Koerlaste hübriidid

Allikas: Vikipeedia

Koerlaste hübriidid on koerlaste sugukonna eri liikide ristamisel saadud järglased.

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonna Canis kõik esindajad ei saa hübridiseeruda sugukonna kõikide esindajatega. Näiteks hallhunt, koerad (kodukoer ja dingo), koiott ning harilik šaakal ei saa ristuda Lõuna-Aafrika koerlastega ja rebastega.

Perekonna Canis liigid saavad omavahel vabalt ristuda, välja arvatud punašaakal (Canis mesomelas) ja vöötšaakal (Canis adustus), kes saavad ristuda omavahel, aga perekonna teiste liikidega ei saa.

Miks ei saa kõik liigid omavahel vabalt ristuda?

Hallhunt, koer, koiott ja harilik šaakal harunesid alles hiljuti, umbes 3–4 miljonit aastat tagasi. Lähisuguluses olevatel liikidel on 78 kromosoomi 39 paarina. 78 kromosoomi võimaldab eri liikide ristumisel saada viljakaid järglasi. Piiranguks on erinevate isendite füüsilised omadused (näiteks suurus) ja kohastumuslik käitumine. Vöötšaakalil ja punašaakalil on 74 kromosoomi, see on põhjus, miks nad ei saa ristuda perekonna teiste liikidega. Koerlaste sugukonna liigid, kes on lahku läinud umbes 7–10 miljonit aastat tagasi, ei ole lähisuguluses ning ei saa ristuda perekonna Canis liikidega, näiteks: rebasel on 38 kromosoomi, pesukarul 42 kromosoomi, fennekil 64 kromosoomi.

Hübriidide legaalsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hübriidide kasvatamine ei ole igal pool lubatud. Nad on metsloomad, aga see ei ole kindel, sest koera ja mõne metsiku koerlase hübriid võib olla lemmikloom.

Hunt-koer hübriid (huntkoer)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hundi ja koera hübriidid

Kodukoer (C. lupus familiaris) on hallhundi (C. lupus lupus) kodustatud vorm ning kuulub seetõttu samasse liiki, selles taksonis on ka dingo (C. lupus dingo).

Miks tekivad huntkoerad?

Inimesed soovivad aretada eriomadustega (parem haistmine, väike kasv, hea jahikoer jne) lemmikloomi. Kritiseerijad leiavad, et hunti ja koera ei tohiks omavahel ristata, sest ei teata kuidas järglane võib mingis olukorras käituda.

Huntkoeri aretatakse, et saada metslooma välimusega ja kodulooma iseloomuga koer. Esimene põlvkond (vanemad on hunt ja koer) ristatakse tagasi koertega, et säilitada kodukoera temperament ja kiire kohanemine. Aretus on populaarne USAs, kuid vastuoluliseks teeb see, et hübriididel esineb rohkem hundi tunnuseid.

Looduslikult toimuva hübridiseerumise põhjuseks võib-olla hundi arvukuse vähenemine või on populatsioonis suguline tasakaal paigast ära. Sellisel juhul muutuvad hundid koerte vastu leebemaks. Looduslikult toimub hübridiseerumine emase hundi ja isase koera vahel.

Dingo hübriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dingo, ebatraditsioonilise karvastikuga.

Dingo (C. lupus dingo) hübridiseerub vabalt teiste kodukoertega. DNA uuringud näitavad, et dingo põlvneb kodustatud koerast, algselt Ida-Aasiast" [1] (kodukoerad pöördusid tagasi loodusesse saades dingodeks).

Mõned hübriidid on kasvatatud lemmikloomadena, aga hiljem on halva käitumise pärast loodusesse lastud. Looduses ühinevad nad dingode karjaga. Mõnes Austraalia osas on ligikaudu 80% looduses elavatest dingodest hübriidid. Dingod on kodukoertest eristatavad DNA alusel ja neil on võimsam kehaehitus.

Uskudes "Animal Life and the World of Nature" (Vol. 1, 1902–1903), omas lord Walter Rothschild dingo ja hundi järglast. Hübriid kiindus peremehesse ruttu, järgnedes talle igale poole. Hübriidi aretajateks olid Mr. ja Mrs. HC Brooks, vanemateks olid taltsutatud isane dingo ja poolmetsik emane hunt.

Dingosid on arvukalt USAs, neid tuntakse carolina koertena. Põliselanikud, kes migreerusid Aasiast, tõid nad kaasa. Koerad on peaaegu identsed Austraalia dingodega. Kunagi olid carolina koerad Ameerikas väga levinud, kuid praeguseks on tõenäoliselt looduses välja surnud. Kuid trükises Nelli Lemmik (mai 2006)[2] on öeldud, et carolina koeri leidub looduses ja paljudes kodudes. Väidetakse ka, et carolina koer on esimene kodustatud koer USA's. Iseloomult on ta suurepärane valvekoer, ustav ja truu oma peremehele, võõraste suhtes on kahtlustav. Välimuselt on keskmist kasvu (43–61 cm kõrge), lai pea, tipust ümarate kikkis kõrvade ja rõngasse keerduva sabaga. Karvastik on tihe ja lühike. Kaalub 18–27 kg.

Koer-rebase hübriidid (koerrebane)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puuduvad usaldusväärsed allikad ja geneetilised uuringud sellistest hübriididest.

UK's nähti kinnitamata andmeil terjer/rebase järglast. Briti metsavahi rahvapärimus väidab, et emased terjerid suudavad saada järglasi isaste rebastega. Aretajad väidavad, et Alaska malamuut, Shetlandi lambakoer, Siberi husky ja suurem osa jahikoertest suudavad rebastega ristuda.

Väidetakse, et on nähtud kodukoera ja lakkhundi (Chrysocyon brachyurus) hübriide. Lakkhunt ei ole lähisuguluses perekonna Canis liikidega, vaid kuulub perekonda Chrysocyon. Saadav isend olevat rebase sarnane koerlane. Loom on oma perekonna ainuke esindaja. Lakkhunti on kerge üleval pidada. Teda saab näha ka Tallinna loomaaias ning isenditel on õnnestunud saada ka järglasi, mis igal liigil vangistuses ei õnnestu.

Kanadas Saskatchewanis nähti oletatavat hübriidi, kelle vanemateks olid mini Shelti ja isane metsik rebane. Neil oli 3 järglast, ainult 1 jäi ellu. Elus järglane oli viljatu emane ning sarnanes rebasega.

Koerad on välimuselt väga erinevad ja hübriidide eristamine vanemast välimuse põhjal on raske. On olemas tunnused, mis esinevad ainult hübriididel: kollased või kuldsed silmad ning musta, punast või halli värvi püstine karvastik.

Koioti hübriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koioti ja kodukoera hübriid (koiottkoer või koerkoiott)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa on koiott ja ema on kodukoer, teine võimalus: isa on kodukoer ja ema koiott. Hübriidide esimene pool nimetusest sõltub isaslooma liigist, teine pool emaslooma liigist, aga isenditel endil geneetilist erinevust ei ole. Ainuke erinevus tuleneb järglase ilmaletoomise kohast: emane koiott poegib looduses ja kodukoer toob pojad ilmale kodus.

Koiottkoer[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koiottkoera (vanemad: isa koiott ja ema kodukoer) arvati esinevat suurearvuliselt Pennsylvanias, kuna koiottide populatsioon vähenes ja kodukoerte populatsioon kasvas hüppeliselt. Suuremal osal väidetavatest hübriididest oli punane/oranž või valge karvastik või ilmnes metskoera värv. Jooksuaeg ei ole koiottidel ja koertel samas vahemikus ning see raskendab nende vahelist hübridiseerumist. Kui nad ristuks vabalt, esineks igas järgnevas põlvkonnas koera-sarnaseid tunnuseid.

Koiotid ise on üksiku eluviisiga, tunnus kandub edasi ka hübriididele (ilmneb nende käitumises), mis teeb isendi kasvatamise lemmikloomana ebasobivaks. See on põhjuseks, miks nad hüljatakse ning hiljem võib looma kohata metskoerte või koiottide karjas. Kui võtta varases eas koiott või koiottkoer kasvatada, saab õigete kasvatusmeetoditega temast korralik lemmikloom. Peab arvestama, et see võtab palju aega ja kannatust.

Suur erinevus on ka vanemhooles. Emased ja isased koiotid hoolitsevad oma järglaste eest koos. Tavaliselt on kodukoerte puhul hoolitsejaks ema. Näiteks võib tuua 1971. aastal ilmunud R. M. Mengeli uuringu. Tema uuris koiottkoeri. Isane koiott tegi maasse pesa, et emane saaks tulla sinna poegima, kuid kodukoer läks segadusest eemale. Kui isane püüdis uustulnukaid uurida, ei tõuganud ema teda eemale. Hiljem pakkus koiott oma järglastele püütud toitu. Isasloom hoolitses poegade eest, kuigi ema ja isa olid eraldi tarades (asetsesid kõrvuti, nii sai koiott oma toidunõud poegade ette nihutada).

Koerkoiott[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa on kodukoer ja ema koiott. On teatatud hübriidist, kelle vanemateks olid Saksa lambakoer ja koiott, ristumine toimus looduses. Hübriidid leiti, kui ema maha lasti. Järglased sarnanesid värvilt koeraga.

Koiott–hundi hübriid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punahunt arvatakse olevat hallhundi ja koioti hübriid.

Hübridiseerumine hundi ja koiotti vahel on tõestatud. Arvatakse, et punahunt on hallhundi ja koioti hübriid. DNA analüüsid näitavad pidevalt, et punahunt kannab koioti geene, kuid veel ei ole kindel, kas see ilming on hiljutine (inimeste tõttu, kes nende elupaiku hävitavad) või on punahunt alati olnud hübriid. See on tekitanud probleeme Canis taksonoomias, sest hübriidid ei ole eraldi liik. Taksonomistid arvavad punahundi hallhundi alamliiki ning ei arvesta koiottide taksonit latrans.[3][4]

Hiljutises ajaloos on punahundi taksonoomia üle laialdaselt vaieldud. Mech (1970) pakkus, et punahunt on hallhundi ja koioti viljakas hübriid. Wayne, Jenks (1991) ja Roy (1994b, 1996) tõestasid seda teooriat DNA analüüsidega. Phillips ja Henry (1992) toetasid hüpoteesi, et punahunt on hallhundi alamliik. Praegused geneetilised ja morfoloogilised tõendid pakuvad, et punahunt on eraldi takson. Wilson’i (2000) ettekandes ilmneb, et hallhundid (Canis lupus lycaon) Lõuna-Ontarios on geneetiliselt väga sarnased punahundile ja nad on üksteise alamliigid. Wilson pakkus, et punahundid ja hallhundid peaks olema eraldi liigid. C. lupus lycaon 'il esinevad väiksed tunnustatud erinevused, mis on liigi määramise aluseks.

Hiljutine kohtumine Põhja-Ameerikas hunte uurivate bioloogide ja geneetikute vahel viis arusaamisele, et C. rufus ja C. lupus lycaon on geneetiliselt sarnasemad kui kumbki hallhundi või koiottiga. Hiljutised morfogeneetilised analüüsid punahundi koljust tõdevad, et ta ei ole hallhundi ja koioti hübriid. Kuigi praegu on punahundi taksonoomia selguseta, on palju ümberlükkamatuid tõendeid, et tegemist on eraldi taksoniga.[5]

Isenditel, keda Ameerikas kutsutakse ida-koiottideks (Canis latrans) või kirre-koiottideks (suurimad koiotid Põhja-Ameerikas), on hundi ja koera geenid, võimas keha ja hundi sarnane kolju nagu teistel koiottidel. Enamik eksperte arvavab, et tegemist on hübriididega. See on suur probleem taksonomistidele, kes ei tea, millist uut taksonit nende loomade puhul kasutada.

Šaakali hübriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šaakal-koera hübriid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hunt ja harilik šaakal on võimelised hübridiseeruma ja saama viljakaid järglasi. Hunt-koerte entusiastid on aretanud koiott-šaakali hübriide lemmikloomadeks. Koeri on ristatud kuldse šaakaliga. On arvatud, et Vana-Egiptuses, vaaraode valitsemise ajal, ristasid inimesed kodukoera ja hariliku šaakali, saades hübriidiks šaakalkoera, kes sarnanes nende jumala Anubisega.

Harilikul šaakalil on erinev kromosoomide arv. Põhjus tuleneb sellest, et 2 paari kromosoome on kaks korda pikemad, aga sisalduv geen sarnaneb koera nelja paari kromosoomiga. See võib vähendada viljakate järglaste saamist, kuid ei steriliseeri hariliku šaakali ja koera hübriide täielikult.

Raamatus The Variation of Animals and Plants under Domestication kirjutas Charles Darwin: Aastaid tagasi Londoni loomaaias nägin emast hübriidi (inglise koer ja šaakal). Tema hooldaja kinnitas mulle, et I põlvkond on nii viljatu, et neil puudub õige jooksuaeg. Kuid hübriid loomaaias oli erand, tema oli viljakas järglane.[6]

Natural History of Mammals in India and Ceylon’is on mainitud Robert Armitage Sterndale eksperiment šaakali hübriididega Inglismaalt ja Indiast. Tema täheldas, et silmatorkavad šaakali jooned ilmnevad ka pärast III põlvkonda, kui järglasi on iga kord tagasi ristatud koertega.[7]

Venemaal aretati harilik šaakal/lapi porokoer hübriid, sest šaakalil on hea haistmine ja ristand sobib külma kliimasse karjatama ja valvama.

Sulimovi koer aretati foksterjeri, Norra lundehundi ja spitsi ristamisel, oluline oli haistmise parandamine. Sulimovi koer on väikest kasvu ja suudab töötada piiratud alas. Kui loom on väsinud, laseb ta oma saba longu, andes märku, et on väsinud. Tavaliselt on koera saba rullis.

Šaakali hübriidid aretas Klim Sulimov. Ta oli vanemteadur ja assistent Venemaal firmas D.S. Likhachev Scientific Research Institute for Cultural Heritage and Environmental Protection. Isaseid šaakali kutsikaid kasvatas emane husky, et šaakalid aktsepteeriks koeri. Šaakali ja koera hübriide oli raske kasvatada ning nad ristati tagasi huskidega, et saada ¼ hübriid. Nende järglased olid väiksemad, kergemini treenitavamad, väledad ja hea haistmisega. Moskvas Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaama kasutati 25 šaakal-koera pommi otsimiseks. Nende kahe looma hübridiseerumine ulatub 1975. aastasse, aga pommi otsingutel hakati hübriide kasutama alles 2002. aastal.

Perekond Canis hübridiseerumis tabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tentative synoptic table
  Koer / Hunt Dingo Koiott šaakal Dhole Rebane
Koer / Hallhunt
(Canis lupus, et al.)
Huntkoer Dingo hübriidid Koiottkoer / Koiottkoer šaakali hübriidid Teadmata Dox
(Kinnitamata)
Dingo
(Canis lupus dingo)
Dingo hübriidid   Koiottdingo Võimalik Teadmata Ei ole võimalik
Koiott
(Canis latrans)
Koiottkoer / Koerkoiott Koiottdingo   Võimalik Teadmata Ei ole võimalik
šaakal
(Canis aureus, etc.)
šaakali hübriidid Võimalik Võimalik   Teadmata Teadmata
Dhole
(Cuon alpinus)
Teadmata Teadmata Teadmata Teadmata   Teadmata
Rebane
(Vulpes vulpes, et al.)
Dox
(Kinnitamata)
Ei ole võimalik Ei ole võimalik Teadmata Teadmata  

Teised: Punahunt, Ida–hunt, Taltsutatud hunt, Aafrika metskoer.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]