Ludvigs Sēja

Ludvigs Sēja (2. juuni 1885 – 15. veebruar 1962 Riia) oli Läti diplomaat, Läti välisminister (1924), Läti saadik Leedus ja Ameerika Ühendriikides. Ta oli üks 17. märtsi 1944. aasta Läti Kesknõukogu memorandumile allakirjutanutest.

Ta sündis aastal 1885 Džūkste vallas talupidajate Jānis ja Luīze Sēja peres. Põhihariduse omandas Džūkste vallakoolis. 1904. aastal lõpetas ta Valmiera õpetajate seminari. Emigreerus 1905. aasta revolutsiooni ajal Prantsusmaale. 1906. aastal õppis ta Pariisis Vene Kõrgemas Ühiskonnateaduste Koolis, kuid 1909. aastal naasis Lätti pärast edukalt Grenoble'i ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse kursuse läbimist. Ta oli mitu aastat prantsuse keele õpetaja Dubulti Gümnaasiumis, kus jälgis oma tulevast abikaasat, 12-aastast Herta Ozolat.

Esimese maailmasõja ajal, 1916–1918, oli ta Madona Poeglaste Proreaalkooli (hilisem Reaalkool) administraator. Ta töötas ka Madona Tütarlaste Gümnaasiumis. Pärast Läti riigi väljakuulutamist novembris 1918 pidas ta Madona Haridusseltsi saalis selle sündmuse auks Saksa sõjaväe juuresolekul kõne. Kui bolševikud 1918. aasta detsembri keskel Madona okupeerisid, arreteeriti ta, kuid Pļaviņase tribunali poolt talle karistust ei määratud.

Aastatel 1919 ja 1920 oli ta Läti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei poolt Rahvanõukogu liige. 1919. aasta augustis sai temast välisministeeriumi pressiosakonna sekretär, Saksa osakonna juhataja ja poliitdiplomaatilise osakonna direktor. Alates märtsist 1921 oli ta valitsuse delegaat, augustis 1922 sai temast Läti ajutine täievoliline esindaja USA-s ja aprillis 1923 - Läti saadik Leedus. 25. jaanuarist 1924 kuni 17. detsembrini 1924 oli ta Voldemārs Zāmuēlsi valitsuses välisministriks.

1925. aasta maist kuni saatkonna likvideerimiseni 1927. aasta aprillis oli ta Läti saadik USA-s. Sama aasta augustis sai temast Läti peakonsul Londonis. 1932. aasta märtsis sai temast ka alaline esindaja Ühendkuningriigis. 1933. aasta juulis sai temast Välisministeeriumi haldusõigusliku osakonna direktor. Septembris 1934 sai temast taas Läti saadik Leedus.

23. augustil 1940, vahetult pärast Läti ja Leedu okupeerimist ja inkorporeerimist, naasis ta Riiga. Alates 1942. aastast sai ta õppejõuks Läti Riiklikus Ülikoolis ja Riia Ülikoolis Võttis osa Läti Kesknõukogu tööst alates esimesest koosolekust 13. augustil 1943, oli selle juhatuse liige ja peasekretär. 29. aprillil 1944 arreteeris Gestapo Sēja ja teised Läti Kesknõukogu liikmed. 1. septembril 1944 viidi nad Riia keskvanglast üle Salaspilsi koonduslaagrisse ja 10. septembril 1944 Danzigi ja sealt edasi Stutthofi koonduslaagrisse. Pärast laagri likvideerimist 1945. aasta kevadel jäi ta Poolasse.

1946. aastal arreteeris NKVD Sēja ja pani ta Lubjanka vanglasse, mis viidi hiljem üle Lefortovo vanglasse, kus ta mõisteti 25 aastaks vangi. Ta vabanes ennetähtaegselt 1954. aastal ja naasis mitu aastat hiljem Riiga.

Sēja suri 15. veebruaril 1962 ja maeti 20. veebruaril 1962 Riia metsakalmistule.

Isiklikku

Tema abikaasa Herta suri USA-s. Neil olid poeg Uldis ja tütar Mirdza (sündinud 1925). Vend Alberts Sēja (1892–1980) oli piimandusspetsialist.