Lionel Trilling

Allikas: Vikipeedia

Lionel Trilling (4. juuli 1905 New York5. november 1975) oli juudi päritolu USA kirjanduskriitik ja kirjanik.

Teda on peetud üheks suurteks kriitikutest ning üheks oma aja tähtsamaks New Yorgi intellektuaaliks. Ta on laiale avalikkusele tuntud eeskätt eessõnaga George Orwelli raamatu "Kummardus Katalooniale" 1952. aasta uusväljaandele. Ta oli ka väljaande Partisan Review regulaarne kaastööline.

Trilling õppis Columbia Ülikooli, kus ta sai 1925 bakalaureuse-, 1926 magistri ja 1938 doktorikraadi.

Aastal 1932 sai Trillingist Columbia Ülikooli kirjandusõppejõud ning 1948 täisprofessor.

Tema ainus romaan "The Middle of a Journey", mis räägib rikkast kommunistidest abielupaarist, ilmus 1947.

Tema tuntuim esseekogumik on 1950 ilmunud "The Liberal Imagination". Ta on kirjutanud ka raamatu "Moral Obligation to be Intelligent".

Tsitaate[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Kunsti ja mõtlemise üks põhifunktsioone on vabastada üksikisik oma kultuuri türanniast keskkondlikus mõttes ning võimaldada tal asuda taju- ja hinnanguaautonoomias sellest väljapoole."

"Kui kaitstakse kodanlikke, vilisterlikke väärtusi, siis ei kaitsta neid mitte üksnes kunstniku deemonlikkuse või boheemlaslikkuse eest, vaid ka praeguse kodanluse enese eest."

"On võimalik, et mõtisklemine julmuse üle teeb meid, inimesi, üksnes julmaks; et meie vaimse seisukorra halbuse sage kordamine paneb meid sellega nõustuma."

"Tõenäoliselt ei saa huumor kunagi olla revolutsiooniline relv. "Candide" ei saa teha palju enamat kui tekitada irooniat."

"Juut olemine on nagu tuules kõndimine või ujumine: sind puudutatakse igalt poolt ja sa oled kõikjal teadlik."

"Meie, kes me oleme liberaalsed ja progressiivsed, teame, et vaesed on meiega võrdsed igas mõttes peale selle, et nad oleks meiega võrdsed."

"Kirjanduse otstarve läbi kõikide oma teisenemiste on olnud teadvustada meile meie mina erilisust ning mina autoriteeti selle võitluses oma ühiskonna ja kultuuriga. kirjandus on selles mõttes õõnestav."

"Iga uusaja kirjandusajaloolane võtab peaaegu enesestmõistetavana vastalist intentsiooni, tegelikult õõnestavat intentsiooni, mis uusaja kirjandusele omane on: ta adub selle selget otstarvet päästa lugeja lahti mõtte- ja tundeharjumustest, mida suurem kultuur peale surub, anda talle alus ja lähtepunkt, millest otsustada kultuuri üle, mis lugejat ennast telitab, ja seda hukka mõista, võib-olla revideerida."

"Iga neuroos on algeline vorm menetlusest, kus süüdistatav jätkab kohtuliku jälitamist, langetab kohtuotsuse ja viib selle täide: kõik selleks, et keegi teine seda protsessi läbi ei viiks."

"Ebaküpsed kunstnikud jäljendavad. Küpsed kunstnikud varastavad."

"Ameerika metafüüsikas on reaalsus alati materiaalne reaalsus, kõva, kangekaelne, vormitu, läbitungimatu ja ebameeldiv."

"Me oleme südames nii sügavalt anarhistlikud, et ainus riiklik korraldus, milles elamist me ette kujutame, on utoopiline, ja nii küünilised, et ainus utoopia, millesse me suudame uskuda, on autoritaarne."