Kinburni säär
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Kinburni säär (ukraina keeles Кінбурнська коса, Kinburnska kosa) on maasäär Ukrainas Mõkolajivi oblast Mõkolajivi rajoonis.[1] Selle ainus ühendus maismaaga on Hersoni oblastis. Maasäär hõivab Kinburni poolsaare läänepoolseima osa, ulatudes läänes Musta mereni, põhjas Dnepri-Bugi suudme ja lõunas asuva Jahorliki lahe vahele. See on ligi 10 kilomeetrit pikk, laiusega umbes 1 kilomeetrit põhjas, kitseneb umbes 100 meetrini läänepoolses lõigus. Venemaa 2022. aasta sissetungi ajal Ukrainasse sai maasäärest Ukraina vägede vastupanukoht ja Vene väed vallutasid selle 10. juunil, peaaegu neli kuud pärast sõja algust. Venemaa kindlustas ala ja kasutas seda elektroonilise sõjapidamise kohana ning raketi- ja suurtükirünnakute koordineerimiseks lähedalasuvatele Ukraina positsioonidele. Pärast seda, kui Venemaa taandus Dnepri jõe läänekaldalt 2022. aasta 11. novembril Ukraina lõunarinde vastupealetungi ajal, on maasääre läheduses tagasivallutatud territoorium võimaldanud Ukraina vägedel dessante säärele, et teha luuret selle võimalikuks tagasivõtmiseks. 8. jaanuaril 2023 kinnitasid Ukraina ametiisikud, et maasäär on endiselt Vene vägede poolt okupeeritud, kuid sõjalised operatsioonid ja pommitamised selles piirkonnas jätkuvad.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Enne 2022. aastat[muuda | muuda lähteteksti]
Kinburni lahing peeti 12. oktoobril – 1. oktoobril 1787 osana Vene-Türgi sõjast (1787–1792).
Kinburni lahing peeti 17. oktoobril 1855 Krimmi sõja käigus.
Kuni 19. sajandi keskpaigani asus Kinburni maasäärel Osmanite kindlus, mille 18. sajandi lõpus võtsid üle venelased. Kindlus demonteeriti pärast 1853–1856 toimunud Krimmi sõda Pariisi lepingu (1856) tingimuste alusel. Nõukogude Liidu võimu ajal aastatel 1922–1991 elas kogu Kinburni poolsaarel kolmes külas üle 1000 elaniku ning see oli tuntud oma maasikakasvatuse poolest.[2] Koristatud saak lennutati sageli Odesasse, et seda taluturgudel müüa.[2] Ligikaudu pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal vähenes elanikkond kõigis kolmes külas ja 2022. aasta seisuga oli kokku umbes 150 elanikku; soorem osa maasikakasvatusest lõpetati. See on viinud selleni, et Kinburn on muutunud Ukrainas looduskaitsealaks, säilitades ülejäänud ökosüsteemi ja eluslooduse, eriti seal elavaid unikaalseid pelikane.[3] Suurem osa sissetungieelsest tulust tuli looduskaitseala külastanud jalgsi- ja automatkajatelt ning astronoomiahuvilistelt.[2]
Invasiooni keskkonnamõju[muuda | muuda lähteteksti]
2022. aasta Venemaa sissetung Ukrainasse avaldas häirivat ja hävitavat mõju mitte ainult Kinburni maasäärel elanud elanikele, vaid ka ainulaadsetele taimedele ja elusloodusele, nagu korvõielistele Centaurea breviceps ja Centaurea paczoskyi[4] ning nende tundlikule ökosüsteemile.[2] Ühendkuningriigis asuva konflikti- ja keskkonnavaatluskeskuse teadus- ja poliitikadirektori Doug Weiri sõnul tapsid pommid ja nendest pärit saasteained lähedalasuvaid delfiine ning kahjustasid liiva ja pinnast kemikaalide ja invasiivsete liikidega.[5] 2022. aasta mais tekitas 4000 hektari suurune rakettidest alguse saanud tulekahju ulatuslikke kahjustusi sääre metsadele ja soodele.[2][5][6]
Taimestik ja loomastik[muuda | muuda lähteteksti]
Kinburni rannikul on ainulaadne looduslik Alam-Dnepri kompleks, mis koosneb liivastest steppidest, erinevatest märgaladest ja männiistandustest. Taimestik koosneb lopsakast rohttaimestikust koos männi- ja tammemetsaga. Idaosas leidub soid.
Neemel on märkimisväärne hulk endeemilisi, haruldasi ja ohustatud kaitsealuseid taimeliike. Umbes 60 siit leitud liiki on kantud Ukraina punasesse nimekirja.[7] Piirkonnas on enam kui 15 loomaliiki. Kinburni piirkond on osa paljude linnuliikide looduslikest rändeteedest, kus nad koonduvad, pesitsevad ja talvituvad. Jagorlitski lahte koos saarte, neeme ja sisemaa järvedega peetakse rahvusvahelise tähtsusega märgalaks.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kinburn Spit TripMustGoOn
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Why is Russia fortifying an environmentally sensitive Ukrainian peninsula of sand and lakes?". Daily Kos. 30. oktoober 2022. Vaadatud 13. aprillil 2023.
- ↑ Quaoar (30. oktoober 2022). "Why is Russia fortifying an environmentally sensitive Ukrainian peninsula of sand and lakes?". dailykos.com. Daily Kos. Vaadatud 26. novembril 2022.
- ↑ "Unique plants in the south of Ukraine may become extinct because of the war". uacrisis.org. Ukraine Crisis Media Center. 23. detsember 2022. Vaadatud 29. detsembril 2022.
Oleksiy Vasyliuk, head of the NGO Ukrainian Nature Conservation Group, said that there are unique plants on the Kinburn Spit that grow only there and nowhere else on the planet, for example, two cornflower species – Сentaurea breviceps and Сentaurea Paczoskii.
- ↑ 5,0 5,1 Cundy, Antonia (7. juuni 2022). "Dead dolphins: how nature became another casualty of the Ukraine war". The Guardian. Vaadatud 24. novembril 2022.
- ↑ Kottasová, Ivana (22. mai 2022). "Ukraine's natural environment is another casualty of war. The damage could be felt for decades". cnn.com. CNN. Vaadatud 24. novembril 2022.
Precious perennial forests and salt marshes in the Kinburn Spit Reserve in the Mykolaiv region were on fire for more than a week, its unique habitats were left devastated, according to Zinoviy Petrovich, the head of Kinburn Spit Reserve.
- ↑ Žil·cov, avtory i sost. S.R. Grineveckij, I.S. Zonn, S.S. (2006). Černomorskaja ėnciklopedija [The Black Sea Encyclopedia]. Meždunarodnye Otnošenija. Moskva. ISBN 5-7133-1273-9.
- ↑ Ramsar wetlands list www.ramsar.org