Max Wertheimer

Allikas: Vikipeedia

Max Wertheimer (5. aprill 188012. oktoober 1943) oli Austria-Ungari päritolu psühholoog, kes oli üks kolmest geštaltpsühholoogia asutajatest koos Kurt Kofka ja Wolfgang Köhleriga.

Wertheimer sai oma doktorikraadi 1904. aastal Oswald Külpe juhendamisel ja alustas oma intellektuaalset karjääri Frankfurdis õpetades. Lühikeseks ajaks lahkus ta Frankfurdist, et töötada Berliini Psühholoogia Instituudis, kuid naases 1929. aastal täiskohalise professorina. Viimaks asus ta tööle koolis New School for Social Research New Yorgis ja oli oma ametikohal kuni surmani. Max Wertheimer on tuntud oma töö Productive Thinking ja Fii fenomeni tõttu. Mõlemad panustasid tema osalemisse geštaltpsühholoogias.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Max Wertheimer sündis 15. aprillil 1880 Prahas, mis oli tollal Austria-Ungari osa. Tema vanemad olid Wilhelm ja Rosa Wertheimer ja vend Walter.[1] Perekond oli kõrgelt haritud ja seetõttu õpetasid Maxi palju ka ta vanemad, kodus peeti palju poliitilisi ja hariduslikku arutelusid. Ta käis ka klaveri ja viiuli tundides. Peale üht talle kingitud Baruch Spinoza raamatu lugemist arenes tal huvi filosoofia vastu.

Max alustas Karli ülikoolis õigusteaduse õppimist, kuid tundis huvi ka filosoofia, muusika, füsioloogia ja psühholoogia vastu. Aasta pärast läks ta hoopis Berliini Ülikooli, kus vahetas eriala filosoofia vastu.[2] Berliinis töötas ta firmas, kus olid peale tema veel Carl Stumpf, Friedrich Schumann, Georg Elias Müller ja Erich von Hornbostel. 1903. aastal sai ta doktorikraadi Würzburgi ülikoolis, kus viis läbi uuringu valedetektori kohta.[3] Wertheimeri akadeemiline karjäär algas Frankfurdi instituudis.

Wertheimer esindas oma riiki esimeses maailmasõjas olles armee kapten. Pärast sõjast naasemist andis ta loenguid ja pühendas oma uuringud taju- ja geštaltpsühholoogiale. 1933. aasta dramaatilised sündmused Saksamaal sundisid Wetheimeri lahkuma Saksamaalt USA-sse.[4] Pärast sõda jätkas ta tööd Koffka ja Kohleriga, kes olid samuti olnud sunnitud Saksamaalt pagema.[5] USA-s New Yorgis andis ta mitmeid kursuseid koolis New School of Social Research.[6] Olenemata halvenevast tervisest jätkas ta oma tööd probleemilahenduse valdkonnas, mida ta ise eelistas kutsuda "produktiivseks mõtlemiseks". Ta lõpetas oma ainsa raamatu "Productive Thinking" 1943. aasta septembri teemal. Max suri südameinfarkti kõigest 3 nädalat pärast raamatu lõpetamist oma kodus New Rochelles New Yorgis. [4]

Fii fenomen[muuda | redigeeri lähteteksti]

Max Wertheimer sattus Frankfurti juhuslikult, kui ta astus rongilt maha, et osta mänguasjade poes stroboskoop, mille abil hakkas ta uurima uue psühholoogilise suuna proovikivi, milleks oli näiv liikumine. Nimelt pani Wertheimer tähele, et kahe järjestikulise, kuid ruumis nihutatud kriipsu ilmumine tekitab kriipsude vahel liikumise jälje, mis nihkub ajas hiljem esitatud kriipsu suunas. See fenomenaalne liikumine (siit ka fii-liikumise nimetus), millel puudub füüsikaline vaste, oli kindlaks tõendiks selle kohta, et teadvus ei ole taandatav isoleeritud koha ja aja aistinguteks.

Produktiivne mõtlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Max publitseeris oma raamatu "Productive Thinking" vahetult enne oma surma. [6] Ta oli huvitatud tegemast vahet reproduktiivsel ja produktiivsel mõtlemisel. Reproduktiivne mõtlemine on seotud kordamise, tingimise, harjumuste ja tuttava intellektuaalse alaga. Produktiivne mõtlemine on aga uute ideede ja läbimurrete tulem. [6] Produktiivne mõtlemine on taiplikusel põhinev arutluskäik. Wertheimer julgustas traditsioonilist loogikat treenima ja uskus, et see stimuleerib mõtlemist. Ta toob oma teoses "Productive Thinking" välja, et probleemilahendus alludes pimedalt reeglitele takistab tõsist probleemi mõistmist. [7] Max Wetheimeri ideed produktiivsest mõtlemisest on jätkuvalt olulised tänapäevaste skeemide, plaanide ja teadmiste struktuuri käsitluses. [8]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. King, B. D., Wertheimer, M. (2005), lk 20
  2. King, B. D., Wertheimer, M. (2005), lk 24–25
  3. Sillis, D.L.; Merton R.K. (1968). "Max Wertheimer". International Encyclopedia of the Social Sciences: 522–527.
  4. 4,0 4,1 King, B. D., Wertheimer, M. (2005)
  5. Michael Wertheimer, A Brief History of Psychology. 4th edition. Fort Worth TX: Harcourt Brace, 2000
  6. 6,0 6,1 6,2 King, B. D., Viney, W., Douglas Woody, W. (1993). A history of psychology (4): 356–358
  7. Wertheimer, M. (1996). A Contemporary Perspective on the Psychology of Productive Thinking. University of Boulder Colorado
  8. King, B. D., Wertheimer, M. (2005). Max Wertheimer and Gestalt Theory. Transaction Publishers, New Brunswick, NJ.