Militaarlogistika
Militaarlogistika on ressursside juhtimine. NATO defineerib seda mõistet järgmiselt: see on vägede liikumise planeerimine ja juhtimine ning korrashoid.[1]
Militaarlogistika tähendus[muuda | muuda lähteteksti]
Logistika alla liigituvad järgmised tegevused [1]:
- varustuse planeerimine ja arendus, soetamine, ladustamine, liigutamine ja jaotus, korrashoid ning likvideerimine;
- personali transport;
- ehitiste soetamine, korrashoid, haldamine ja likvideerimine;
- teenuste soetamine või muul moel tagamine;
- meditsiiniline toetus.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimestel sõjaretkedel 5. sajandil ei pandud sõdurite varustamise süsteemile suuremat rõhku, sest sõjavarustus oli sõdurite isiklik vara ja seda transporditi ise hobuse, eesli või seljakotiga kaasas, toidumoona saadi teele jäävatest asulatest rüüstamise käigus. Pikas perspektiivis ei osutunud selline strateegia jätkusuutlikuks, kuna olenevalt sõjakäigu marsruudist erines asulate suurus ja nende toiduvarude kogus.[2]
Hiljem, näiteks 16. sajandil, kui sõjaväe suurus kasvas ning selle hulka kuulus ka suurtükiväeosa, pöörati rohkem tähelepanu lahingvarustuse transpordile ja transporti soodustavatele/lihtsustavatele taristutele. Selleks, et säilitada iseseisvus terve sõja vältel, oli vaja sõduritele ja varustust kandvatele veoloomadele tagada piisavas koguses toitu. See tähendab, et sõjaväe kasvades suurenesid ka kaasaskantava toidu ja varustuse hulk.[2]
Logistika muutus sõjapidamises tähtsamaks 20. sajandil pärast tööstusrevolutsiooni, kui oli laiemalt kasutusele võetud tulirelvad ja sõjaväe laskemoonaga varustamisest sai ruumimahukas ülesanne. Lisaks andis tööstusrevolutsioon tõuke tehnoloogilistele uuendustele, millest üks mõjukaim oli raudtee, mis aitas liigutada nii vägesid, lahinguvarustust kui ka toitu. Esimese maailmasõja ajal hakati kasutama ka veoautosid, tanke ja lennukeid, mis ühest küljest toetasid edukalt sõjategevust, kuid teisalt esitasid uue logistilise väljakutse masinapargi hooldusele ja kütusevarustusele.[2]
Logistika strateegia[muuda | muuda lähteteksti]
Logistiline võimekus määrab ära, kui palju vägesid, millises ajaraamis ja millisel maa-alal ollakse suutelised paigutama. Kuna logistika on kesksel kohal operatsioonide planeerimisel, tuleb tähelepanu pöörata aspektile, kuidas kasutada sõjas enda kasuks ära seda määravat komponenti. Võimalusi selleks on kahte tüüpi: ründeline ja kaitseline taktika. Logistika on vahend, mis tagab üksustele või tervele sõjaväele lahingtegevuseks ja toetuseks vajalikud ressursid. Hea logistikasüsteemi puhul saab öelda, et tegu on sõjaväe tugevusega, ning halva logistikasüsteemi korral, vastupidi, sõjaväe nõrkusega. Näiteks võib tuua olukorra teise maailmasõja ajast, kui Saksa allveelaevad võtsid sihikule liitlasi varustavad kaubalaevad ja konvoid, häirides sellega vastaste tarneahelat ning saavutades selle kaudu nii merel kui ka maismaal eelise. Samuti on ründelisel eesmärgil kasutusele võetud hävitus- ja pommituslennukid, mille abil rünnatakse vastavalt vastase õhuvägesid või maapealseid sihtmärke.[3]
Kaitselise taktika puhul võib välja tuua tarneahela, logistikabaaside ja tagala kõrgendatud kaitse olulisuse. Sellele on aidanud kaasa militaarlogistika revolutsioon, mille käigus on varustuse, teenuste ja informatsiooni hankimine liikunud osaliselt erasektorisse. Selle tulemusena pole saadud kasu mitte ainult erasektori investeeringutest tehnoloogia, vaid ka varustamise muutumisest vähem nähtavamaks. Kui varustamiseks mõeldud kanalid on hajutatud mitme kihi vahel, on nende järgimine allikani ja tagasi raskendatud ning võimalus kanaleid kahjustada ja nende tegevust pärssida samuti vähendatud. Samas suureneb iga uue kihi ja lüli lisamisega oht, et midagi nurjub. Ühtlasi on sellega keerulisemaks tehtud informatsiooni ja tellimuste haldamine.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 NSA, “NATO glossary of terms and definitions,” 3 April 2013. [Online]. Available: https://www.jcs.mil/Portals/36/Documents/Doctrine/Other_Pubs/aap6.pdf. [Accessed 22 March 2022].
- ↑ 2,0 2,1 2,2 E. J. Hess, “Civil War Logistics: A Study of Military Transportation,” LSU Press, 2017.
- ↑ 3,0 3,1 M. Erbel and C. Kinsey, “Think again - supplying war: reappraising military logistics and its centrality to strategy and war,” J. Strateg. Stud., vol. 41, no. 4, pp. 519–544, Jun. 2018.