväebaaside ehitusvalitsuse Baltvojenmorstroi Balti Laevastiku mereväebaaside ning Tallinna ja Riia merekaitsepiirkondade rannakaitse taastamiseks ja ehitamiseks, keskusega Tallinnas.

Tööpataljonid sõjaväeehitustel[muuda | muuda lähteteksti]

Baltvojenmorstroi juhtkond asus Tallinnas, ülemaks (ja ühtlasi NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Glavpromstroi ülema asetäitjaks) määrati kindralmajor Ivan Komzin, ülema asetäitjaks kindralmajor Arseni Kurlõkin (end. Moldaavia ringkonna piirivalvevägede ülem). Selle koosseisu kuulusid Tallinna, Riia ja Porkkala mereväebaasi ehitusvalitsused.

Tallinna Mereväebaasi Ehitusvalitsuse ülemaks kohakaasluse alusel määrati ülalmainitud kindralmajor Komzin, kes juhatas aastatel 1940–1941 Paldiski mereväebaasi rajamist, olles tollal NSV Liidu raskemasinaehituse ministri asetäitja ehituse alal). „Baltvojenmorstroi“ üksikud sõjaväeehituspataljonid (OVSB):

1. Üksik sõjaväeehituspataljon (Otdelnõi Vojennõi Stroitelnõi Bataljon), Pelgurand;
2. Üksik sõjaväeehituspataljon, Tallinn;
5. Üksik sõjaväeehituspataljon;
7. Üksik sõjaväeehituspataljon;
8. Üksik sõjaväeehituspataljon;
9. Üksik sõjaväeehituspataljon.

Tallinna mereväebaasi ehitusel kasutatud ehituspataljone[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna mereväebaasi ehitus koosnes kolmest ehitusorganisatsioonist ja laevatehasest:

Gidrostroi – sadamarajatised miini-, Bekkeri ja kaubasadamas ning Põhja-Balti laevastiku erilinnaku ehitus;
Promstroi – Põhja-Balti laevastiku telefoni-telegraafikeskuse, kasarmute ja sauna-pesumaja ehitus, Baltvojenmorstroi elamuehitus ja mitu tsiviilobjekti;
Spetsstroi – Põhja-Balti laevastiku ladude, töökodade, külmhoone, raadiokeskuse ja Suurküla (Ämari) lennuvälja, laevastiku mereväe varulennuvälja ehitus;
Sudostroi – laevatehas nr 871^[1].

Tööpataljonid Nõukogude aatomipommiprojekti arengus[muuda | muuda lähteteksti]

Säilitamaks odavat tööjõudu, vabastas NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (kelle kompetentsi kuulus NSV Liidus rajatavatele strateegilistele objektidele odava tööjõu hankimine) GULAG-i laagritest 1946. aasta kevadel Balti riikidest pärit 1922.–1927. aastakäigu Saksa armee sõjavangid, mobiliseerides need automaatselt NKVD-le allunud tööpataljonidesse. Sillamäele suure uraani rikastustehase rajamiseks toodi Venemaa vangilaagritest Narva umbes 4000 Eesti, Läti ja Leedu sõjavangi, kus neist moodustati kolm NKVD tööpataljoni (4., 6. ja 7. eri sõjaväe ehituspataljon) ning saadeti Sillamäe tehast ja vajalikke kommunikatsioone ehitama.^[2].

Ehituspataljon nr 1, Käige.

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 7. ehitusvalitsuse 6. tööpataljon, asukohaga Narvas Vestervalli tänaval endises ohvitseride kasiino hoones, mis 1946. aasta detsembris saadeti Sillamäele praegust Silmeti tehast ehitama^[3]

NKVD 8. ehituspataljon, Kiviloo.

NKVD 9. ehituspataljon, Kiviloo.

Eestis formeeritud ehituspataljonide sunnitööjõudu kasutanud Nõukogude ehitusorganisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1. juulil 1946 kasutasid Eestis formeeritud ehituspataljonide sunnitööjõudu viis Nõukogude ehitusorganisatsiooni:

Baltvojenmorstroi – umbes 10 000 inimest ehituspataljonides nr 1–2, 4–5 ja 7–10, peamiselt eestlased. Pataljonid nr 13–17 asusid Riias, ka nendes oli üksikuid eestlasi. Leningradis Balttehfloti käsutuses oli üks rood, kus eestlasi ei olnud;
Kütteainetööstuse ehituse ministeeriumi trust Gazslantsestroi – ehituspataljonid nr 20 ja 21 Kohtla-Järvel, kokku 2470 inimest;
NSV Liidu Siseministeeriumi tööstusehituste peavalitsuse Kombinaat nr 7 – ehituspataljon nr 6, kokku 936 inimest;
NSV Liidu kütteainetööstuse ehituse ministeeriumi trust Lengazslantseprovodstroi – ehituspataljonid nr 11 ja 19 Leningradi oblastis Slantsõs, kus oli üksikuid eestlasi;
Tallinna meresadam – 289. üksik tööpataljon, rakendati ehitusel, 756 inimest;
Põhja-Balti laevastiku ehitusobjekt nr 33 (Paldiskis ja Rohukülas);
Põhja-Balti Laevastiku ehituspataljonid nr 877 Virtsus, nr 873 Haapsalus, nr 876 Paldiskis ja nr 878 Pääskülas^[1].