Linnugripp

Allikas: Vikipeedia
Värvitud TEM pilt linnugripiviirusest (kuldne) epiteelirakkudes (rohelised) (Allikas: Dr. Erskine Palmer).

Linnugripp (lindude gripp, klassikaline lindude katk) on viirushaigus, mis tabab peamiselt kodulinde (kanu, hanesid, parte jt), harvem ka sigu.

Teatud tüüpi linnugripi viirus võib nakatada ka teisi imetajaid, sh on A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1 ohtlik inimestele.[1]

Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti kõrge patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik.

Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kes ise seda taudi tihti ägedas vormis ei põe. Viirus levib haigestunud lindude kehaeritiste, saastunud sööda ja vee kaudu; seda võivad edasi kanda koerad, kassid, närilised ja ka inimesed, samuti saastunud transpordivahendid jt esemed. Viirus püsib väliskeskkonnas elujõulisena mitmeid nädalaid, kuid hävib kiiresti kuumutamisel üle 75°C ning levinumate desinfektantide toimel.

Haiguse kliinilisteks tunnusteks on lindude uimasus, isutus, hingeldamine, kõhulahtisus, harja, lokutite ja näopiirkonna turse, täppverevalumid limaskestadel ning äkksurm.

Linnugripi levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma Loomade Tervise Organisatsioon OIE avaldab koduleheküljel informatsiooni ka linnugripi (ja selle tüvede) levikuga seonduvalt.[2]

A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1i[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1

Linnugripp inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänaseks on teada, et linnugripp (A (H5N1) gripp) levib nii lindudelt inimestele kui ka inimeste hulgas. Inimeste kaudu levib A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1 piisknakkusena ja piisktuumadena, nii otseses kui kaudses kontaktis nakkusallikaga ja ka ise kätega nakkustekitaja konjunktiivide limaskestale või ülemistesse hingamisteedesse viies.[3]

Inkubatsiooniperiood on 2 — 6 päeva.

Nakatuda võivad ka spetsiaalseid isikukaitsevahendeid mitte kasutavad meditsiinitöötajad. Haiglanakkuse võib saada linnugripiviirusega nakatunud meditsiinitöötajatelt.

Haigusnähud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnugrippi (A (H5N1) gripp) nakatunute esimesteks haigusnähtudeks on kehatemperatuuri tõus üle 38 ºC, alumiste hingamisteede sümptomid, diarröa, oksendamine, kõhuvalu, pleuravalu, ninaverejooks, igemete veritsemine jt.

Paljudel naatunutel on 7 päeva pärast nakatumist diagnoositud pneumoonia.

Enamik hospitaliseeritud A (H5N1) patsientidest on vajanud 48 tunni jooksul pärast haiglasse saabumist hingamisaparaati ja multiorganpuudulikkuse ja hüpotensiooni tõttu ka intensiivravi.

Suremus, (enamasti mitte viiruse vaid hüpertsütokineemia ja täiskasvanu respiratoorse distressi sündroomi tõttu) on kõrge ka haiglaravil olnud patsientide puhul, kelle vereanalüüsis oli leukotsüütide hulk, eriti lümfotsüütide osas, kahanenud. A (H5N1) grippi surnud patsientidel on tuvastatud kõrgem põletikutsütokiinide (interleukiin-6, interleukiin-8, interleukiin-1 (monotsüüte keemiliselt ligitõmbav proteiin]]) ja plasma interferooni tase (umbes kolm korda kõrgem).

Arstiabi Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesel võimalusel tuleks linnugripi kahtluse korral pöörduda perearsti poole ehk erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), et arst saaks määrata sobiva ravimikuuri, kas viirusevastaste ravimite, laia spektriga antibiootikumide või kortikosteroididega.

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viirus nakatab epiteelirakke ja ka immuunsüsteemi rakke, eelistatult makrofaage ja CD8+ T-lümfotsüüte.

Immuunvastus sarnaneb osaliselt sepsise sündroomi ja ägeda respiratoorse distressi sündroomi omaga.

Viirus kutsub esile immuunvastusena tsütokiinide düsregulatsiooni põhjustades seega lümfoid(-immuun)süsteemi ülereageerimise ('äkkrünnaku') - hüpertsütokineemia mille korral sünteesitakse ja eritatakse suurel hulgal põletikutsütokiine ja kemokiine, olulisemad neist TNF-alfa, IL-6 ja IFN-gamma.

Hüpertsütokineemiaga seostatakse potentsiaaselt eluohtlikke kliinilisi sümptomeid ja seisundeid, nagu kopsuödeem, akuutne bronhopneumoonia, alveolaarne verejooks, hemofagotsütaarne sündroom ja täiskasvanu respiratoorse distressi sündroom, mille kutsuvad esile talitlevate kudede (näiteks talitlevate kopsukudede) nekroos ja hävinemine.[4]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mari Järvelaid, Linnugripp A(H5N1) inimesel – mis on teada senisest kogemusest, Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, Moodne Meditsiin, detsember 2005, Veebiversioon (vaadatud 11.01.2014)
  2. World Organization of Animal Health.
  3. Mari Järvelaid, Linnugripp A(H5N1) inimesel – mis on teada senisest kogemusest, Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, Moodne Meditsiin, detsember 2005, veebiversioon (vaadatud 11.01.2014)
  4. Us D., Cytokine storm in avian influenza, Mikrobiyol Bul., aprill 2008;42(2):365-80., veebiversioon (vaadatud 17.09.2014)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]