Päästetööd

Allikas: Vikipeedia
Päästetööd Saksamaal
Väljakutse ootel päästeautod Tartu Keskkomandos
Tuletõrjujad tulekahju likvideerimisel Tallinnas
Foto: Ave Maria Mõistlik, 12. august 2011
Helikopter päästeoperatsioonil
Hüdrauliliste päästeriistade kasutamine
Päästeauto varustus
Vana tuletõrjeauto Chicago tuletõrjeametist
Tuletõrjeauto USA-s
Koopapäästemeeskond vigastatut abistamas
Õhu-merepääste helikopter tegevuses Uus-Meremaal
Päästja koeraga 9/11 päästeoperatsioonide ajal

Päästetööd (ainsuslikku vormi "päästetöö" kasutatakse harva) on toiming, tegevus ohuolukorras inimeste päästmiseks ja kaitsmiseks ning õnnetuste ja avariide tagajärgede likvideerimiseks[1]. Päästetöödeks kasutatakse muuhulgas tuletõrjemasinaid, helikoptereid, väljakoolitatud päästekoeri ja -hobuseid ning mitmesuguseid hüdraulilisi päästeriistasid avariilistest sõidukitest inimeste välja toomiseks.

Päästetegevus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päästetööde tegemine ja juhtimine on Eestis üles ehitatud neljatasandiliselt[2]:

  • I tasand: komandod. Eestis on Siseministeeriumi määrusest tulenevalt 87 eri suuruse ja võimekusega komandot. Elupäästevõimekus (suitsusukeldumisvõimekus) on ööpäevaringselt 69 komandos. Päästeteenistujatega on 2012. aasta 15. juuli seisuga mehitatud kõik 87 komandot. Esimese grupi komandosid on 26, teise grupi komandosid 45 ja kolmanda grupi komandosid 16.[3] Komandovõrgustik katab riiki selliselt, et päästealane abi jõuaks abivajajani võimalikult lühikese ajaga. Komandod on põhilised päästeteenuse osutajad, kust saabub abi päästetööde tegemiseks, olgu selleks siis hoonete, transpordivahendite, metsa-, pinnase- või põlevvedelike tulekahjud, liiklus- ja veeõnnetused, ohtlike ainetega seotud või keskkonnaalased õnnetused (õlireostused maismaal, kaldaalal, rannikul, siseveekogul), loomade päästmine jms. Tulenevalt komando väljasõidupiirkonna riskidest ning väljasõitude koormusest on komandod jaotatud kolme gruppi, millest sõltub määratletud komandode isikoosseisu suurus ja võimekus teha eriliigilisi päästetöid. Õnnetustele reageerimine toimub kogu riigis ühtsetel alustel.
  • II tasand: korrapidamisgrupid. Eestis on 16 korrapidamisgruppi. Igas grupis on pidevas valves korraga üks päästeteenistuja. Korrapidamisgruppide ülesandeks on päästetööde juhtimine, komandode üle teenistusliku järelevalve tegemine ja operatiivse valmisoleku tagamine oma piirkonnas.
  • III tasand: regiooni vastutav korrapidaja. Igas regioonis on ööpäevaringselt valves regiooni vastutav korrapidaja ja tema abi. Regiooni vastutava korrapidaja ülesandeks on ühe päästekeskuse piires üldise operatiivse valmisoleku tagamine, suurõnnetuste korral päästetööde koordineerimine või juhtimine ning lisaressursside taotlemine Päästeametist ja teistelt kaasatavatelt ametkondadelt. Korrapidajate ülesandeks on lahendada õnnetusi, mis ületavad esimese tasandi päästetööde juhi võimekust.
  • IV tasand: Päästeameti operatiivkorrapidaja. Päästeametis on ööpäevaringselt valves Päästeameti operatiivkorraldaja ning tema abi. Päästeameti operatiivkorrapidaja ülesandeks on operatiivse valmisoleku tagamine riigis suurõnnetuste korral, päästeressursi jagamine päästekeskuste vahel, suuremahulise abi taotlemine teistelt ametkondadelt, osalemine kriisikommunikatsioonis, abi taotlemine välisriikidest ja selle vastuvõtmine, suuremahuliste päästetööde koordineerimine ja vajadusel juhtimine.

Päästeameti päästetööde osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päästeameti päästetööde osakond tegeleb kogu päästetööde valdkonna analüüsi ja planeerimisega, arendustegevusega (arengukavad, tööplaanid, hankeplaanid jms), üleriigilise päästetöödealase koolituse planeerimisega ning päästevahendite ja -seadmete soetamisega. Päästekeskuste päästetööde valdkonda kuuluvad koolitus-, planeerimis-, ja korrapidamisbürood, mis tagavad valveteenistuse igapäevase toimimise, osalevad valdkonna analüüsil ja planeerimisel ning viivad ellu Päästeameti plaanid. Samuti on nende ülesanne korraldadd koolitusi ning seadmete ja vahendite kasutuselevõtmist päästekeskustes.[2]

Ennetustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õnnetuste ennetamise peamised eesmärgid on õnnetustes hukkunud ja vigastada saanud isikute arvu, samuti õnnetuste tagajärjel tekkinud varalise kahju vähendamine. Selleks tuleb luua ohutum elukeskkond, suurendada inimeste teadlikkust ja tagada riikliku ohutusjärelevalve toimimine. Õnnetuste ennetamine on lai valdkond, mis hõlmab mitme ministeeriumi haldusalasid ja kohalike omavalitsuste tegevusi.[4]

Päästeasutuse tehnikavalmidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päästeasutuse korrapidamisteenistusel peab olema kasutada põhipäästeauto, mille varustusse kuuluvad vähemalt[5]:

  • autoraadiojaam
  • 2 käsiraadiojaama koos laadimisseadmega
  • mobiiltelefon koos «käed vabad» rääkimise süsteemiga
  • tahvel
  • päästetööde juhi vest
  • sündmuskoha piiramislint
  • valjuhääldi
  • 2 hingamisaparaati
  • 2 taskulampi koos laadimisseadmega
  • esmased päästevahendid (kang, kirves, labidas)
  • esmaabikohver.

Päästeasutuse keskkomandol peab olema tagatud vähemalt järgmine tehnikavalmidus[5]:

  • kaks põhiautot
  • paakauto
  • autotõstuk või autoredel
  • päästeauto
  • reservpõhiauto
  • kahe suitsusukelduslüli varustus
  • ühe keemiasukelduslüli varustus vastavalt piirkonnas valitsevatele ohtudele
  • varustus otsingu- ja päästetöödeks veekogudelt
  • õlireostuse likvideerimise vahendid.

Tuletõrje[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis tuletõrje

Päästetööde valdkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koopapääste on metsikust loodusest inimeste päästmise erivaldkond. Päästetööde käigus osutatakse vigastatud, kinnijäänud või kadunud koopauurijatele esmaabi ja tuuakse nad koopast välja. Tavaliselt teevad maa-aluseid töid koopauurijad, kellel on selleks vastav väljaõpe, mitte päästjad ise. Päästeoperatsioonid on aeganõudvad ja spetsiifilised toimingud, milleks on vaja hästiorganiseeritud meeskonnatööd ja head sidet.

Köiepääste on tehniliste päästeoperatsioonide alavorm, mis hõlmab staatiliste nailonköite, ankurdamis-, kinnitus- ja mägironimisseadmete ning muu erialase varustuse kasutamist kannatanuteni jõudmiseks ja nende päästmiseks.

Liiklusvahendist vabastamine on liiklusõnnetuses osalenud inimese ümbert sõiduki osade eemaldamine, juhul kui tavapärased meetodid väljatoomiseks on võimatud või ebasoovitavad. Vältimaks kannatanule lisavigastuste tekitamist, tuleb seda väga delikaatselt teha. Sageli kasutatakse töödeks hüdraulilisi päästeriistasid (inglise keeles jaws of life).

Otsingu- ja päästetööd on hädaliste või otseses ohus inimeste otsimise ja abi osutamise tööd. Olenevalt tegevuse tingimustest ja maastikust eristatakse otsingu- ja päästetöödel mitmesuguseid alavaldkondi (sealhulgas mäe- ja mere-õhupääste, otsingu- ja päästetööd maapinnal, linnades, lahinguväljal).[6]

Pinnaveepääste käigus päästetakse veekogu pinnal ulpivaid inimesi.

Päästetööd allmaarajatistes on väga spetsiifilised tööd kaevurite ja teiste lõksu jäänud või vigastada saanud inimeste päästmiseks maa-alustes kaevandustes kaevandusõnnetuste tagajärjel (näiteks gaasiplahvatused, katusevarisemised, üleujutused).

Päästetööd piiratud ruumis on tehniliste päästeoperatsioonide alavorm, mis hõlmab kinnises või raskesti ligipääsetavas ruumis (maa-alused keldrid ja punkrid, tsisternid, kanalisatsioon) lõksus olevate inimeste päästmist ja neile esmaabi andmist. Päästetööd sellistes tingimustes võivad olla väga keerulised, sest ruumid on tihti kitsad ja päästjate juurdepääsu takistavad. Samuti on nad üldjuhul halvasti valgustatud või hoopiski valgustamata, mistõttu päästjad peavad olema varustatud oma valgusallikaga. Lisaks sellele sisaldavad piiratud ruumid sageli ohtlikke aineid vedelike või gaasidena, mis võivad olla inimestele kahjulikud või koguni surmavad. Otsingu- ja päästetööd linnades (loodusõnnetuste, ehitiste kokkuvarisemise ja liiklusõnnetuste tagajärjel) on piiratud ruumi päästetööde alavaldkond.

Õhu-merepääste (ka mere-õhupääste) käigus tehakse otsingu- ja päästetöid hädaolukorras vette maandunud või laevahuku üle elanud inimestele. Õhu-merepäästeks kasutatakse mitmesuguseid abivahendeid, kaasa arvatud vesilennukeid, helikoptereid, allveelaevu, päästepaate ja -laevu. Päästetöid võivad teha nii militaar- kui ka tsiviilüksused ning nendeks kasutatakse spetsiaalset varustust ja metoodikat.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti keele seletav sõnaraamat, 2009. [1] Välja otsitud 18 September 2012
  2. 2,0 2,1 "Päästetööde valdkond". Päästeamet. Välja otsitud 18 September 2012
  3. "Päästetegevuse tutvustus". Siseministeerium. Välja otsitud 4. oktoobril 2012
  4. "Õnnetuste ennetamine". Siseministeerium. Välja otsitud 4. oktoobril 2012
  5. 5,0 5,1 "Riigi päästeasutuste struktuurile, varustatusele, dokumentatsioonile ja töökorraldusele esitatavad nõuded". Riigiteataja. Välja otsitud 4. oktoobril 2012
  6. Canadian Forces (May 1998). "B–GA–209–001/FP–001 DFO 5449 NATIONAL SAR MANUAL" (PDF). Välja otsitud 25. septembril 2012