Eduard Fraenkel

Allikas: Vikipeedia

Eduard David Mortier Fraenkel (17. märts 1888 Berliin5. veebruar 1970 Oxford) oli Saksa-Briti klassikaline filoloog.

Elukäik ja haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eduard Fraenkel sündis Berliinis juudi peres. Tema isa oli veinikaupmees, ema tuntud kirjastaja tütar.

1897–1906 käis Fraenkel Berliinis Askanisches Gymnasium'is, kus õpetati ka vanakreeka ja ladina keelt.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta klassikalist filoloogiat esmalt Berliini ja seejärel Göttingeni ülikoolis. Berliinis kuulus tema õpetajate hulka Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff, Göttingenis Friedrich Leo.

1912. aastal kaitses Fraenkel Göttingenis doktorikraadi. Seejärel oli ta mõnda aega Münchenis Thesaurus Linguae Latinae kaastööline. 1917. aastal habiliteerus ta Berliinis tööga Plautusest.

Töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aastal nimetati Fraenkel Berliini ülikooli erakorraliseks professoriks. 1923. aastal sai ta klassikalise filoloogia korraliseks professoriks Kieli ülikoolis, 1928. aastal Göttingeni ülikoolis, 1931. aastal Freiburgi ülikoolis.

Pärast natsionaalsotsialistlikku riigipööret ja juudivastaste seaduste vastuvõtmist Saksamaal 1933. aastal vallandati Fraenkel ametist ning 1934. aastal emigreerus ta Suurbritanniasse. 1935–1953 oli ta ladina filoloogia professor Oxfordi ülikooli Corpus Christi College'is.

1951. aastal valiti ta Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Pärast emeriteerumist oli ta külalisprofessor mitmes Itaalia ja Saksamaa ülikoolis. 1963. aastal sai ta Berliini Vaba Ülikooli audoktoriks.

Teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eduard Fraenkeli teaduslike huvide hulka kuulusid vanakreeka draamakirjanikud Aristophanes, Euripides ja Aischylos, rooma luuletaja Horatius, Cicero, ladina prosoodia ja meetrika ning Rooma õigus.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Plautinisches bei Plautus", Berlin: Weidmann, 1922 (ingliskeelne väljaanne: "Plautine Elements in Plautus", Oxford: Oxford University Press, 2007)
  • "Die Stelle des Römertums in der humanistischen Bildung", Berlin: Weidmann, 1926
  • "Iktus und Akzent im lateinischen Sprechvers", Berlin: Weidmann, 1928
  • "Gedanken zu einer deutschen Vergilfeier", Berlin: Weidmann, 1930
  • "Das Pindargedicht des Horaz", Heidelberg: Winter, 1933
  • "Aeschylus: Agamemnon" (kommenteeritud väljaanne), Oxford: Clarendon Press, 1950 (saksakeelne väljaanne: "Der Agamemnon des Aeschylus", Zürich: Artemis, 1957)
  • "Die sieben Redenpaare im Thebanerdrama des Aeschylus", München: Bayerische Akademie der Wissenschaften, 1957
  • "Horace", Oxford: Clarendon Press, 1957 (saksakeelne väljaanne: "Horaz", Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1963)
  • "Beobachtungen zu Aristophanes", Roma: Edizioni di Storia e Letteratura, 1962
  • "Zu den Phoenissen des Euripides", München: Bayerische Akademie der Wissenschaften, 1963
  • "Noch einmal Kolon und Satz", München: Bayerische Akademie der Wissenschaften, 1965

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aastal abiellus Fraenkel Berliinis Ruth von Velseniga (1892–1970), kes oli kirjaniku ja naisõiguslase Dorothee von Velseni (1883–1970) noorem õde. Pärast naise surma sooritas ta enesetapu.