Lõuna-Baden

Allikas: Vikipeedia
Lipp
Vapp
Badeni (eresinine) paiknemine sõjajärgse Saksamaa Prantsuse okupatsioonitsoonis (kahvatusinine).

Lõuna-Baden (saksa Südbaden), mis moodustati detsembris 1945 endise Badeni vabariigi lõunaosast, oli Prantsuse okupatsioonitsooni alajaotus sõjajärgsel Saksamaal. Osariik nimetati hiljem ümber Badeniks ja sai aastal 1949 Saksa Föderatiivse Vabariigi (Lääne-Saksamaa, tänapäeval lihtsalt Saksamaa) asutajaosariigiks. Aastal 1952 sai Baden Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa osaks.

Moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalta konverentsil aastal 1945 eraldati Prantsusmaale okupatsioonitsoon sõjajärgse Saksamaa haldamiseks. Edela-Saksamaa – mis varem koosnes Badenist, Württembergist ja Preisimaa Hohenzollerni provintsist – jagati Prantsusmaa (lõunas) ja Ameerika (põhjas) vahel. Piir kahe tsooni vahel seati nii, et Karlsruhet ja Münchenit ühendav Autobahn (tänapäeval A8) jäi täielikult Ameerika tsooni; Baieri oli ka Ameerika haldusalas. Prantsuse tsoonis ühendati Hohenzollern ja Lõuna-Württemberg Württemberg-Hohenzollerniks. Badeni lõunaosast moodustati 1. detsembril 1945 Lõuna-Baden. Freiburg määrati Lõuna-Badeni pealinnaks; Badeni endine pealinn (Karlsruhe) jäi Ameerika tsooni.

19. mail 1947 võeti vastu Badeni põhiseadus, mille eessõna seadis sellele uuele riigile väite olla vana Badeni tõeline järglane: kuigi enamus selle territooriumist oli olnud Badeni osaks vaid viimased 150 aastat. Selle väite kinnitamiseks võttis põhiseadus uuele riigile vastu ka sõjaeelse Badeni lipu ja vapi. Põhiseadus tegi ka selgeks, et riigi nimi oli "Baden", mitte "Lõuna-Baden". Aastal 1949 hääletas Badeni parlament Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse kasuks ja sai (Lääne-)Saksamaa asutajariigiks selle moodustamisel 23. mail 1949.

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Badeni esimesel aastal valitseti seda otse Prantsuse sõjaväelise administratsiooni poolt. Pärast kohalikke valimisi detsembris 1946 oli tugevaimaks parteiks Badische Christlich-Soziale Volkspartei (BCSV) ja selle juht Leo Wohleb nimetati Prantsuse administratsiooni poolt riigisekretariaadi presidendiks. Aprillis 1947 ühines BCSV föderaalse Kristlik-Demokraatliku Liiduga (CDU), võttes nimeks CDU Baden ja olles nii CDU Baden-Württemberg eelkäijaks.

24. juulil 1947 toimusid esimesed ja ainsad riiklikud valimised Badenis, kus Wohlebi CDU võitis absoluutse enamuse 55,9%. SPB – SPD Badeni haru – tuli 22,4% teiseks. Kuna Prantsuse sõjaväelise administratsioon haldas veel palju olulist täitevvõimu Badenis, ei olnud üheparteiline valitsus võimalik vaatamata CDU absoluutsele enamusele. Püüded moodustada kõigi parteide valitsus nurjusid erimeelsuste tõttu kommunistliku partei (KPD) kaasamisest. Lõpuks moodustati CDU ja SPB vaheline suur koalitsioon, Wohleb sai ministerpresidendiks. Pärast Saksa Föderatiivse Vabariigi moodustamist ja Prantsuse administratsiooni lõppu olid üheparteilised valitsused jälle võimalikud ja koalitsiooni ei vajatud enam; aastatel 1949 kuni 1952 valitses Wohleb Badenit CDU ainuvalitsuse juhina.

Lõpetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolm osariiki, mis ühendati aastal 1952 Baden-Württembergi liidumaa moodustamiseks.

Sõjaväelise võimu lõpetamisega Lääne-Saksamaal taotlesid kolm lääneriiki, et riigijuhid vaataksid üle ja viimistleksid piirid, mis loodi okupatsiooni ajal. Edelas kõheldi, kas Baden ja Württemberg tuleks taastada eraldi osariikidena (Württemberg pidi neelama Hohenzollerni, kuna Preisimaa lõpetati) või liita uue osariigi moodustamiseks. Badenis oli Wohleb ühendamise tugev vastane. Aastal 1950 korraldati referendum kolme edelaosariigi ühendamisest. Sõjaeelsetes piirides Badenis lükati ühinemine tagasi ja valiti Badeni taastamine. Selle tulemuse Badenis kaalus üles palju suurema Württembergi hääletus, kus ühinemisega nõus oldi. Pärast seda referendumit ühendati 25. aprillil 1952 need kolm edelaosariiki Saksamaa liiduma Baden-Württembergi moodustamiseks.

Mitmeid õiguslikke toiminguid algatati referendumi ja järgnenud ühendamise vastu. Äsjaasutatud Saksamaa Põhiseaduskohus (Bundesverfassungsgericht) lükkas aastal 1951 referendumi tühistamise tagasi, kui kohtunike hääletus lõppes viigiga. Aastal 1956 otsustas kohus, et referendumit (Lõuna-)Badenis ei toetatud enamuse poolt ja seda tuleb korrata. Baden-Württembergi valitsus ei võimaldanud seda enne, kui 14 aastat hiljem aastal 1970: 18 aastat pärast ühendamist. Seekord hääletas (Lõuna-)Baden 81% status quo säilitamise poolt.