Nõmme valitsus
Nõmme valitsuseks nimetatakse (liikmete enamuse elukoha järgi) poliitilist institutsiooni, mida selle pooldajad peavad 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse alusel nimetatud ja ametisse astunud Vabariigi Valitsuseks. Ta ei taotle poliitilist võimu ega rahvusvahelist tunnustust. ("Nõmme valitsust tuleb käsitada kui gruppi põhimõttekindlaid Eesti Vabariigi kodanikke, kellede käes on 1938. a. Põhiseaduse võti. Kas eesti rahvas seda võtit pärast okupatsiooni lõppu veel vajab, on siis juba tema enda otsustada.")
Niinimetatud Nõmme valitsuse esimene koosseis nimetati ametisse Vabariigi Valitsuse eksiilis liikme Mihkel Mathieseni poolt 15. septembril 1992.
Eelnevalt, 16. juulil 1992, oli Vabariigi Valitsus eksiilis teatanud oma kavatsusest lõpetada oma tegevus samaaegselt VII Riigikogu kokkuastumisega 5. oktoobril 1992. Sellise teguviisi vastu olukorras, kus Eesti Vabariigi territooriumil viibisid jätkuvalt Venemaa sõjaväeosad, protesteeris Mihkel Mathiesen ja hiljem mitmed Eesti poliitikud (sealhulgas Eesti Kodanike Keskerakond). Vältimaks põhiseadusliku järjepidevuse enneaegset lõppu, astus Mihkel Mathiesen 15. septembril 1992 Eestis viibides Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse ja nimetas ametisse uue Vabariigi Valitsuse koosseisu. Esialgu neid samme ei avaldatud, kuna loodeti 16. juuli deklaratsiooni tagasivõtmist Heinrich Marga poolt. Sel juhul oleksid dokumendid hävitatud ja avalikkus poleks neist midagi teada saanud.
Vahetult enne VII riigikogu 1. istungjärgu algust, 5. oktoobril 1992, andis Nõmme Valitsuse riigisekretär Ahti Mänd avalikult teada Nõmme valitsuse loomisest. Endine Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Heinrich Mark nimetas seda ebaseaduslikuks. Ajakirjandus on valitsuse olemasolu üldiselt ignoreerinud.
Alates 7. detsembrist 2003 on Nõmme valitsuse uue koosseisu peaministri asetäitja ja kohtuminister Ahti Mänd.
26. juulil 2005, pärast kaht ebaõnnestunud katset kutsuda kokku neljaliikmelise Vabariigi Valitsuse koosolek (mõlemal korral puudus Hando Kruuv) tunnistas Ahti Mänd konfidentsiaalse ettekandega Kalev Otsale Vabariigi Valitsuse teo- ja otsustusvõimetuks ja avaldas selle ettekande hiljem endatehtud Riigi Teatajas[1].
Sisukord |
Kalev Otsa valitsus, 15. september 1992 – 7. detsember 2003 [muuda]
- Kalev Ots (kuni 28. novembrini 2003, seejärel Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis) - Peaministri asetäitja ja Haridusminister
- Paul Muuli (suri 17. augustil 1997) - Majandusminister ja Põllutööminister
- Viktor Imala (suri 16. mail 1998) - Kohtuminister ja Siseminister[2]
- Hando Kruuv - Sotsiaalminister ja Teedeminister
- Harri Henn (kuni 15. aprillini 1993) - Sõjaminister ja Välisminister
- Edgar Salin (alates 19. aprillist 1993) - Välisminister ja (alates 12. detsembrist 1998) Majandusminister
- Johannes Mikkola (alates 23. aprillist 1993 - suri 31. jaanuaril 2002) Sõjaminister ja (alates 12. detsembrist 1998) Põllutööminister
- Jaan Audru (alates 12. detsembrist 1998) - Kohtuminister ja Siseminister
Ahti Männi valitsus, alates 7. detsembrist 2003 [muuda]
- Ahti Mänd – Peaministri asetäitja ja Kohtuminister
- Edgar Salin – Haridusminister, Põllutööminister ja (kuni 14. detsembrini 2003) Välisminister
- Jaan Audru – Majandusminister (kuni 14. detsembrini 2003), Sõjaminister ja Teedeminister
- Hando Kruuv – Siseminister ja Sotsiaalminister
- Mait Mihkel Mathiesen (alates 14. detsembrist 2003 kuni surmani 5. aprillil 2005) – Majandusminister ja Välisminister
Viited [muuda]
- ↑ http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7144&Itemid=30&lang=et
- ↑ Eesti Päevaleht. 19. mai 1998 (surmakuulutused)
Välislingid [muuda]
- 1938. a. põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi Valitsuse (Nõmme valitsus) kodulehekülg
- Mõra Nõmme valitsuses (Eesti Ekspress, 16. oktoober 1992)
- Massiteabevahendid ignoreerivad Nõmme eksiilvalitsust (Post, 12. oktoober 1993)
Kirjandus [muuda]
- Eksiilvalitsus lõpetab tegevuse – uus eksiilvalitsus moodustatud. Eesti Päevaleht, 9. oktoober 1992, nr. 78, lk. 1 ja 7.
- Uus valitsus on "võtmegrupp". Eesti Päevaleht, 14. oktoober 1992, nr. 79, lk. 2.