Mustand:Tatra Tamba

Tatra Hiiejumala kivikalme
Asukoht	Tatra küla, Kambja kihelkond, Tartu maakond
Koordinaadid	Koordinaadid puuduvad! Aita lisada.
Tüüp	arheoloogiamälestis
Pikkus	20 m
Laius	35 m
Ajalugu
Rajatud	3.-5. sajand
Perioodid	rooma rauaaeg
Uurimine ja seisund
Arheoloogilised kaevamised	1884, 1886, 1907
Seisund	kaitse all

Tatra Hiiejumala kivikalme on Tartu maakonnas Kambja vallas Tatra külas paiknev tarandkalme. Kalmet on kaevatud 19. sajandi viimastel kümnenditel ja 20. sajandi alguses. Sealt on leitud luid, helmeid, kaunistatud keraamikat, sõlgesid ja käevõrusid. Kalme on riikliku kaitse all.

Asukoht

Tatra Hiiejumala kalme paikneb Tatra külas Tatra oru lõunapoolsel veerel. Kalmest umbes 50 meetri kaugusel ida pool kulgeb Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteest ja 130 m kaugusel lõuna pool Tatra–Otepää–Sangaste maantee. Muistis jääb nende teede ristumiskohast umbes 100 meetri kaugusele loode poole, Toome talu hoonete juurde. Kalme on põhja-lõuna suunas umbes 20 meetrit pikk ja ida-lääne suunas umbes 35 meetrit lai.

Uurimislugu

Kalmet mainib esimeste hulgas Constantin von Grewingk 1884. aastal Kambja kalme kaevamiste aruandes Jaagu kalme nime all. 1886. aastal korraldas Õpetatud Eesti Selts Vastse-Kambja mõisa esimese arheoloogia ekskursiooni. Ekskursioonil, mida juhatas Grewingk, osales 28 õppejõudu ja üliõpilast. Muuhulgas külastati toona ka Jaagu kalmet ehk Tatra Hiiejumala kivikalmet. Kohakirjelduses on mainitud kalmet 125 jala pikkuse ja 50 jala laiuse laevkalmena, mille juures on ära tuntavad kolm suurematest kividest moodustatud ristirida.

1907. aasta kaevamised

Põhjalikumalt on kalmet kaevanud Wolfgang Schlüter 1907. aastal. 2. juunil 1907 koostati ala kohta topograafiline ülevaade ja väljakaevamised toimusid 6. juunil. Töödel osales 13 Õpetatud Eesti Seltsi liiget ja mõned gümnaasiumiõpilased. Schlüter kirjeldas matusepaika ovaalse künkana, mis paikneb paralleelselt jõeoruga ning selle pikitelg on ida-lääne suunaline. Künka pikkus on 51 meetrit ja suurim laius umbes 36 meetrit. Kaevamiste käigus tulid nähtavale põhja-lõuna suunaliselt joondunud suured kivid. Kindlalt tuvastatavad olid kaheksa rida. Keskmiste ridade ümber võis märgata 1886. aasta katsekaevamise jälgi. Kaevamiste käigus leiti mõned helmed, savikilde, luid, pronksist käevõru, sütt ja poolpõlenud puitu. Nii 1907. aasta kaevamist kui ka 1886. aastal toimunud ekskursiooni toetas Vastse-Kambja mõis, pakkudes ekspeditsioonides osalenuile süüa ja juua.

Hilisemad paikvaatlused

Pärast 1907. aastat ei ole Tatra Hiiejumala kalmel arheoloogilisi väljakaevamisi toimunud. 1929. aastal on kalmet kirjeldanud Kambja kihelkonna kirjelduses Amanda Feldmann . 1972. aasta novembris koostas arheoloog Silvia Laul muistise arheoloogilise passi. Viimane põhjalikum paivaatlus toimus 2013. aastal Kambja kihelkonna arheoloogiamälestiste ja ajalooliste looduslike pühapaikade inventeerimise käigus. Toona hinnati muistise seisukord rahuldavaks. Aruandes on märgitud, et "sammaldunud ja pooleldi maasse ulatuvaid kive leidus kalmel umbes 30m raadiuses. Kive oli mitmekümne ringis, kui mitte rohkem. Kõik olid enam-vähem ühesuurused (mitte üle meetri laiused)./.../ Kivide ümber oli niidetud." Kalme asus toona Toomemäe talu hoovil ja oli tähistatud arheoloogilise mälestise tahvliga.

Esemelised leiud

1886. aastal ekskursiooni käigus korraldatud proovikaevamistel on leidudena kirjeldatud klaashelmest ja potikildu. 1907. aasta leiunimekiri on jagatud kuueks. Esimese osa moodustasid luud, mida oli kokku seitse. Leidude hulgas olid peamiselt veise luud. Lisaks oli seal üks hobuse, üks kitse või lamba ja inimese kuklaluu. Luid aitas määrata Alexander Anton Rosenberg. Teise rühma moodustasid kümmekond vasesulamist eset: käevõru, kaks ketas- ja üks ambsõlg, ripats, mitmed "kokku kuuluvad pronkshelmed", klamber. Kolmanda rühma moodustasid umbes kümmekond helmest, neist kolm olevat olnud kaetud kullaga. Neljanda rühmana kirjeldas Wolfgang Schlüter leitud sütt ja poolpõlenud puitu, viiendana leitud šlakki ja kuuendana kümmet savinõukildu.

Dateering

Muistis on dateeritud leidude põhjal 3.-5. sajandisse . Radiosüsiniku analüüse leiumaterjalist ei ole tehtud.

Kaitse alla võtmine

Kivikalme võeti riikliku kaitse alla 1925. aastal kehtestatud muinasvarade kaitse seadusega ning kanti Haridusministeeriumi Muinsusnõukogu kaitsealuste objektide nimistusse. 31. detsembril 1964 hakkas sellele kehtima kultuurimälestiste kaitse korraldamise määrus. Kultuuriministri 1997. aasta 1. septembri määrusega on Tatra Hiiejumala kalme tunnistatud arheoloogiamälestiseks ning selle kaitset reguleerib Muinsuskaitseseadus. Muistisele on kehtestatud 50 meetrine kaitsevöönd, mis kaitseb seda kahjustamise eest. Leevendusena võib kaitsevööndis, muistisest rohkem kui 5 meetri kaugusel jätkata juba välja kujunenud maakasutust. Lisaks on Tatra Hiiejumala kivikalme kantud Eesti pühapaikade andmekogusse.