Roo-loorkull
| Roo-loorkull | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Haukalised Accipitriformes |
| Sugukond |
Haugaslased Accipitridae |
| Perekond |
Loorkull Circus |
| Liik |
Roo-loorkull |
| Binaarne nimetus | |
|
Circus aeruginosus (Linné, 1758) | |
 Roo-loorkulli levila: Heleroheline: pesitsusalad Sinine: talvitusalad Tumeroheline: aastaringne kohalolek | |
Roo-loorkull (Circus aeruginosus) on haugaslaste sugukonda loorkulli perekonda kuuluv röövlind.
Teaduslikult kirjeldas roo-loorkulli esimesena Linnaeus 1758.
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Roo-loorkull on levinud Euraasia parasvöötmes, ida suunas kuni Mongoolia ja Mandžuuriani, samuti Loode-Aafrikas, Madagaskaril, Réunioni saarel ja Austraalias[1].
Euroopas pesitseb 26–35 tuhat paari. Eestis on ta väikesearvuline haudelind, haudepaaride arvuga 500–1000[2]. Eriti arvukas on ta suurtel järvedel ja madalatel lahtedel, kus on ulatuslikke roostikke[1]. Selle järgi on ta nimegi saanud.
Levila lõunaosas on roo-loorkull paigalind, seevastu põhjaosas rändlind. Peamiselt talvitub ta Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias, vähem Vahemere maades ja Lähis-Idas kuni Kaspia mere lõunarannikuni.[1]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Roo-loorkulli üldpikkus on 49–60 cm, kaal 500–750 g, tiiva pikkus 36–43 cm ja tiibade siruulatus 110–140 cm. Emane on isasest tunduvalt suurem.[1]
Täiskasvanud emaslinnu pea on ookrikarva ja tumedate tähnidega. Keha ülapool, nimelt õlasulestik ja tiibade pealmise poole kattesuled on pruunid helepruunide laikudega. Tiibade pealmise poole väikesed kattesuled on hallikad. Keha alapool on pruun ja rind ookrivärvi laikudega. Tüürsuled on pruunid, levila lääneosas hallikad, levila idaosas tumedate ristivöötidega.[1]
Täiskasvanud isaslinnu sulestik on levila lääneosas pruuni-, halli- ja valgekirju, levila idaosas lisandub must värv. Pealagi on pruun või must ookrivärvi suleääristega. Labakattesuled, küünarhoosuled ja tüürsuled on hõbehallid. Selg ja õlasulestik on levila lääneosas pruunid, levila idaosas mustad ebamäärase heleda mustriga. Välimised labahoosuled on heleda tüviku ja musta tipuga.[1]
Noorlind sarnaneb emasega, aga tema pealtiiva väikesed kattesuled pole hallid ja lagipea tähnid on kitsad.[1]
Roo-loorkulli nokk ja küünised on mustad, aga jalad, vikerkest ja vahanahk kollased[1]. Saba on suhteliselt pikk.
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Roo-loorkull hõljub sageli rooväljade, niitude ja luhtade kohal. Lennul on tiivad lamedas V-asendis.
Ta sööb kõige rohkem väikesi linde, näiteks kuldnokki, lõokesi ja tsiitsitajaid. Keskmiste suurusega lindudest, näiteks partidest, ruikadest ja kajakatest sööb ta täiskasvanud linde harva, rohkem noorlinde. Ta sööb ka mune, poolroiskunud kalu, konni ja pisiimetajaid, eriti närilisi.[1]
Ta pesitseb veekogude ääres soistes kohtades, mis on kõrkjaid ja pilliroogu täis kasvanud. Pesa asub varjatud kohas keset tihnikut, harvem kaldaäärses põõsastikus. Täiskurnas on 2–6, tavaliselt 4-5 muna. Täiskurn esineb meie kandis tavaliselt mai algul. Munad on valged, mõnikord roheka varjundi ja ookrikarva tähnidega. Emaslind haub neid 33–36 päeva ja pärast seda on pojad veel peaaegu kaks kuud pesas.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 139, tahvlid 18 ja 22
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Väli, Ülo. (2018). Roo-loorkull tõusulainel. Eesti Loodus, 69 (10), 684−687.
- Väli, Ülo. (2018). Soo-loorkull elupaigamuutuste teel. Eesti Loodus, 69 (8), 520−525.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Roo-loorkull |
- Roo-loorkull andmebaasis eElurikkus
