Mihkel Mathiesen

Allikas: Vikipeedia

Mihkel Mathiesen (27. oktoober 1918 Are vald28. november 2003 Stockholm) oli Eesti insener ja poliitik, Vabariigi Valitsuse eksiilis teedeminister (5. juuni 198520. juuni 1990) ning majandusminister (20. juuni 1990 – 15. september 1992).

Mathiesen kasvas ja lõpetas algkooli Sindis, seejärel õppis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis ning 1937 astus Tallinna Tehnikaülikooli. Oli samast aastast Üliõpilasselts Liivika liige. 1943 lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli ning pärast lühikest tööaega samas ülikoolis assistendina ja hiljem vabrikus Eesti Destillaat, põgenes septembris 1944 koos perega Rootsi.

Rootsis töötas Mathiesen alul Höganasi tehases: joonestajana, konstruktorina, peakonstruktorina ja lõpuks joonestuskontorite juhatajana. 1964. aastast oli ta Västeräsi tööstusahje ehitava firma tehniline direktor, 1968. aastast Saksa nõellaagrite firma esindaja Rootsis. Estinvest AB asutajaliige (1984).

Poliitiline tegevus Rootsis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1983. aastast jäi Mathiesen pensionile ning osales Stockholmi Eesti Maja ümber koondunud eesti organisatsioonide töös. Samal aastal sai temast Eesti Rahvusnõukogu esimees, millisesse ametisse ta jäi 1988. aastani. Ta korraldas ka reaalteaduste üliõpilastele stipendiume jagava Salme ja Aleksander Mathieseni mälestusfondi tööd.[1]

Ta oli Stockholmis ilmuva eestikeelse ajalehe Teataja vastutav väljaandja kuni 13. oktoobrini 1992, mil astus tagasi, "lähtudes asjaolust, et minu tunnetus ja hinnang vabaduse ohustamatuse suhtes praeguses Eestis põhiliselt erineb valdava enamuse "Teataja" juurde koondunud inimeste omast".

Mihkel Mathiesen kuulus pikka aega Vabariigi Valitsusse eksiilis. 5. juunist 1985 kuni 20. juunini 1990 oli ta teedeminister, 20. juunist 1990 kuni 15. septembrini 1992 majandusminister.

"Poliitilistelt määratles ta ennast Rootsi moderaatide vaadetega, jäädes konservatiivse ja liberaalse suuna vahemikku," iseloomustab Mathieseni vaateid Urmas Saard.[2]

Läbirääkimised Eesti poliitiliste jõududega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahti Männi kirjeldust mööda kohtus Mathiesen koos eksiilvalitsuse teise ministri Enno Pennoga 1990. aasta oktoobris Helsingis salaja Indrek Toome, Toivo Kuldsepa ja Vardo Rumesseniga, kes soovisid arutada volituste üleandmist Eestisse. Eesti jätkuva okupeerituse tõttu läbirääkimised katkesid.[3]

Heinrich Mark kirjutas oma mälestustes, mille esmakordselt avaldas Stockholmis ilmuv Eesti Päevaleht 27. augustil 1993, et 1992. aasta jaanuaris kohtus ta Mihkel Mathieseni ettepanekul Sheratoni hotellis Stockholmis Kanada väliseestlase Uno Ruusiga, kes tuli Eestist ettepanekuga, et eksiilvalitsus tuleks Toompeale Kaitseliidu toel võimu üle võtma. Mõne päeva pärast külastanud Mathiesen Eestit. Mark väitis, viidates Tiit Vähi valitsuse kaitseministri Ülo Uluotsa artiklile sama aasta 9. augusti Postimehes, et Mathiesen ja Ruus teinud "Eesti kaitseväe staabiülemale Ants Laaneotsale ja Kaitseliidu ülemale Manivald Kasepõllule ettepaneku riigipöördeks". "Mathiesen ei rääkinud sellest minule midagi, sest mina olin ju riigipöörde vastu," kinnitas Mark. Samas Eesti Päevalehe numbris kinnitas Mathiesen aga, et tema ei ole riigipööret kavandanud.[4]

Tegevus Nõmme valitsuse Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seoses Riigikogu kokkutulekuga ja Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri ametisseastumisega otsustas ülejäänud eksiilvalitsus 16. juulil 1992 lõpetada tegevuse arvates VII Riigikogu kokkutulekust 5. oktoobril 1992, andes volitused üle Eestis moodustatavale valitsusele. Mihkel Mathiesen hääletas eksiilvalitsuse kaotamise vastu, paludes protokolli märkida, "et tema ei jaga valitsuse enamuse arvamust, vaid leiab, et Eesti ei ole mitte vaba maa ja et valitsuse volitusi saab edasi anda ainult vaba Eesti pinnal loodud valitsusele. Mihkel Mathiesen on valitsuse tegevuse lõpetamise vastu."[3]

15. septembril 1992 astus Mathiesen Eestis viibides Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse ning nimetas 1938. aasta Põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi Valitsuse ehk niinimetatud Nõmme valitsuse. Selle liikmed valis ta Eesti Kodanike Komiteede liikumisest välja kasvanud Eesti Kodanike Keskerakonna ja Õigusvastaselt Represseeritute Liidu "Memento" Tartu osakonna inimestest[3]. Mihkel Mathiesen, Kalev Ots ja Paul Muuli püüdsid veenda Heinrich Marki tema kabineti koosolekul 1992. aasta oktoobri algul veel viimast korda eksiilvalitsuse tegevust jätkama. See neil siiski ei õnnestunud.[3] Õnnestumise korral oleks 15. septembril koostatud salajased dokumendid hävitatud ja midagi poleks nagu toimunudki[5].

22. novembril 1992 võttis Nõmme valitsus vastu deklaratsiooni, mille kohaselt ta "ei tunnista Toompea valitsuse poolt antavat Eesti Vabariigi kodakondsust 1918. a loodud Eesti Vabariigi kodakondsusena". 6. detsembril 1992 kinnitati tingimused, mil Venemaa sõjalise okupatsiooni Eestis võib lugeda lõppenuks. Nagu kirjutab Mathieseni poolt 1992. aastal riigisekretäriks nimetatud Ahti Mänd, ei ilmnenud sellest "kogu Mihkel Mathieseni valitsuse eksisteerimise aja vältel pisimatki märki".[3]

Tunnustamata Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis oli Mathiesen kuni surmani 2003. aastal, pärast tema surma kaasati valitsusse majandusministri ja välisministrina tema poeg, Mait Mihkel Mathiesen. Pärast Mihkel Mathieseni surma sai tema järglaseks Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeis Kalev Ots.

Isiklik elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihkel Mathieseni onu oli esimene eestlasest metsateaduse doktor ja Eesti metsateaduse rajaja, Tartu Ülikooli metsaosakonna juhataja Andres Mathiesen.[2]

23. juunil 1944 abiellus Mihkel Mathiesen Oleviste kirikus Maia Sinbergiga (24. august 1919 – 10. juuni 2013).

Mathieseni ristitütar oli Maarja Talgre, 1944. aastal hukkunud vastupanuvõitleja Leo Talgre tütar.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Mihkel Mathiesen" Nekroloog Tallinna Tehnikaülikooli ajalehes, 9. detsember 2002
  2. 2,0 2,1 Urmas Saard "Eksiilvalitsuse liige Mihkel Mathiesen" Pärnumaa blogi/Maaleht, 4. november 2010
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Ahti Mänd "Ülevaade Eesti Vabariigi järjepidevusvalitsustest 1940-2007 SI" Eesti Elu, 19. märts 2007
  4. Heimar Lenk "Kolm riigipöörde katset" Sõnumileht, 28. detsember 1998
  5. http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7581&Itemid=119&lang=et
  6. Ahti Mänd "LEO TALGRE. Vastupanu surmani" Terve Mõistuse Sündikaat

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Koostaja/toimetaja Mihkel Mathiesen. "Üliõpilasselts Liivika liikmeskond 1909-2003" Üliõpilasselts Liivika 2003

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Üks osa saksa imest – eestlase kaastegevusel" Teataja, 30. oktoober 1982, nr. 20, lk. 8.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Heinrich Mark
(Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis)
Nõmme valitsuse Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
19922003
Järgnev:
Kalev Ots