Carl Stumpf

Allikas: Vikipeedia
Carl Stumpf aastal 1900

Carl Stumpf (21. aprill 184825. detsember 1936 Berliin) oli Saksamaa filosoof ja psühholoog. Ta asutas Berliini Eksperimentaalpsühholoogia Kooli ning oli kuulus oma muusika ning heli uuringute pärast. Stumpf mõjutas tugevalt Edmund Husserli, modernse fenomenoloogia rajajat ning tema tutvustas olude seisundi kontseptsiooni (Sachverhalt), mille hiljem populariseeris Husserl oma töödega. Stumpf mõjutas ka Max Wertheimerit, Wolfgang Köhlerit ning Kurt Koffkat, kuulsaid geštaltpsühholoogia rajajaid, kes vaidlustasid Wilhelm Wundt'i mehaanilist lähenemist eksperimentaalpsühholoogiale, mis oli kaua domineerinud Saksamaa psühholoogilisi uuringuid. Geštaltpsühholoogid muutsid igaveseks, mitte ainult seda, kuidas psühholoogid nägid, vaid ka kuidas üldsus nägu taju.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carl Stumpf sündis Wiesentheidis, Kitzingeni kreisis, Alam-Frangimaal, Baieris (tänapäeva Saksamaa). Ta oli kohaliku füüsiku Eugen Stumpfi ning Marie Adelmann Stumpfi poeg. Tema perekonnas oli olnud pikk uurijate ning akadeemikute ajalugu ning seetõttu tutvus Stumpf teadusega väga noores eas. Tema põhihuviks oli aga hoopis muusika ning kümneaastaselt ta juba komponeeris ning mängis kuut instrumenti.

Stumpf käis kohalikus gümnaasiumis, pärast mida ta alustas õpinguid Würzburgi ülikoolis, uurides esteetikat ning teadust. Ülikoolis kohtus ta fenomenoloogi Franz Brentanoga, kes mõjutas Stumpfi muutma oma eriala filosoofia ning teaduse suunas. Brentano julgustas Stumpfi ka jätkama oma doktoriõpinguid Göttingeni ülikoolis. 1868 sai Stumpf oma doktorikraadi Rudolph Hermann Lotze'lt.

1869 astus Stumpf katoliku seminari, et õppida preestriks. Aasta hiljem ta lahkus sealt, sügavalt pettunud kiriku dogmaatilisuses. Selle asemel hakkas ta Göttingenis Filosoofia osakonnas instruktoriks. Sealt tutvus ta Wilhelm Weberi ning Gustav Fechneriga ning töötasid koos mitmete psühholoogiliste eksperimentide kallal.

1873 sai Stumpf filosoofia professoriks Würzburgi ülikoolis. Seal alustas ta heli ning tajuuuringutega, avaldades esimese köite oma Tonpsychologie'st 1883. 1878 abiellus ta Hermine Biedermanniga. Aasta hiljem võttis ta vastu koha filosoofia professorina Praha ülikoolis. 1884 alustas ta õpetamist Halle ülikoolis ning 1889 Müncheni ülikoolis.

1894 jäi Stumpf Berliini ülikooli, kus temast sai Berliini Psühholoogiainstituudi professor, mille varem oli rajanud Hermann Ebbinghaus. Stumpf korraldas instituudi ümber ning asutas oma laboratooriumi, mis sai kuulsaks kogu maal. Sellest instituudist sai põhikonkurent Wilhelm Wundt'i psühholoogialaboratooriumile Leipzigi ülikoolis. Stumpf jäi oma karjääri lõpuni Berliini.

1896 juhtis Stumpf Kolmandat Rahvusvahelist Psühholoogia Kongressi.

1904 oli ta 13 tunnustatud teadlasega paneelis, mida tunti kui Hansu Komisjoni, et otsustada, kas hobune nimega Tark Hans oskab arvutada. Psühholoog Oskar Pfungst tõestas, et hobune ei osanud päriselt arvutada.

Oma karjääri lõpuks lõi Stumpf Berliini Lastepsühholoogia Assotsatsiooni ning jätkas samal ajal muusika kirjutamist. 1915 avas Stumpf koos teiste tunnustatud filoloogidega asutuse, mis hõlmas Fonogrammi arhiivi, kus säilitati muusikat erinevatest maailma paikdest.

Stumpf läks pensionile 1921, kuid jätkas ka siis loengute andmist. Ta suri 25. detsembril, 1936 Berliinis.

Töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stumpf oli üks varasemaid Brenato õpilasi ning jäi tema varastele õpetustele alati küllaltki lähedaseks. Brenato mõju võib näha Stumpfi uskumuses, et fenomen on psühholoogia peamine andmeühik. Stumpf arvas lisaks, et tervik on suurem, kui selle osade summa (Bowman & Brownell, 2000).

Stumpf pidas end eelkõige psühholoogiks. Ta uuris, kuidas inimmõistus interpreteerib erinevad visuaalsed või auditoorsed fenomene, nagu toonid, värvid, või kujutised, Ta uskus, et need fenomenid võivad olla, kas sensoorsed või kujuteldavad - sensoorne, kui tajutud meie meelte poolt ning kujuteldav, kui interpreteeritud meie mõistuse poolt.

Uuringud muusika ja toonide alal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiljem oma elus hakkas Stumpfi palju rohkem huvitama empiirilised meetodid eksperimentaalpsühholoogias ning temast sai üks ala pioneere. Ta hakkas eksperimenteerima toonie ning muusikaga. Ta uuris toonide segunemist, konsonantsi ning dissonantsi. Ta vaatles, kas sama heli kombinatsioonidel on kalduvus seguneda üheks helipildiks. Seda fenomeni nimetas ta Tenverschmelzung'iks ehk heli kokkusulamiseks. Katseisikud pidid kuulama kahte ajaliselt kattuvat tooni ning ütlema, kas nad kuulsid ühte või kahte tooni. Stumpf leidis, et helide sulandumine tuleneb peamiselt kõrguste intervallidest nimega kooskõla. Kõige sulanduvamaks intervalliks oli oktav, kui terts on perfektses kvindis. Elu lõpupoole Stumpf hülgas selle teooria, kuna ei olnud sellega rahul.

Oma teooriate universaalsuse testimiseks viis Stumpf läbi suure uuringu mitte-Lääne muusikast. Ta kogus muusikat erinevaist maailma paigust. 1886 avaldas ta oma "Lieder der Bellakula Indianer'i", mis oli muusikateaduslik uuring, mis kombineeris üheksa transkriptsiooni lugudest, mida esitasid Bella Coola indiaanlased, kes külastasid Saksamaad 1885. Oma töös kirjeldas ta esinejate repertuaari ning lisas transkriptsioonid Lääne noodikirja koos analüüsiga. Töö lõpus arutles Stumpf muusika kultuurilise konteksti üle. Seda tööd peetakse üheks etnomusioloogia teerajajateks.

Opositsioon Wundt'ile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stumpfi tuntakse kui ühte peamisi Wilhelm Wundt'i rivaalidest, kes oli Saksamaa psühholoogia prominentsemaid esindajaid. Stumpf oli vastu puhtale introspektsioonile, mis vähendas kogemuse elementaarseteks elementideks. Pigem uuris ta kogemust nii, kuis see juhtus. Wundt ning Stumpf laskusid mitmetesse kirjalikkesse lahingutsse helitoonide ning introspektsiooni psühholoogias. Stumpf oli hea sõber ning pidev korrespondent Ameerika psühholoogi William Jame'siga, kellel oli samuti vasturääkivusi Wundt'iga.

Publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Stumpf, Carl. 1873. Über den psychologischen Ursprung der Raumvorstellung. Leipzig, DE: S. Hirzel.
  • Stumpf, Carl. 1886. Lieder der Bellakula Indianer. Stumpf, Carl. 1898. Beiträge zur akustik und musikwissenschaft. Leipzig, DE: J. A. Barth.
  • Stumpf, Carl. 1908. Die wiedergeburt der philosophie. Leipzig, DE: J.A. Barth.
  • Stumpf, Carl. 1911. Die anfänge der musik. Leipzig, DE: J.A. Barth.
  • Stumpf, Carl. 1911. Konsonanz und Konkordanz. Beiträge zur Akustik und Musikwissenschaft 6, 116-150.
  • Stumpf, Carl. 1926. Die sprachlaute experimentell-phonetische untersuchungen nebst einem anhang über instrumentalklänge. Berlin, DE: J. Springer.
  • Stumpf, Carl. 1997. Schriften zur Psychologie. Beiträge zur Geschichte der Psychologie. Frankfurt am Main, DE: P. Lang. ISBN 3631313675
  • Stumpf, Carl. 2003 (original published 1883 and 1890). Tonpsychologie (2 Volumes). Boston, MA: Adamant Media Corporation. ISBN 0543957381
  • Stumpf, Carl. 2004 (original published 1910). Philosophische Reden und Vorträge. Boston, MA: Adamant Media Corporation. ISBN 0543984087

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bowman, C., and P. Brownell. 2000. Prelude to contemporary gestalt therapy Gestalt 4. 3.