Mänguasi

Allikas: Vikipeedia
Mängukaru

Mänguasi ehk lelu ehk mängukann on ese, mida kasutatakse mängimiseks.

Mänguasju valmistatakse nii lastele, lemmikloomadele kui ka täiskasvanutele, kuid mänguasjaks võib olla ka mõni lihtne looduslik objekt või mis tahes muu ese.

Läbi aegade on populaarsete mänguasjade hulgas olnud nukud, loomad ja sõdurid, hilisemal ajal ka autod ja lennukid.

Enamiku imetajaliikide noorloomi on täheldatud mängimas. Mänguasjadeks kõlbab neile kõik, mida nad leiavad, näiteks käbid, kivid ja toit. Loomad võivad mänguasjadega maadelda, neid hammustada, taga ajada, visata ja kanda. Loomi saab õpetada mängima ja mänguasju kasutama, näiteks delfiinid, keda on õpetatud palli läbi õhus oleva rõnga viskama, võivad seda teha ka siis, kui neil seda ei paluta teha.

Mänguasjad aitavad nii loomadel kui inimestel sotsialiseeruda. Noored šimpansid võivad kasutada nukkudena keppe, kandes neid nii, nagu emad lapsi kannavad, ja võtavad neid ööseks oma pessa. Niisugust käitumist täheldatakse šimpansitüdrukutel sagedamini kui šimpansipoistel ja sedasi võivad käituda ka noored emased, aga pärast seda, kui nad ise on emadeks saanud, pole neil sellist käitumist täheldatud.

Mänguasju tundsid juba inimeste iidsed tsivilisatsioonid. Induse kultuuri leiukohtadest on välja kaevatud mängukaarikuid, vilepille ja mänguahve. Vana-Egiptuses tunti kivist, savist ja puidust nukke, millest mõnel olid parukad ja liikuvad jäsemed.

Juba antiikaja lastemängud ja mänguasjad sarnanevad tänapäevastega. Muuhulgas võib seda järeldada Pompeist leitud kunstiteoste põhjal, millel neid kujutatud oli. Lastel oli mitut liiki kõvu ja pehmeid palle, mille täiteks olid näiteks hobusejõhvid, suled, vill ja karvad, neil oli ka nukke, savinõukesi, täringuid ja lauamänge. Imikud mängisid kõristitega, suuremad lapsed nii elusate kui puust loomadega. Tunti ka vilepille ja plaksupiitsu.[1]

Kõik mänguasjad ei sobi kõigile lastele. Harilikult sõltub see, missuguste mänguasjadega laps mängib, suuresti tema vanusest.

Väikelastele mõeldud mänguasjadele kehtivad eriti ranged reeglid. Väikelastel ei ole veel välja kujunenud teadmist, mis on ohtlik ja mis ohutu, ning nad kalduvad mänguasju suhu panema. Ebasobiv mänguasi tekitab lämbumise või mürgituse ohu. Sellepärast on kehtestatud ranged reeglid ka materjalidele, millest mänguasjad on valmistatud.

Mänguasjade tootmine on tänapäeval laialdane tööstusharu. Kulude vähendamiseks on paljud suurtootjad viinud osa mänguasjade tootmisest odavama tööjõu ja odavamate tootmiskuludega riikidesse, näiteks kolmveerand USA-s valmistatud mänguasjadest on toodetud Hiinas. Alati pole selge, missugused tingimused valitsevad alltöövõtja juures ning see tekitab tervise- ja ohutuseriske.

Mõningaid mänguasju toodetakse kollektsioneerimiseks. Nende mänguasjadega palju ei mängita.

Alates 1994. aastast tegutseb Tartus Tartu Mänguasjamuuseum. Mänguasjamuuseume asub aga ka teistes maailma linnades.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 22