Harilik sarapuu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib puuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Sarapuu (perekond)

Harilik sarapuu
Corylus avellana 0001.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Pöögilaadsed Fagales
Sugukond: Kaselised Betulaceae
Perekond: Sarapuu Corylus
Liik: Harilik sarapuu
Ladinakeelne nimetus
Corylus avellana
L.

Harilik sarapuu (Corylus avellana) on kaseliste sugukonda sarapuu perekonda kuuluv heitlehine põõsas.

Rahvapärased nimed ja teaduslik nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarapuu rahvapärased nimed on kahesugused. Lõuna-Eestis nimetatakse teda pähklipuuks, pähklipõõsaks ja pähkmepuuks, aga tema nimed Põhja-Eestis on sarap, sarakas ja sarapuu.[1]

Põhja-Eesti nimetus tuleb sõnast "sarg" (omastav "sara"), mis tähendab taraga ümbritsetud ja tavaliselt väikest põldu[2]. Põhja-Eestis meeldib sarapuule kasvada just tarade ja kiviaedade ääres ning sellest ta saigi nime.[1]

Sõnaga "pähklipuu" tähistatakse tänapäeval eesti keeles hoopis perekonda Juglans, mis kuulub pähklipuuliste sugukonda. Eestis pähklipuud looduslikult ei kasva.[1]

Teaduslikult kirjeldas sarapuud esimesena Linnaeus ja andis talle ka nime. Üldiselt arvatakse, et ta valis sellise nime Itaalias Vesuuvi põhjanõlval asuva Avella linna järgi (ladina keeles Abella), mis oli Vana-Rooma tähtsaim pähklikasvatuskeskus. Seal asusid esimesed sarapuuistandused ja arvatavasti oli see paik sarapuude kultuursortide aretamise keskus.[1]

Mõne autori arvates aga andis Linnaeus sarapuule teadusliku nime Väike-Aasias asuva Abellina linna järgi, kus juba antiikajal kasvas rohkelt sarapuid.[1]

Sarapuu perekonnanimi Corylus tuleb kreekaleelsest sõnast korys, mis tähendab kiivrit või kübarat ja viitab viljale, täpsemalt öeldes kas tugeva kestaga pähklile või selle mütsitaolisele kattele lüdile.[1]

Sarapuumetsa nimetatakse sarapikuks.

Levila ja kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarapuu levila langeb üldjoontes kokku hariliku tamme ja hariliku saare omaga, kuid ulatub kaugemale põhja[1]: Kesk-Skandinaaviasse ja Kesk-Uuralisse. Lisaks Euroopale kasvab sarapuu Väike-Aasias, Taga-Kaukaasias ja Loode-Iraanis. Sarapuu on tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis.

Sarapuu eelistab värskeid viljakaid sügavaid parasniiskeid huumuse- ja lubjarikkaid muldi. Ta kasvab ka karbonaatsetel kruusase aluspõhjaga muldadel ja kuival liivsavisel klibumullal. Tema lehed kõdunevad kiiresti ja sellepärast parandab sarapuu ise oma kasvukoha mulla viljakust.[3]

Eestis on sarapuu kõige sagedasem Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti loopealsetel ja puisniitudel, eriti parasniisketel arupuisniitudel. Rohkearvuliselt kasvab ta kõrgustikel, nii Pandiveres kui Lõuna-Eestis. Varjutaluva puuna kasvab ta nii leht- kui segametsades alusmetsana, kuigi jääb neis pähklivaeseks. Seevastu tee- ja metsaservades, lagendikel ja raiesmikel kasvab ta jõudsalt ning viljub rikkalikult. Eesti saartel leidub sarapikke kõige rohkem Saaremaa kesk- ja idaosas, Muhus ja Abrukal.[3]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarapuu leht ja toores pähkel
Noored pähklid
Emasõis

Sarapuupõõsas koosneb eri vanuse ja läbimõõduga tüvedest. Põõsa keskel on vanemad ja jämedamad tüved. Vananedes tüved vajuvad kaldu ning lõpuks kuivavad ja kukuvad ümber, aga nende ümber ja asemele kasvavad noored tüved. Tüved on noorelt kiire kasvuga ja püstised, hiljem harunevad.[1]

Sarapuu keskmine kõrgus on 2–6 m, aga salumetsa häiludes või aias võib ta kuni 8–9 m kõrgeks kasvada.[1]

Tavaliselt elavad tüved paarkümmend aastat vanaks, aga erandjuhtudel kuni 80 aastat. Põõsas tervikuna võib elada üle 100 aasta vanaks. Saksamaal Tüüringis on teada puukujuline sarapuu, mille tüve ümbermõõt on 125 cm ja vanus tükk maad üle 100 aasta.[1]

Eesti jämedaim sarapuu kasvab Jõgevamaal Palamuse vallas Luual Tamme talu aias. Selle tüve ümbermõõt on 8 dm kõrguselt 116 cm.[4]

Sarapuupõõsas kasvab jõudsalt eriti esimestel eluaastatel[1]. Viljuma hakkab ta 5-6-aastaselt, aga kõige rikkalikumad saagiajad algavad 10–15-aastaselt[1]. Istandikud annavad pähkleid umbes 30 aastat[3].

Sarapuu koor on sile ja pruunikashall. Noored võrsed on hallikaspruunid ja tihedalt näärmekarvased, vanemad võrsed on paljad. Pungad on laiovaalsed, pruunikad kuni rohekad ja neid katavad servast ripsmelised pungasoomused.[3]

Hariliku sarapuu 6–12 cm pikad ja 4–10 cm laiad lehed on ümarad või laiäraspidimunajad, nurgeliselt hõlmised ning teritunud tipuga. Leheserv on harilikult kahelisaagjas.

Põhiliselt paljuneb sarapuu pähklitega, kuid mitte ainult. Kui sarapuupõõsas maha raiuda, siis annab ta rohkelt sihvakaid kännuvõsusid. Ta võib paljuneda ka juurevõsudest. Sarapuud saab kergesti paljundada lookvõrsikust ehk maha painutatud ja mullaga kaetud oksast, samuti pistoksast ja põõsa jagamise teel. Sorte paljundatakse pookimisega.[3]

Õitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isas- ja emasõied koos

Sarapuu on tuultolmleja. Sellepärast õitseb ta varakevadel enne lehtimist, sest tihe lehestik takistaks õietolmu kandumist isasõitelt emasõitele.

Isasõied asetsevad kahe- kuni neljakaupa rippuvais urbades, mis on 5–12 cm pikad. Nad on tekkinud juba eelmise aasta südasuvel[3]. Varakevadel urvasoomused avanevad ning seni jäigad olnud urvad muutuvad nõtketeks, ühtaegu pikemateks ja jämedamateks[3]. Igas isasõies on 4 kaheharulist tolmukat[3]. Kergegi tuulepuhang või okste puudutus tõstab urbadelt õhku tolmuterade pilve, mis on mõeldud kanduma emasõiteni[3].

Emasõisikud moodustuvad seevastu alles varakevadel[3]. Emasõied on väga väikesed ja asuvad paari- või mitmekaupa punga meenutavas munajas emasõisikus, mille tipust turritab välja nagu punane pintslike[5]. Selle karvad on botaanilises mõttes emakasuudmete niitjas kimp[5].

Viljad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarapuupähkel kestaga ja ilma
Pähklid

Sarapuu vili on sarapuupähkel (rahvasuus ka metspähkel). Sarapuu viljad on üksikuna kasvavad või 2–4 (5) kaupa kobaras asuvad helerohelise lüdi ehk kuupulaga ümbritsetud pähklid, mis on tugeva puitunud kestaga ja õlirohked[5]. Lüdi on servast narmastunud rohtjas viljakate[5]. Pähkel on 1–2,5 cm pikk ja 1–2 cm lai, ümar, kuid mitte kerakujuline, vaid lopergune. Pähklit ümbritseb täielikult, harvem osaliselt pähklikoor. Pähklikoore kuju ja ehitus ning pähklite kasvukoht puuvõras on tähtsad sarapuuliikide eristamise tunnused.

Eesti sarapuupähklid kaaluvad 0,9–1,2, erandjuhtudel kuni 1,5 g.[6]

Pähkel saavutab täissuuruse augusti alguseks, aga küpseb alles septembri keskpaigaks. Siis muutub valkjas pähklikoor pruunikaks, vili eraldub kergesti lüdist ja pähklid hakkavad varisema.[5]

Korjata tohib üksnes täiesti küpseid pähkleid. Toored pähklid säilivad halvasti ja nende maitse on palju halvem. Pärast korjamist tuleb pähklid õhu käes kuivatada.

Sellepärast oli vanadel eestlastel kombeks pähkleid korjamas käia ühiselt sügise hakul, peamiselt odralõikuse ajal septembris. Selliseid ühiseid pähklikorjamisi nimetati pähklipäevadeks. Pähklipäeva korraldamise mõte oli selles, et siis ei korja inimesed tooreid pähkleid. Mõnes piirkonnas kujunesid pähklipäevadest rahvalikud peod. Näiteks 18. sajandil Otepääl peetud pähklipäevad (saksa keeles Nußtag) on andnud sellele paigale koguni rahvapärase nime Nuustaku.[5]

Sarapuupähkel on valgu- ja kiudainerikas. Samuti sisaldab see B-rühma vitamiine ja E-vitamiini.

Sarapuupähkleid süüakse maiustusena ning kasutatakse laialdaselt kondiitriäris, näiteks kompvekkide, halvaa, pralinee ja sarapuupähklivõi valmistamiseks.

Pähkleid armastavad süüa paljud imetajad (kaelushiir, metssiga, orav) ja linnud (pähklimänsak, pasknäär, puukoristaja, rähnid)[3]. Kõik nad korjavad pähkleid toidutagavaraks, peites neid pragudesse või maa sisse[3]. Osa pähklitest jääbki pärast välja otsimata ja läheb idanema. Niimoodi aitavad need looma- ja linnuliigid sarapuudel levida.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sarapuu sort 'Contorta'

Juba 2300 aastat tagasi kaubeldi Väike-Aasias sarapuupähklitega[1]. Tänapäeval annab Türgi lõviosa, 70% maailma sarapuupähklitoodangust[7]. Euroopa suurim sarapuupähklitootja on Itaalia[7]. USA Oregoni osariigi pähklisaak hõlmab maailma kogutoodangust küll 5%, aga sealsete istanduste keskmine hektarisaak (2–4 t/ha) on maailma suurim ja kvaliteet parim[7].

Tänapäeval on suurem osa kaubeldavatest pähklitest pärit istandustest, mitte metsikutest puudelt. Neid kasutatakse toiduks ja pähkliõli valmistamiseks. Pähkliõlist tehakse õlimaalivärve ja masinaõli, parfümeerias seepe ja ihuvõideid.[7]

Eestis kasvatatakse peamiselt Saksamaalt, Taanist ja mujalt Euroopast toodud sarapuusorte, näiteks 'Cosford', 'Gunslebert' ja 'Gustav Zeller'. Kuid 1940. aastate karmidel talvedel hävisid Eestis peaaegu kõigi sarapuusortide põõsad. Üksikuid suureviljalisi sarapuid säilis näiteks Hiiumaal, Haapsalus ja Viljandis.[6]

Pärast Teist Maailmasõda on sarapuid aretatud Polli Aianduse Instituudis ja Eksperimentaalbioloogia Instituudis. Kuid kõige silmapaistvama tulemuse saavutas hoopis ilutaimede uurija Alli Süvalep oma koduaias. Seda ei ole sordina tunnustatud, nii et seda nimetatakse lihtsalt aretiseks 'Alli'.[6]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarapuu tüve ristlõige

Sarapuu puit on punakasvalge, tihe (630 kg/m³[8]), kõva, elastne, ühtlase ehitusega, painduv ja vastupidav.[7]

Poleeritud puidust valmistatakse mööblit ja nipsasju ning tehakse ilusat materjali nõudvaid viimistlustöid. Vanasti kasutati sarapuu painduvaid oksi korvide punumiseks ja tünnivitstena. Puidust tehakse tööriistade varsi ja tarbeesemeid, ta sobib ka puuvoolimiseks. Sarapuulatte on kasutatud vetruvateks õngeritvadeks ja piirdeaedade ehk sarade rajamisel.[7]

Veel kasutatakse sarapuu puitu kütteks ja joonistussöe valmistamiseks.[7]

Kuna sarapuude lehed kõdunevad kiiresti, saab neid kasutada pinnaseparanduseks.

Sarapuud on kasutatud maastikukujunduses kas vabakujuliste või kärbitud piirete või kaitseribadena.

Sarapuust on aretatud hulk sorte, millest paljusid kasvatatakse pähklite, aga mõnd ka ilu pärast. Viimastest levinuimad on 'Fuscoribra' ehk punaselehine harilik sarapuu, mille lehed on suve esimesel poolel lillakaspunased ja alles suve teisel poolel muutuvad pruunikasrohelisteks, ning 'Red Zellernut', mis jääb punaseks sügiseni.[7]

Mitte kõik Eestis kasvatatavad sarapuud pole hariliku sarapuu sordid. Nende seas on ka sama perekonna teisi liike. Näiteks võib tuua Väike-Aasiast pärit kõrgetüvelise sarapuu, mis oma kodumaal kasvab kuni 30 m kõrgeks ja 1 m jämedaks, aga ka Tartus Raadi dendropargis kasvab 18 m kõrgeks. Tema pähklid on paksu kestaga ja väiksemad kui harilikul sarapuul.[7]

Paljude liblikaliikide jaoks on sarapuu tähtis toidutaim. Leidub koguni selliseid liike, kes üksnes sarapuudel toituvad.

Kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sarapuu peamine kahjur on pähklikärsakas Curculio nucum. See on pika kärsakuga väike pruunikashall mardikas, mis närib noortesse pähklitesse augu, kuhu muneb ühe muna. Sellest koorub valge jalgadeta ja pruuni peaga tõuk, kes toitub pähklituumast. Kui pähkel sügisel maha pudeneb, siis närib vastne end sellest välja, kaevub mulda ja nukkub. Kevadel ilmub nukust mardikas ja elutsükkel kordub.[7]

Kuivadel suvedel võivad pähklikärsaka vastsed ära süüa kuni 4/5 pähklisaagist. Kahjustatud pähklit aitab ära tunda väike auk kestas ja see, et putuka rikutud pähklid ei tule lüdi küljest lahti.[7]

Sarapuu mütoloogias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keldid pidasid pähkleid tarkuse ja inspiratsiooni allikaks. Seda tõendab sarnasus keldi sõnade cno [knoo] ('pähkel') ja cnocach ('tarkus') vahel. Arvukalt on variatsioone muinasjutust, kus 9 sarapuud kasvavad püha allika või tiigi kaldal, pähklid kukuvad nendelt vette ja keltide püha kala lõhe sööb neid. Niimoodi muutuvad lõhed hästi targaks ja täppide arv lõhe kehal näitab, kui mitu pähklit nad on ära söönud. Omakorda sellist lõhet süües võib sööja omandada lõhe tarkuse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Ann Marvet. "Aasta puud", 2. kd. Sari "Looduse raamatukogu", MTÜ "Loodusajakiri" 2012, lk. 71
  2. Gustav Vilbaste. "Eesti taimenimetused". Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised nr. 20 (67). Tallinn 1993
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Ann Marvet. "Aasta puud 2", lk. 72
  4. Hendrik Relve. "Puude juurde: puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses". 2. tr. Tartu, Eesti Loodusfoto 2007
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Ann Marvet. "Aasta puud 2", lk. 73
  6. 6,0 6,1 6,2 Heino Kees. "Eesti rekordite raamat 5". Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 27
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 Ann Marvet. "Aasta puud 2", lk. 74
  8. "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 150

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]