Linda Viiding

Linda Viiding (kuni 1937 Laarmann, 1937–1938 Manninen; 17. november 1906 Vastse-Prangli mõis, Kambja kihelkond, Krüüdneri vald, Tartumaa – 24. detsember 2003) oli eesti tõlkija ja literaat.

Linda Viiding sündis Tartumaal Krüüdneri vallas Vastse-Prangli mõisas mõisateenijate tütrena. Õppis aastatel 1914–1918 Kammeri vallakoolis, 1918–1923 Nuustaku (Otepää) progümnaasiumis, 1929–1930 Lääne-Soome Rahvaülikoolis.

Oli aastatel 1930–1935 bürooametnik Tallinnas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse keskjuhatuses ja Lauljate Liidus, toimetaja ajakirjas Kodukeskkool ja ETAs, tõlk-korrektor Raadiolehes. 1930–1931 toimetas ta ajakirja Eesti Noorus. 1936–1938 oli ta ajakirja Nädal Pildis korrektor ja toimetaja abi. 1940–1941 oli Linda Viiding Raadiokomitees soome saadete tõlkija ja diktor, päevauudiste toimetaja, reporter ja toimetuse vastutav sekretär.

Tõlkinud soome kirjanike teoseid.

Tema elu põhjal on Peeter Brambat ja Ants Vist teinud dokumentaalfilmi "Elu lugu".

Tunnustus

• 1998 Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2003 Soome Lõvi Rüütelkonna I järgu teeneterist (tunnustuseks talle kui soome kirjanduse tõlkijale ja kahe maa vahelise kultuurisilla ehitajale).

Isiklikku

Linda Viiding oli kunstnik Märt Laarmani õde.

Linda ja Paul Viidingul sündisid tütred Reet (Reet Sein), Anni (Anni Kreem, näitleja ja muuseumiteadur) ja Mari (raadioajakirjanik Mari Tarand) ning poeg Juhan Viiding (näitleja ja luuletaja).