Kasutaja:Kaisall

Allikas: Vikipeedia

Angiotensiin[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiin on peptiidhormoon, mis mängib võtmerolli reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemis, reguleerides nii pika- kui lühiajalist arteriaalset vererõhku ja elektrolüütide tasakaalu organismis. Angiotensiin osaleb ka mitmetes füsioloogilistes protsessides, sealhulgas neerude verevoolu reguleerimises ja keha vedelikutasakaalu tagamises. [le vefre viide]

Biokeemia[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiin I (proangiotensiin) on dekapeptiid, koosnedes 10 aminohappest ja selle molekulmass on 1296.5 daltonit. Angiotensiin II C-terminaalsest otsast on eemaldatud kaks aminohapet, seega koosneb angiotensiin II 8 aminohappest ja selle molekulmass on 1046.2 daltonit. [pubchemi viited]

Angiotensiini struktuur ja funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiin I[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiin tekib reniini ensümaatilise toime tagajärjel, mis lõikab angiotensiinogeeni molekulist välja angiotensiin I. Angiotensiin I olemasolu on eelduseks angiotensiin II tekkele. Angiotensiin I kõrge tase soodustab katehhoolamiinide nagu adrenaliini, noradrenaliini ja dopamiini sünteesi [pubchem ang.te I viide].

Angiotensiin II[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiini konverteeriv ensüüm katalüüsib angiotensiin I konversiooni bioloogiliselt aktiivseks angiotensiin II-ks [viide pubchem ang.te.II], mis on RAAS-i olulisim lõpp-produkt [viide Kaldale , Lapidusele]. Angiotensiin IIseondub angiotensiin II retseptorite AT1 ja AT2-ga ja hormooni ülesandeks on vasokonstriktsioon ehk veresoonte ahenemine, sealjuures vererõhu tõstmine ja aldosterooni sünteesi ja vabanemise stimuleerimine neerupealiste koortes. Angiotensiin I lagundab potentsiaalset vasodilataatorit bradükiniini. Angiotensiin II stimuleerib rakkude proliferatsiooni, müokardi ja veresoonte fibroosi ja sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumist. .Lisaks põhjustab see hüpertroofiat südames, neerudes ja veresoontes. [viide Kaldale , Lapidusele]

Lisaks angiotensiin I ja II-le sünteesitakse ka väiksema bioloogilise aktiivsusega peptiide angiotensiin III ja IV-d.

Füsioloogiline toime[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiin II toimib vererõhu regulaatorina, suurendades südamekoormust ja ahendades arterioole. See stimuleerib ka aldosterooni tootmist, mis omakorda suurendab naatriumi ja vee reabsorptsiooni neerudes, suurendades vere voolu ja selle tulemusena vererõhku.

Angiotensiin tagab optimaalse verefiltratsiooni ja elektrolüütide tasakaalu säilimise. Angiotensiin mõjutab ka neerude glomerulaarset filtratsioonikiirust ja podotsüütide funktsiooni. [3].

Angiotensiini düsregulatsioon võib kaasa tuua mitmesuguseid terviseprobleeme, sealhulgas kõrgvererõhktõve, neeruhaiguseid ja südamepuudulikkust. Seetõttu on angiotensiini süsteemi mõjutavad ravimid olulised hüpertensiooni ja muude kardiovaskulaarsete haiguste raviks.

Angiotensiin I ja II ravimite sihtmärkidena[muuda | muuda lähteteksti]

Angiotensiini mõju vererõhule ja keha homöostaasile on teinud sellest olulise sihtmärgi hüpertensiooni ja teiste südame-veresoonkonna haiguste ravil. Angiotensiin II retseptorite blokaatorid ehk antagonistid (ARB) ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid (ACE inhibiitorid) on kaks peamist ravimirühma, mis mõjutavad angiotensiini süsteemi. [lapidus[

ARB-idena kasutatakse näiteks Telmisartani, Losartani, Irbesratan, Candesartan, Eprosartani, Valsartani ja Olmesartani [lapidus]. Need ravimid aitavad alandada vererõhku ja vähendada südame-veresoonkonna haiguste riski, blokeerides angiotensiini II toimet ja selle mõju veresoonte ahenemisele ning aldosterooni tootmisele [1]. ARB-ide eelis AKE inhibiitorite ees on näiteks RAAS-i selektiivne blokeerimine, kuivõrd angiotensiin II sünteesitakse ka ilma AKE osaluseta. Siiski on ARB-id ja AKE inhibiitorid koostoimel efektiivsemad. [lapidus]

AKE inhibiitorid võimaldavad säilitada bradükiniini vasodilateerivat toimet, vähendada angiotensiin II vasokonstriktoorset toimet ja suurendada naatriumi ning vee eritumist. AKE inhibiitoreid kombineeritakse ka kaltsiumikanalite blokaatorite, diureetikumide või β-adrenoblokaatoritega. [Kalda]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Le Fevre, M. E. et al. (2003). Role of angiotensin II in the neural control of renal function. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12623963/ (Vaadatud 21. jaanuar 2024
  2. Angiotensin I. PubChem. https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/Angiotensin-I (Vaadatud 21. jaanuar 2024)
  3. Angiotensin II. PubChem. https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/Angiotensin-II (Vaadatud 21. jaanuar 2024)
  4. Kalda, A. (2009). Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid.
  5. Lapidus, I. (2004). Angiotensiin II retseptorite blokaatorid (antagonistid) ja nende koht tänapäeva kardioloogias. Eesti Arst; 83 (7): 468–472
  6. Kalda, A. (2009). Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid. Eesti Arst; 88(6):443−448.