Vassili Kljutševski

Allikas: Vikipeedia
Nõukogude Liidu postmark Vassili Kljutševskist (1991) (Michel 6256, Scott 6055)

Vassili Ossipovitš Kljutševski (vene keeles Василий Осипович Ключевский; 28. jaanuar (vkj 16. jaanuar) 184125. mai (vkj 12. mai) 1911) oli mordva päritolu Venemaa ajaloolane.

Kljutševski sündis külavaimuliku pojana. Isa suri 1850 ja pere kolis Pensasse. Vassili õppis algul kihelkonna ja hiljem kreisi vaimulikus koolis, 1856 astus Pensa vaimulikku seminari, kuid ei lõpetanud seda ja sõitis 1861 Moskvasse, kus astus Moskva ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonda.

Kljutševski kaitses kandidaaditöö "Välismaalaste ütlused Moskva riigi kohta", 1871 magistritöö "Keskaegsed pühakute elulood ajalooallikana" ja 1882 doktoritöö "Bojaaride duuma keskaegsel Venemaal".

Kljutševski oli teise tuntud ajaloolase Sergei Solovjovi õpilane. Pärast Solovjovi surma 1879 sai Kljutševski tema ametikoha endale ja hakkas lugema Venemaa ajaloo kursust Moskva ülikoolis. Ta õpetas aastakümneid Venemaa kõrgkoolides, sealhulgas Moskva vaimulikus akadeemias ja naiskursustel, olles pikka aega Moskva ülikooli ajalooprofessor. 18871889 oli ta ajaloo-filoloogiateaduskonna dekaan ja ülikooli prorektor.

1889 valiti Kljutševski Venemaa Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ajaloo- ja poliitikateaduste alal. 1900 valiti ta akadeemikuks Venemaa ajaloo ja muinsuste alal.

Tema loengute põhjal välja antud Venemaa ajaloo kursuse neljaköitelist trükki peetakse üheks parimaks Vene ajaloo üldkäsitluseks. 1899 ilmus "Venemaa ajaloo lühikursus" ja alates 1904 ilmus täiskursus. Kokku ilmunud 4 köidet käsitlevad Venemaa ajalugu kuni Katariina II valitsusajani.

10. aprillil 1906 valiti ta Teaduste Akadeemia poolt Riiginõukogu liikmeks, aga ta keeldus sellest aust, sest tema arvates ei olnud osalemine nõukogu töös piisavalt sõltumatu selleks, et vabalt arutada Venemaa ühiskondliku elu ette kerkivaid küsimusi.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]