Sotsialiseerumine

Allikas: Vikipeedia

Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus inimene õpib tundma oma kultuuri ja kujundab oma arusaama enda kohta. Sotsialiseerumine toimub erinevate rollide õppimise kaudu. Kui inimene soovib omada mingit staatust, peab ta õppima sellele vastavalt käituma. Rolliõppijal on rollidega kaasas käivate normide ja reeglite kohta on vaja informatsiooni. Esmase pildi annavad: vanemad (perekond). Need kõige väärtused ja hoiakud on püsivamad. Veel annavad informatsiooni omataoliste grupp (sõbrad), kusjuures kõige olulisimad teismeea sõbrad ning kool (õpetajad) ning massimeedia. Rollide õppimiseks on vaja:

  • asjakohast informatsiooni (rollijuhiseid)
  • võimalust harjutada
  • tagasisidet
  • sotsiaalset toetust

Enesehinnang on muudetav uute enesekohaste positiivsete kogemuste ning käitumis- ja mõtlemisviiside omandamise abil. See, kelleks me end peame ja kuidas me teistesse inimestesse suhtume, sõltub eelkõige kultuurist, kus me kasvame. Inimese mina mõjutab tema info tõlgendamist ja mäletamist, käitumist, emotsioone. Peegelpildi-mina teooria järgi on "mina" inimese ettekujutuste kogum, mille inimesed omandavad teistega suheldes. Selle komponendid on ettekujutus sellest, kuidas teised inimest näevad ja kuidas teised inimest seda hindavad. Samuti inimese arvamus teiste hinnangute kohta. Seega kujundab inimene ise aktiivselt oma mina-pilti. Enesehinnang on mina-käsitluse hinnanguline osa, mis on põhiliseks inimese psühholoogilist heaolu mõjutavaks teguriks. Inimese enesehinnangu kujundamisel on suurim roll vanematel.

Soole omased käitumisjooned (soorollid) omandatakse sotsialiseerumise käigus suuresti läbi rolliõpetajate kiitmise ja laitmise. Hariduse funktsioon on sotsialiseerimisprotsessi lõpuleviimine. Sotsialiseerumine on eluaegne protsess.

Sotsialiseerimise agendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsialiseerimise agendid on need inimesed ja institutsioonid, kelle ülesandeks on edastada sotsiaalset mälu uuele põlvkonnale või kujunevale isiksusele. Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese käitumist, hoiakuid ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased inimesed) või makrotasandil (valitsev kultuur).

Esmane sotsialiseerimise agent on perekond. Perekonnal tervikuna on suur osa lapse sotsialiseerimisel ja tema vajaduste (emotsionaalsed, vaimsed, materiaalsed) rahuldamisel, väliskeskkonna mõjude vahendamisel ning perekondliku keskkonna loomisel. Perekonna olulisim kvaliteedifaktor kodus valitsev emotsionaalne kliima, mis on rea lapse arenemise seisukohast oluliste kvaliteetide summa. See kogum sisaldab nii püsivaid, kahepoolseid kui varieeruvaid suhteid. Kodu on eelkõige elulaad ja vaimsus. Kooli üldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine ühiskonnas elamiseks ja võimetekohaseks vajalikuks tööks. Kool rajab lähetuse ellu, pehmendades ja ühtlustades perekondade sotsiaalseid erinevustest tulenevaid lahknevusi. Koolielu üks pool on õpetajad. Omavanustega suheldes õpib laps rohkem demokraatia algeid kui vanematega suheldes, sest viimaste puhul rajaneb suhe autoriteedil. Lapse isoleerimine eakaaslastest võib tuua kaasa kohanematust praktilises elus täiskasvanuna.

Massikommunikatsioonil on tänapäeval eriline roll mitte ainult laste, vaid kõikide ühiskonnaliikmete sotsialiseerumisel.

Sotsialiseerumiseteooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

George Herbert Mead väidab, et iga inimese elus on etapp, kus ta mängib rolle. Enamasti on need rollid tuttavad igapäevaelust, nagu näiteks isa või ema rollid. Samuti võib ta proovida mängida arsti või kodupoe müüjat. Selliste mängude põhjuseks on lapse vajadus elukogemuste laiendamiseks. Ta loob endale minasid, et siis hiljem teha valikuid, missugune võiks olla tema enda mina. Nii proovib ta kujundada enda mina-teadvust.

Margaret Mead tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme. Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.

Erving Goffmann töötas 1959 aastal välja sotsialiseerumise dramaturgilise mudeli, mis tegeleb peamiselt sotsiaalsete suhete struktuuri väljaselgitamisega rollimängude kirjeldamise abil ning aitab mõista mehhanisme, mille abil me loome ja säilitame endast kujundatud muljet, ja seda, kuidas me konkureerime ja teeme koostööd teistega oma rollide täitmisel.

Sigmund Freud uuris teadvuse tasandeid:

  1. teadvus - see millest inimene parajasti teadlik on;
  2. eelteadvus - see millest inimene praegusel hetkel teadlik pole, kuid millest ta võib suurema vaevata teadlikuks saada;
  3. alateadvus selline info mida inimene pole võimeline teadvustama, aga mis tema käitumist ja teadvust siiski kaudsel moel mõjutab; siin asuvad muuhulgas ka teadvusest välja surutud ebameeldivad mälestused jms. Viimastest on võimalik teadlikuks saada ainult psühhoanalüütiku abiga.

Isiksuse struktuur:

  • ID (miski, tema) - kaasasündinud bioloogilised tungid, mida inimene peab rahuldama.
  • EGO (mina) - see osa inimisiksusest, mis juhib igapäevast tegutsemist.
  • SUPER-EGO (ülimina) - sotsialiseeritud normid ja reeglid, mida inimene peab täitma.

Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus ühiskonna poolt inimesele ette kirjutatud reeglid ja normid muutuvad osaks inimese isiksusest, mistõttu inimene täidab neid ettekirjutusi vabatahtlikult ja nende rikkumine kutsub temas esile süütunde. Kõige esimesed normid, mida laps internaliseerib on vanemate käsud ja keelud. Freudi üks olulisemaid panuseid inimese arengu uurimisse seisneb varase lapsepõlve tähtsuse mõistmises. Enne teda oli levinud arvamus, et varases lapsepõlves inimesega toimuv ei saa inimese kujunemises suurt rolli mängida, kuna inimene on veel liiga loll, et toimuvat mõista. Peale Freudi on aga saanud üldlevinuks arvamus, et paljude inimese omaduste ja probleemide juured on lapsepõlves. Isiksuse kujunemine toimub Freudi arvates varases lapsepõlves.

Erik Eriksoni järgi Inimene areneb ja sotsialiseerub läbi kogu elu, mitte ainult esimese elukümnendi jooksul nagu Sigmund Freud oli arvanud. Inimese elukäik seisneb teatavate üldinimlike probleemide lahendamises; kokku on neid probleeme (ja seega ka arengustaadiume) kaheksa. Iga probleem iseloomustab teatud vanuses inimesi, vanusele vastava probleemiga seotud küsimused on antud vanuses inimese jaoks kõige olulisemad.

Inimese arengustaadiumid:

  1. usaldus–usaldamatus (0.–1,5. eluaasta)
  2. iseseisvus–häbi (1,5.–3. eluaasta)
  3. initsiatiiv–süü (3.–6. eluaasta)
  4. töökus–alaväärsus (varane puberteet: 6.–12. eluaasta)
  5. identiteet–identiteedi segadus (noorukiiga: 12.–18. eluaasta)
  6. intiimsus–isolatsioon (varane täisiga 18.–24. eluaasta)
  7. loovus–stagnatsioon (keskiga: 25.–50. eluaasta)
  8. terviklikkus–meeleheide (vanadus: 50.– eluaasta)

Sotsialiseerumisprobleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • isolatsioonis elanud lapsed
  • lastekodulapsed
  • keelt mitteoskavad inimesed

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]