Marjalutikas

Allikas: Vikipeedia
Marjalutikas
Dolycoris.baccarum.1831.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Nokalised Hemiptera
Alamselts: Lutikalised Heteroptera
Ülemsugukond: Pentatomoidea
Sugukond: Kilplutiklased Pentatomidae
Perekond: Dolycoris
Liik: Marjalutikas
Ladinakeelne nimetus
Dolycoris baccarum
(Linné 1758)

Marjalutikas (Dolycoris baccarum) on kilplutiklaste sugukonda kuuluv vaegmoondega putukaliik. Ta on laialt levinud põhjapoolkera metsavööndis. Eestis tavaline.

Marjalutikas on 10...15 mm pikkune tugev ning kolmnurkse kilbiga kaetud laia ja lapiku kehaga putukas. Marjalutika seljal on selgepiiriline peamiselt rohekates ja punakaspruunides toonides muster. Selle pinda ilmestavad väikesed mustad täpid. Lutika kattetiibade tipud on kilejad ja paiknevad puhkeolekus teineteise peal. Alakehal ja jäsemetel on peened, ainult luubi abil nähtavad karvakesed. Tundlad koosnevad vahelduvate tumedate ja heledate vöötidega pikkadest lülidest. Jäsemed on helepruunid. Tal on keha alla suunatud lüliline iminokk, mille sees paiknevad pisteharjased. Need surub ta mahla imemiseks taime kudedesse.

Lutikas toitub taimede mahlast; ta võib elada nii puudel, põõsastel kui ka rohttaimedel, kasutades toitumiseks nii lehti kui ka marju. Häirimisel eritab marjalutikas enesekaitseks vinanäärmetest ebameeldiva lõhna ja maitsega vedelikku. Näärmed paiknevad lutika rindmikus ning avanevad külgedel.

Marjalutikas muneb oma munad mitmekaupa lehtede pinnale.

Marjalutika valmik on Eestis levinud kogu suve jooksul, eriti aga suve teisel poolel. Marjaga koos suhu sattunud lutika tunneb igaüks eksimatult ära iseloomuliku väga ebameeldiva nn lutikamaitse järgi.

Marjalutika munad ja vastsed
Marjalutikad