Merivarblane

Allikas: Vikipeedia
Merivarblane
Lumpfish-cropped.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Selts: Meripuugilised Scorpaeniformes
Sugukond: Merivarblaslased Cyclopteridae
Perekond: Merivarblane Cyclopterus
Liik: Merivarblane
Ladinakeelne nimetus
Cyclopterus lumpus

Merivarblane (Cyclopterus lumpus) on kala merivarblaslaste sugukonnast, merivarblase perekonna (Cyclopterus) ainus liik.

Teaduslikult kirjeldas merivarbast esimesena Carl von Linné aastal 1758.

Merivarblane on oma sugukonna tuntuim esindaja[1]. Tema levila ulatub Hispaania põhjarannikult loode–kirde-suunaliselt Valge mereni, levila hõlmab ka Läänemerd ja Suurbritannia rannikualasid. Põhilevilast eraldi jäävad Islandi rannikupiirkonnad.

Merivarblasel on kerajas keha. See on lühike ja eesotsas tugevasti puhetunud, tagakeha on külgedelt kokku surutud. Kehal kulgeb kummalgi küljel kaks rida luukühmusid. Lõpuseavad on väikesed ja asuvad keha külgedel rinnauimedest eespool. Seljauimi on kaks, aga eesmine neist on peitunud naha alla ega paista välja. Kõhuuimed on muundunud ümmarguseks imikettaks, mille abil kala kividele kinnitub. Sabauim on ümardunud ning selja- ja pärakuuimest selgelt eraldunud.[1]

Vääna-Jõesuu rannikumere merivarblane

Kala on üldvärvilt rohekas, küljed mõnevõrra hallikama varjundiga.

Kala pikkus on emastel 61 cm ja isastel 51 cm, eluiga küündib 14 aastani[2]. Kala võib kaaluda kuni 5½ kg[1]. Kuid need on maksimummõõtmed, harilikult on kala palju väiksem. Isaskala on tavaliselt 2½–3 dm ja emaskala 3–4 dm pikk[1]. Siiski on merivarblane oma sugukonna kõige suurem kala, sest põhiliselt jääb merivarblaslaste pikkus alla 1 dm[3].

Merivarblased toituvad bentilistest selgrootutest, peamiselt ussidest ja väikestest koorikloomadest.[1]

Merivarblane saab suguküpseks 3.–4. eluaastal. Barentsi ja Valges meres koeb ta maist juulini. Tavaliselt on isased sinakashallid, aga kudemise ajal muutuvad nende kõht ja uimed tellispunaseks ning selg tumedaks. Emased koevad paari-kolme portsjoniga 79–136 tuhat suurt oranži marjatera, millest igaühe läbimõõt on 2,7 mm. Isased valvavad koetud marja.[1]

Merivarblase marja, maksa ja liha süüakse. Kala ennast soolatakse, suitsutatakse ja vinnutatakse. Kuid Eestis ja Venemaal on ta töönduslikult vähetähtis. Teda püütakse peamiselt Taanis ja Islandil.[1]

Merivarblase mari on roosa, kuid seda värvitakse punaseks või mustaks, et seda parem turustada oleks. Merivarblase mari sisaldab palju valke ja vitamiine.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Loomade elu", 4. kd., lk. 427, tahvel 49, joon. 38 ja 242
  2. P.J. Miller, M.J. Loates. "Euroopa kalad" (tõlkinud Tiit Raid). Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006, lk. 168
  3. "Loomade elu", 4. kd., lk. 428

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]