Geštaltpsühholoogia

Geštaltpsühholoogia on psühholoogia haru, mis oli populaarne eriti 1930. aastatel ning mis pööras erilist tähelepanu tervikkujundite ehk geštaltide tajule ning holistlikule lähenemisele.

Geštaltpsühholoogia (saksa keelsest sõnast Gestalt – konfiguratsioon, kuju) tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses Max Wertheimer, Kurt Koffka ja Wolfgang Köhler tööde põhjal. Need kolm on tuntud ka kui Berliini koolkond. Geštaltpsühholoogia tekkis vastusena introspektiivsele meetodile, biheiviorismile ja assotsiatsionismile.

Geštaltkoolkonna põhiideeks on, et psühholoogilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Algne objekt on midagi enamat, kui lihtsalt selle osade summa – tervikut ei saa kokku panna erinevate osade liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga – tervik on primaarne, osad sekundaarsed.

Geštaltpsühholoogia esindajad viisid taju uurimiseks läbi hulgaliselt katseid. Nad eristasid taju kui terviku tunnetamise protsessi aistingust kui üksikomaduse tunnetamisest. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga, kontrastinähtusi, mõtlemist.

Peamine puudus selle psühholoogia suuna juures on geneetilise lähenemise eiramine. Sellest hoolimata on geštaltpsühholoogide panus taju ja loomingulise mõtlemise ning sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisse märgatav.

Sisukord

1 Geštaltteooria
2 Geštaltpsühholoogia koolkonnad ja peamised esindajad
3 Vaata ka
4 Kasutatud kirjandus

Geštaltteooria [muuda]

Geštaltteooria põhiprintsiibid (grupeerimise seadused) on:

lähedus – kalduvus gruppeerida omavahel lähestikku asetsevaid objekte.
sarnasus – kalduvus grupeerida omavahel mingi tunnuse (näiteks värv) poolest sarnaseid objekte omavahel
suletus – objekti osade ühendamine tervikuks, hoolimata sellest, et tegemist ei ole suletud figuuriga.
hea jätkuvus – kalduvus pidada üheks objektiks sellist objekti, mis järgib teatud loogilist rada/jätkumist.
sümmeerilisus – ühtekuuluvana tajutakse neid objekte, mis kujutletava keskpunkti suhtes sümmeetriliselt asetsevad.
ühine saatus – tendents pidada ühtseks tervikuks sellised objekte, mis näiteks liiguvad ühes suunas.
hea terviklikkus – objekte peetakse ühtseks tervikuks, kui nad moodustavad regulaarse, lihtsa ja korrapärase mustri.
mineviku kogemus – objekte tajutakse tervikuna, kui neid esitatakse näiteks väga lühikese ajalise järgnevusega.

Maksimaalse tõenäosuse või sarnasuse printsiip: tendents interpreteerida proksimaalset stiimulit vastavalt sellele välismaailma stiimulile, mis kõige suurema tõenäosusega sellise kujutise tekitab (nt subjektiivsete kontuuride tajumine: Kanizsa kolmnurk).