Maastikusõiduk

Maastikusõiduk ehk ATV (inglise keeles all-terrain vechicle) on vähemalt kolmerattaline sõiduk, mis suudab liikuda raskesti läbitaval maastikul. Eesti liiklusseaduse järgi on maastikusõiduk vähemalt kolmerattaline maastikusõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht on üle 50 cm³ ja mis on valmistaja poolt ette nähtud maastikul liikumiseks.

Ameerika Standardiinstituudi (ANSI) kohaselt peavad maastikusõidukil olema järgmised omadused:

• madala rõhu jaoks mõeldud rehvid;
• iste juhi jaoks;
• lenkstangid juhtimise jaoks;
• üks või kaks istekohta.

ATV juhtimine sarnaneb väga mootorratta juhtimisega, kuid neli ratast tagavad aeglasematel kiirustel mootorrattaga võrreldes suurema stabiilsuse. Enamik maastikusõidukeid on neljarattalised, kuid on ka kuuerattalisi erisõidukeid. Seni jääb maastikusõidukite mootorite töömaht vahemikku 49–1000 cm³.

Kasutusalad

Maastikusõidukid on mõeldud eeskätt põllumajanduses veokite ja traktorite asemel.

Maastikusõiduk millel on puksiirlaotur küljes

Maastikusõidukil on palju kasutusalasid tänu tema kiirusele, manööverdusvõime ja raskesti ligipääsetava maastiku läbimise suutlikkusele:

• piiripatrull
• ehitus (keerulisel maastikul)
• erakorralised meditsiiniteenused (mäestikus)
• sõjavägi
• mineraalide uurimine
• pääste
• metsandus
• geodeesia
• tulekahju kontroll

Keskkonnaprobleemid

Enamikku maastikusõidukitest kasutatakse ajaviiteks, mis kahjustab keskkonda, eriti mulda ja kivipinnast, samuti saavad kannatada puud. Keskmiselt on maastikusõidukite tahkete osakeste heitekogused 15 korda suuremad võrreldes krossiratastega. Maastiksõidukite sügava mustriga rehvid on väga tõhusad kivise, porise ning juurikatega kaetud maastiku läbimisel, kuid need rehvid tekitavad roopaid ja kanaleid, mis võivad rabasid kuivendada, tõsta setteid vees ja kahjustada hooldatud teid. Nõuetekohased maastikuteed võivad neid probleeme leevendada.

Ohutus

Vigastused ja surmajuhtumid on üks suuremaid maastikusõidukitega kaasnevaid probleeme, sest maastikusõiduk pole kuigi turvaline. 1970-ndate alguses võeti kasutusele moodne maastikusõiduk, mis sattus kohe kriitika alla, sest lastel ja noortel tekkis selle tõttu palju vigastusi. Riikliku traumaandmebaasi analüüsi põhjal on maastikusõidukid ohtlikumad kui mootorrattad, ilmselt sõiduki raskuse ja ohutusvahendite, näiteks kiivrite mittekasutamise tõttu. Suremuse ja vigastuste statistika põhjal on maastikusõidukid sama ohtlikud kui mootorrattad. Vigastada saab ka rohkem naisi ja lapsi, kes kasutavad kiivreid vähem.

Õhku lennanud maastikusõiduk Klaperjaht offroad-võistlusel Eestis, 2009

Kaitsevahendeid kasutades on aga võimalik vältida enamikku vigastusi. Enamik maastikusõidukite tootjaid soovitab DOT (Department of Transportation, Ameerika Ühendriikide Transpordiministeerium) poolt heaks kiidetud kiivrit, kaitseprille, kindaid ja sobivaid jalatseid. Nõuetekohased rehvid mängivad samuti olulist rolli vigastuste vältimisel. Surmaga lõppevad õnnetused esinevad tavaliselt siis, kui sõiduk kukub juhile peale.

Ajalugu

Royal Enfield ehitas ja müüs esimese mootoriga neljarattalise sõiduki aastal 1893. Sellel oli palju jalgratta komponente, sealhulgas juhtraud ja pedaalid. Royal Enfield sarnaneb stiililt tänapäevase ATV-ga, kuid sel ajal oli see hobuseta vanker, mis oli ette nähtud teedel kasutamiseks.

Esimese modernse neljarattalise ATV ehitas ja tõi turule Suzuki. See oli 1982. aasta Quadrunner LT125 – vabaajasõiduk algajatele. Pärast selle mudeli edu töötas Suzuki välja ja tõi aastatel 1984–1987 turule esimese mini-ATV, LT50. Pärast seda müüs Suzuki esimese ATV koos CVT käigukastiga.

Vaata ka

• Motokross
• Mootorsaan
• Maastikuauto
• Offroad