Juri Štšekotšihhin

Allikas: Vikipeedia

Juri Petrovitš Štšekotšihhin (Юрий Петрович Щекочихин; 9. juuni 1950 Kirovabad (Aserbaidžaan) – 3. juuli 2003 Moskva) oli vene ajakirjanik ja poliitik, Venemaa Riigiduuma liige, kes pühendus organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni paljastamisele.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juri Štšekotšihhin sündis sõjaväelase perekonnas.

Ta lõpetas 1975 Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna. Ajakirjanduslikku tegevust alustas 17-aastasena ajalehes Moskovski Komsomolets, töötades 1967–1971 stažöörina ja 1971 korrespondendina.

1971–1980 töötas ajalehe Komsomolskaja Pravda erikorrespondendina, juhatades "kaptenina" vanemate klasside õpilaste klubi "Alõi Parus" ajalehe juures, andes välja ajalehe vastavat lisa.

Alates 1980 töötas ta ajalehes Literaturnaja Gazeta erikorrespondendina ning seejärel uurimisosakonna juhatajana. Ta algatas uuriva ajakirjanduse Nõukogude Liidus, hakates esimesena uurima kuritegusid enne kohtuotsust, mis oli ennekuulmatu. 1988 levitati Literaturnaja Gazetas avaldatud korruptsiooniteemalist artiklit "Лев прыгнул" ("Lõvi hüppas") käest kätte nagu samizdati väljaannet, sest see oli esimene publikatsioon, mis rääkis korruptsioonist Nõukogude Liidus. Artiklile järgnes palju ümberlükkamisi, kuid see artikkel vallandas korruptsiooniteemaliste artiklite laviini.

Juri Štšekotšihhin uuris noorsoo kuritegevust. Ühena esimestest Nõukogude Liidus juhtis ta tähelepanu organiseeritud kuritegevuse olemasolule selles riigis. Ta kirjutas Kaasani noorukitebandedest ja jalgpallifanaatikutest. Ta oli ÜRO ekspert organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni osas.

Ta kirjutas palju noorukite probleemidele pühendatud näidendeid ja filmistsenaariume, samuti proosakirjandust ja publitsistikat.

Juulist 1988 kuni 1989. aastani oli ajaloolis-valgustusliku ühingu Memoriaal organiseerimiskomitee täitevkomitee liige. Aastast 1988 oli ta ka ühiskondlik-poliitilise ühenduse Moskovskaja tribuna liige.

1989 valiti ta Nõukogude Liidu rahvasaadikuks territoriaalses valimisringkonnas nr 413 (Luganski oblast Ukrainas). Oli Regioonidevahelise saadikuterühma liige.

1990. aastate alguses uuris Štšekotšihhin korruptsiooni Moskva võimuorganites.

Alates 1993 oli ta rahvusvahelise Fondi Loomingulise Noorsoo Toetuseks president.

Alates 1995 oli ta uuriv-ajakirjandusliku telesaate "Spetsialnaja brigada" (Eribrigaad) autor ja saatejuht kanalil ATV-ОРТВ.

Pärast ajakirjaniku Vladislav Listjevi mõrvamist hakkas Štšekotšihhin 1995. aasta märtsis sõltumatu ajakirjanike uurimisrühma eesotsas tegelema selle kuriteo uurimisega, kuid mõrv jäigi lahendamata. «Ma ei tea, kuidas end tunnevad need, kes juurdlust läbi viisid, aga mina tunnen ennast sellepärast süüdlasena, et me ei suutnud midagi ära teha,» ütles ta.

17. detsembril 1995 valiti Juri Štšekotšihhin Riigiduuma teise koosseisu saadikuks. Ta kuulus fraktsiooni Jabloko, oli Julgeolekukomitee ja Korruptsiooni vastu riigivõimuorganites võitlemise komisjoni liige. Riigiduumasse läks ta enda sõnul selleks, et pääseda ligi dokumentidele, mida tavalisel ajakirjanikul pole iialgi võimalik näha. Peale selle sai ta võimaluse pöörduda otse adressaatide poole. Riigiduuma istungil võis ta esinejale öelda: «Kas te ei kavatse erru minna?»

Alates juulist 1996 oli ta nädalalehe "Novaja Gazeta. Ponedelnik" peatoimetaja asetäitja ja uurimisosakonna juhataja. Ajalehes Novaja Gazeta oli jaanuarist märtsini 1997 peatoimetaja asetäitja ja juhtivtoimetaja, märtsist 1997 peatoimetaja asetäitja ja tegevtoimetaja ning seejärel peatoimetaja asetäitja.

Märtsis-aprillis 1997 korraldas Štšekotšihhin riigiduuma julgeolekukomitee esimehe asetäitjana kampaania Tšetšeenias asuvate vangide vabastamiseks. Mõnikord vedas ta ise autoga sõjavange ning nad elasid tema suvilas. Ta tegi kõik, et neid aidata.

19. detsembril 1999 valiti ta Riigiduuma kolmanda koosseisu liikmeks föderaal-valimisringkonnast Jabloko nimekirjast. Ta oli riigiduuma Julgeolekukomitee esimehe asetäitja. Selles ametis kogus ta materjali suurte riisumiste kohta tollis. Viimati uuris Štšekotšihhin nii ajakirjaniku kui ka saadikuna korruptsiooni Venemaa eriteenistustes.

Juri Štšekotšihhinit peeti väga usaldusväärseks ajakirjanikuks. Teda ähvardati, jälitati ning varastati tema artikleid. Mõni ähvarduskiri jõudis kohale veel pärast tema surma.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned päevad enne surma haigestus Štšekotšihhin raskelt ning suri ööl vastu 3. juulit 2003 teadvusele tulemata Moskvas Kliinilise keskhaigla reanimatsiooniosakonnas. Täpset diagnoosi panna ei õnnestunud. Tegemist oli insuldiga, mida arstid esialgse diagnoosina seostasid haruldase allergilise sündroomiga.

Enne seda oli ta täiesti tervena käinud Rjazanis materjali kogumas. Kolleegid pidasid vajalikuks surma põhjuste väga põhjalikku uurimist.

Juri Štšekotšihhin maeti 5. juulil kirjanike surnuaiale Peredelkinos. Ilmalik matusetalitus toimus haigla ruumides.

Kolleegid ajalehest Novaja Gazeta iseloomustasid teda naiivse, kuid just naiivsuse tõttu tõhusa õigluse eest võitlejana. Matusekõnedes nimetati teda laitmatu reputatsiooniga inimeseks.

2008. aastal algatati lõpuks kriminaalasi Štšekotšihhini surma asjus tapmise paragrahvi alusel, kuid see lõpetati 2009. aasta aprillis tulemusteta.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Рабы ГБ. XX век. Религия предательства (1999; Riikliku Julgeoleku orjad. 20. sajand. Reetmise religioon)

Juri Štšekotšihhin kirjutas kokku 4 raamatut ja 5 stsenaariumi. Töö autobiograafilise romaani Однажды я был (Ükskord ma olin) kallal jäi pooleli.

Kunstikogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Štšekotšihhin kogus üle 20 "naiivse kunstniku" (Vassili Grigorjev, Aleksandr Suvorov, Juri Horovski) töö. Maalide kataloogiväärtus on umbes 20 000 dollarit. [viide?]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]