Magnus Lagabøte

Allikas: Vikipeedia
Magnus Lagabøte kiviskulptuur Stavangeri toomkirikus.

Magnus Lagabøte (vanapõhja Magnús lagabœtir; ka Magnus Håkonsson või Magnus VI; 1238 Tunsberg9. mai 1280 Bergen) oli Norra kuningas aastail 12631280.

Noorusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnus sündis kuningas Håkon Håkonssoni ja tema abikaasa Margrete Skulesdatteri noorima pojana. Ta sündis Tunsbergis ning ristiti 1238. aasta maikuus. Oma noorusaastad veetis ta peamiselt Bergenis.

1257. aastal suri tema vanem vend Håkon Håkonsson noorem ning Magnusest sai troonipärija.

11. septembril 1261. aastal abiellus Magnus Taani kuninga Erik Adraraha tütre printsess Ingeborgiga. Peale abiellumist sai Magnus enda isiklikuks valduseks Ryfylke piirkonna.

16. detsembril 1263 suri parasjagu Orkney saartel viibinud kuningas Håkon ning Magnusest sai uus kuningas.

Valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnus muutis oma isa valitsusajal kehtinud agressiivset välispoliitikat. Ta loovutas 1266. aastal Perthi lepinguga Šotimaale Hebriidid ning Mani saare, vastutasuks andis Šotimaa suure koguse hõbedat ja nõustus Orkney saarte kuulumisega Norrale.

Magnusel olid head suhted ka Inglise kuninga Henry III, ning Rootsi kuninga Valdemar Birgerssoniga. 1260. aastatel määrati esimest korda ametlikult Norra-Rootsi piir. Kui Valdemar 1275. aastal oma vendade poolt kukutati põgenes ta Norrasse. See ajendas Magnus esimest ja viimast korda oma valitsusajal kokku koguma leidangi-laevastikku. Suure laevastikuga purjetas ta kohtuma uue Rootsi kuninga Magnus Aidalukuga. Ta üritas vendi omavahel lepitada kuid tulutult. Magnus lahkus oma laevastikuga ning vägivallani sündmused ei viinud.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnuse eestvõttel kaasajasti Norra seadusi, mis andis talle ka tema hüüdnime Lagabøte. 1274. aastal kuulutas ta välja uue riikliku seaduse. Seadusekoodeks asendas varasemad piirkondlikud seadused ning kehtis üle kogu Norra, kaasaarvatud Fääri saartel ning Shetlandil. Sellele lisandus 1276. aastal linnaseadus. Seadustekogu mõnevõrra muudetud variant võeti kasutusele ka Islandil.

Kuigi kaasaegsed allikad nimetavad Magnus vagaks meheks, viis uus seadusekoodeks ta tülli Nidarosi peapiiskopiga. Peapiiskop ei olnud rahul sellega, et uus seadus kärpis kiriku võimu. 1279. aastal sõlmiti Tønsbergi kokkulepe. Selle järgi säilitas kirik võrdlemisi suure vabaduse juriidilistes küsimustes, kuid pidi samas loobuma teatud nõuetest.

Magnus jätkas Euroopa õukonnatavade tutvustamis Norras, millega oli juba alustanud tema isa. Ta kaotas vanad norra tiitlid lendmann ja skutilsvein, ning asendas need paruni ja rüütli (riddar) tiitlitega.

Magnus oli ka tõenäoliselt esimene Norra kuningas kes kasutas järjekorranumbrit — ta kutsus end Magnus IV-ks.

Koheselt peale oma isa Håkon Håkonssoni surma lasi Magnus islandlasest saagakirjutajal ja poliitikul Sturla Þórðarsonil kirjutada surnud kuningas saaga. Magnus lasi samal mehel ka endast saaga kirjutada. Magnus Lagabøte saaga on viimane keskaegne Norra kuningasaaga. Sellest on kahjuks säilinud vaid fragmendid.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

1280. aasta kevadel jäi Magnus haigeks ning suri 9. mail Bergenis. Magnus maeti Bergeni frantsisklaste kloostrisse, millest 16. sajandil sai Bergeni toomkirik.

Enne oma surma oli ta määranud oma 12-aastase poja Eiriku kaasvalitsejaks ning Magnuse surres saigi pojast kuningas. Viimase nooruse tõttu oli tegelik võim nõuandjate käes.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. septembril 1261 abiellus Magnus Taani kuninga Erik Adraraha (1216–1250) tütre printsess Ingeborgiga (u. 1244–1287). Abielust sündisid:

  • Olav (1262–1267)
  • Magnus (sündis ja suri 1264)
  • Eirik (1268–1299), Norra kuningas 1280–1299
  • Håkon (1270–1319), Norra kuningas 1299–1319

Sugupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnus Lagabøte Norra kuningas Håkon Håkonsson Norra kuningas Håkon Sverresson Norra kuningas Sverre Sigurdsson
Astrid Roesdatter
Inga ...
...
Margrete Skulesdatter Norra jarl Skule Bårdsson Bård Guttormsson
Ragndid Erlingsdotter
Ragnhild ...
...

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sakina Kagda, Barbara Cooke. "Norway". Marshall Cavendish. 2006. Lk. 30
  • Jacob Aars Rynning. "Administration of justice in Norway". Universitetsforlaget. 1980
  • R Nisbet Bain- "Scandinavia: A Political History of Denmark, Norway and Sweden from 1513 to 1900". Adamant Media Corporation. 2006. Lk. 5

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]