Kiievi rüüstamine (1169)

Kiievi rüüstamine
Kiievi rüüstamine 1169. aastal. Miniatuur Radziwiłłi kroonikast
Toimumisaeg	8.–12. märts 1169
Toimumiskoht	Kiiev, Kiievi-Vene
Tulemus	Koalitsiooni võit
Osalised
Kiiev Kiievi vürstiriik Volõõnia vürstiriik Koalitsioon Vladimiri-Suzdali vürstiriik Tšernigovi vürstiriik Smolenski vürstiriik
Väejuhid või liidrid
Mstislav II Andrei Bogoljubski Olgovitšid Roman I

Kiievi rüüstamine toimus 8.–12. märtsil 1169, kui 11 vürstist koosnev koalitsioon, mille moodustas Vladimir-Suzdali vürst Andrei Bogoljubski ja mida juhtis tema poeg Mstislav Andrejevitš dünastilise võimuvõitluse ajal Venemaal Volõõnia ja Suzdali Monamahhivitšide vahel.

Kiievi kaitset juhtis Kiievi vürst Mstislav II.

Taust

Andrei Bogoljubskõi rekonstrueeritud nägu, M. Gerasimov. 1941

Pärast Kiievi vürsti Mstislav Suure, Vladimir Monomahhi poja surma 1132. aastal kiirenes Kiievi-Vene lagunemisprotsess oluliselt ja kasvas võimuvõitlus Jaroslav Targa erinevate järeltulijate vahel.

Kiievi vallutaja ei saanud mitte ainult "Kiievi suurvürsti" tiitlit, vaid võis pretendeerida ka Rjurikovitšide dünastia juhi kohale. Kuna metropoliit elas Kiievis ning seal asusid peamised kirikud ja kloostrid, jäi see kui mitte poliitiliseks, vaid vaieldamatuks kogu Vene kultuuriliseks ja usuliseks keskuseks. Isegi oma mõju vähenemisega jäi Kiiev ja seda ümbritsevad maad osariigi üheks arenenumaks ja tihedamalt asustatud piirkonnaks. Pärast Juri Dolgoruki surma 1157. aastal kutsusid kohalikud bojaarid Kiievi suurvürsti laua juurde Tšernihivi Olgovitšide esindaja Izjaslav Davõdovitši. Tema valitsusaeg jäi aga üürikeseks: aastal 1161 suri vürst Izjaslav Belgorodi müüride lähedal lahingus Mstislav Izjaslavitšiga. Pärast Izjaslav Davõdovitši surma asus suurvürsti lauale Rostõslav Mstislavitš, kes oli varem Smolenskit valitsenud 32 aastat ja oli Smolenski vürstide dünastia rajaja. Tal õnnestus korraldada mitmeid edukaid kampaaniaid nomaadide vastu. Sama suur on printsi teene vürstidevaheliste tülide mõneks ajaks vaigistamises. Tal õnnestus taastada suurvürsti valitsuse prestiiž ja levitada selle mõju suurele osale Rjurikovitšide maadest. Vähem tähtis pole ka asjaolu, et tal õnnestus see saavutada ilma relvajõudu kasutamata. Ta astus Vana-Kiievi riigi ajalukku ühe rahumeelsema valitsejana.

Pärast Rostõslavi surma vürstitülid taastusid. Vastavalt oma perekonnastaažile võivad Kiievi troonile pretendeerida Volodõmõr Mstislavitš, Svjatoslav Vsevolodõtš ja Andrei Bogoljubski. Kiievi bojaarid kutsusid aga maad valitsema Volõõnia vürsti Mstislav Izjaslavitši. Ta oli kuulus Kumaanide võitmise poolest, samuti aitas ta aktiivselt onu Rostõslavil Kiievis valitseda ja oli sisuliselt tema kaasvalitseja. Seetõttu võttis Mstislav Izjaslavitš linna hõlpsalt üle, olles kasutanud Jaroslav Halõtski toetust ja mobiliseerinud väikese meeskonna.

Võib-olla oli Mstislav Izjaslavitši suurim saavutus suurvürsti lauas edukas võitlus polovtslaste vastu. 1168. aastal juhtis Kiievi vürst Polovtsi-vastast ekspeditsiooni, millest võttis osa koguni kolmteist printsi. Mstislav II koondas Tšernihovi, Volõõnia, Kiievi, Perejaslavi ja teised vürstid ning alistas aastal 1152 Polovtsi nomaadid Orili ja Snoporodi üle, võttis palju vange ja kariloomi. Ta korraldas ka Zaloznõi, Solonõi ja Gretski maanteede äärde sõitnud kaubakaravanide kaitset, kus varem võtsid need üle polovtslased.

Vahepeal moodustati Venemaa idamaadel Vladimir-Suzdali vürstide Kiievi-vastane liit polovtslastega. 1168. aasta lõpuks olid 12 vürsti ja ka nende Polovtsi liitlased valmis Kiievi vürstile vastu astuma. Just sel ajal algas Zalesjes uue etnilise rühma moodustamine oma eraldiseisva poliitilise ja sotsiaalse süsteemiga. Selle esindajate hulgas oli Vladimir Monomahhi pojapoeg, Juri Dolgoruki ja Polovtsi printsessi poeg Andrei Bogoljubski (perekonnanimi Bogoljubovo piirkonnast). Vassili Kljutševski sõnul oli ta "tõeline põhjavürst, tõeline Zalesjest pärit Suzdali mees oma harjumuste ja kontseptsioonide ning poliitilise kasvatuse poolest".

1169. aastal kogus Andrei Bogoljubski suure armee, kuhu kuulusid vürstid Muromi, Smolenski, Polotski, Tšernigovi ja Dorogobuži vürstid, ning marssis Kiievisse. "Terve pilv Venemaa vürste liikus hävitama Kiievit oma põhjapoolse rivaali auks," nagu Mõhhailo Hruševskõi kirjeldas sündmust. Rünnak ei olnud edukas, kuid Mstislavi jõud olid väikesed, kuna ta saatis väed vahetult enne rünnakut oma pojale Novgorodi appi. Oma Kiievis viibiva naise nõuandel põgenes suurvürst linnast ja läks Volõõniasse abi otsima.

Piiramise ja kallaletungi käik

Pärast pikka piiramist alistusid linna kaitsjad 8. märtsil 1169. Venemaa iidse traditsiooni ja kirjutamata reeglite kohaselt uskusid kiievlased, et pealinna tuleb valitsema uus vürst, mistõttu otsustasid nad loota võitjate halastus. "Halastus" osutus halastamatuks, kuna Kiievis kannatas kaks päeva enneolematut laastamistööd, naisi ega lapsi ei säästetud. Rüüstati kinnistuid ja elurajoonid, põletati maha suur hulk kirikuid ja kloostreid. Kiievist viidi välja mitte ainult eraomand, vaid ka ikoonid, vankrid ja kellad. Varastati ka Jumalaema Püha ikoon – seda hakati hiljem nimetama "Püha Neitsi Maarja Vladimiri ikooniks" ja sellest sai Vene impeeriumi suurim pühamu. Esimest korda sajandite jooksul hävitati "Vene linnade ema" nii halastamatult. Sellist hävingut polnud Kiiev veel isegi polovtslaste poolt kannatanud.

Lev Gumiljovi sõnul andis Kiievi pogromm tunnistust etnilise ja riikliku ühtsustunde kadumisest Venemaaga Ida-Venemaa elanike seas. Aastal 1169, pärast Kiievi vallutamist, andis Andrei linna oma sõduritele kolm päeva rüüstamiseks ja röövimiseks. Niiviisi oli siiani linnade kohtlemine aktsepteeritud ainult välisasustustega tegelemisel. Selline tava pole selleks ajaks Venemaa linnadesse kunagi levinud. Andrei Bogoljubski käsk näitab Lev Gumilevi seisukohalt, et Kiiev oli tema ja tema armee (st Suzdali, Tšernihivi ja Smoljani sõdurite) jaoks sama võõras kui iga Saksa või Poola loss.

Pärast seda pani Andrew Bogoljubskõi Kiievi troonile oma noorema venna Gleb Jurjevitši, Perejaslavi vürsti.

Edasine rünnak Vene vastu

Eeldust, et Andrei Bogoljubski loob idas uut riiki ega olnud Kiievi troonile pretendeerinud, toetab asjaolu, et ta ei jäänud pärast vallutamist Kiievis võimule. Vene ajaloolane Kljutševski nimetas Suzdali vürsti Andrei Bogoljubskit tulevaste moskvalaste esimeseks vürstiks: "Andrei Bogoljubskiga astus ajalooareenile velikoros ("suurvenelane")." Seda kinnitavad kroonikad: nad nimetavad Galiitsia-Volõõnia vürst Roman Mstislavitšit "kogu Venemaa autokraadiks", Andrei Bogoljubskit aga "kogu Suzdali maa autokraadiks". Aastal 1170 saatis Bogoljubski väed oma poja Romani juhtimisel Venemaa teise eelposti - Novgorodi. Formaalseks põhjuseks oli vaidlus "Dvina tollimaksu" üle, mille Novgorod sai Soome-Ugri maadelt ja mida alates 1169. aastast hakkas Dvina Suzdalile maksma. 22. veebruaril 1170 piiras Suzdali, Muromi, Polotski, Perejaslavi jt. ühendatud armee linna ümber. Novgorod pidas siiski vastu. Seejärel rakendas Andrei Bogoljubski Novgorodi vastu majandusblokaadi ning kuus kuud hiljem palusid novgorodlased rahu ja vürsti troonile.

Vahepeal läks Mstislav, olles 1170. aasta alguses väed kogunud, Kiievisse. Gleb Jurjevitš, kes ei suutnud end kaitsta ja kellel puudus kohalike elanike toetus, läks Perejaslavi juurde ja palus polovtslaste abi, samal ajal kui tema vastane sisenes linna. Mstislavi viibimine Kiievis osutus aga lühikeseks. Taas kord, lahkudes suurvürsti lauast Volõõniasse uute vägede saamiseks, haigestus Mstislav ja suri. Tema tööd jätkasid nõod – vürstid Rostislavitšid.

Püüdes Kiievit lõplikult alistada, saatis Andrei Bogoljubski omal ajal tohutu armee (50 000 sõdurit). Ööl vastu 19. detsembrit 1173 sai Võšhorodi lähedal see armee täielikult lüüa ukrainlaste käest Mstislav Rostislavitši ja Lutski vürsti Jaroslav Izjaslavitši juhtimisel, kellest sai seejärel Kiievi suurvürst.

Aastal 1174 tapsid bojaar Petr Kuchka juhitud vandenõulased sisetülide tagajärjel Suzdalis Andrei Bogoljubski ja pärast mitu aastat kestnud võitlust tõusis troonile viimase vend Vsevolod Suurpesa. Vsevolod keskendus siseasjadele ega sekkunud Kiievi asjadesse.

Kuigi Suzdali vürstide otsene sekkumine Ukraina asjadesse lakkas Andrei surmaga, intrigeeris tema järglane Vsevolod vürstide seas pidevalt ja õhutas neid üksteise vastu.

Tagajärjed

Pärast 1169. aasta kohutavat rüüstamist kaotas Kiiev oma tähtsuse Vana-Kiievi riigi pealinnana. Kuigi vürstidevaheline võitlus Kiievi pärast jätkus kuni tatari kampaaniani 1240. aastal.

Saja aasta jooksul alates Vsevolod II surmast 1146 oli Kiievis 47 valitsemisaega: 24 vürsti 7 liini ja 3 dünastiat; neist üks oli võimul 7 korda, neist 5 aga kolm korda ja neist 8 kaks korda. Sõltuvalt valitsemisaja kestusest: üks – 13 aastat, üks – 6 aastat, kaks – 5 aastat, 4 – 4 aastat, 3 – 3 aastat, 7 – 2 aastat ja 36 – 1 aasta. Suurvürstiriik sai nimeliseks tiitliks. Olles Kiievi vallutanud, pidasid vürstid läbirääkimisi teiste kandidaatidega ja loovutasid Kiievi maad nende kasuks, andes neile ühe linna teise järel ning lõpuks jäi Kiiev peaaegu maata. Samal ajal oli idast tulemas uus oht – Kuldhord. Pärast vürsti kohtumist Kiievis veenis Galicia vürst ja Polovtsi khaani Köten Mstislav Mstislavitš väimees Kiievi ja Tšernigovi vürstid tegutsema koos mongolite – "tatarlaste" vastu. Suzdali suurvürst Juri Vsevolodovitš marsiga ei liitunud, saates ametlikult Vene sõjaväele appi oma vennapoja, Rostovi vürsti Vassili Konstantinovitši, kes aga jäi põhirühmadega liitumisega hiljaks. Enamik vürste ja nende armee suri Kalka lahingus. Pärast seda kuulutas Ruteenia kuningriik (Galiitsia-Volõõnia vürstiriik) end Kiievi riigi järglaseks. Ja vahetusel 1239–1240 oli Kiiev juba Kiievi suurvürsti Danilo Romanovitši võimu all. Linn ei suutnud aga rüüstamistest toibuda isegi seitsekümmend aastat hiljem. Nagu kroonik kirjutab: "Suzdal hävitas Kiievi 1169. aastal nii palju, et tatarlastel polnud 1240. aastal enam midagi hävitada."

Mihhail Vsevolodovitš oli mõnda aega Kiievi vürst, kuid hiljem tapsid tatarlased ta avaliku sõnakuulmatuse eest. Selle asemel sai Vladimir-Suzdali oblasti vürst Jaroslav Vsevolodovitš Kiievi traditsioonide järgi esimestest vürstide hulgast khaani "sildi", tunnistades seega hordi riigimehe suzereeniks. 1243. aastal sai ta khaani armult sildi Kiievi suurvürstiriigi eest, kuid ei läinud Kiievisse sinna asemele asebojaariini paigaldama. Ta ei hoolinud kaugeltki kauge Kiievi oblasti asjadest ja sai sel põhjusel 1246. aastal teise, mugavama sildi – seekord Vladimiri suureks valitsusajal. Ta suri ootamatult samal aastal (tõenäoliselt mürgitati Hordis).