Johannes Ockeghem

Allikas: Vikipeedia
Johannes Ockeghem.jpg

Johannes Ockeghem (ka Jean de, Jan; perekonnanimi Okeghem, Ogkegum, Okchem, Hocquegam, Ockegham) (1410 ja 1425 vahel Saint-Ghislain, Belgia – 6. veebruar[1] 1497, Tours, Prantsusmaa) oli 15. sajandi teise poole franko-flaami koolkonna helilooja. Teda peetakse kõige mõjukamaks heliloojaks Guillaume Dufay ja Josquin des Prezi vahel. Lisaks oli ta laulja, koormeister ja õpetaja.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimekirjutus "Ockeghem" põhineb väidetaval autograafil, millele viitab ajaloolane Eugène Giraudet aastal 1885. Autograaf ise on kadunud. 15. sajandi allikates domineerib kuju "Okeghem".[viide?]

Tema sünniaeg on teadmata, pakutud on aastavahemikku 1410–1430.[2] 1993. aastal leiti dokumendid aastast 1607, mille järgi "Jan Hocquegam" oli pärit Saint-Ghislainist Hainautis, mida tõendasid viited 16. sajandi dokumentides.[3] Seda arvesse võttes, kuigi esimesed andmed temast pärinevad Flandriast, oli tema emakeel pikardi keel.[4] Varasemates biograafiates oli enamasti oletatud, et ta sündis Ida-Flandrias, kas linnas, mille järgi ta oli nime saanud (tänapäeva Okegem, kust ta esivanemad olid ilmselt pärit), või selle naaberlinnas Dendermondes, kus 14. ja 15. sajandil leidus perekonnanime Ockeghem.[5] Samuti pakuti tema sünnikohaks Bavayd Prantsusmaa Nordi departemangus.[6]

Tema lapsepõlve üksikasju pole teada. Nagu paljud tema aja heliloojad, alustas ta oma muusikalist karjääri kooripoisina, kuigi täpne asukoht on teadmata. Pakutud on Monsi linna Saint-Ghislaini lähedal, kus oli vähemalt kaks asjatundliku muusikakooliga kirikut.[7] Esimene dokumenteeritud viide Ockeghemile on leitud Onze-Lieve-Vrouwe katedraalist Antverpenis, kus ta töötas 1443. aasta juunis koorilauljana. Arvatavasti laulis ta Johannes Pullois' juhatuse all, kes samal aastal seal töötas.[8] Seal olles võis Ockeghem tutvuda inglise kompositsioonistiiliga, mis mõjutas 15. sajandi muusikat mandril.[1]

1446–1448 teenis ta Bourboni hertsogi Charles I õukonnas Moulinsis.[1] Teenistuse jooksul sai temast esimene laulvate kaplanite seas, keda nimetati õukonna dokumentides.[1] Umbes 1452. aastal läks ta Pariisi, kus ta oli õukonna kapellmeister. Lisaks kuninga (nii Charles VII kui Louis XI) õukonnale[1] töötas ta ka Notre-Dame'is. Teadaolevalt reisis ta kuninga ülesandel 1470. aastal Hispaaniasse, et takistada Hispaaniat sõlmimaks allianssi Inglismaa ja Burgundiaga Prantsusmaa vastu ja et korraldada abielu Kastiilia Isabeli ja kuninga venna, Guyenne hertsog Charlesi vahel.[7] Pärast Louis XI surma (1483) ei ole Ockeghemi asukohast palju teada. On teada, et ta läks Bruggesse ja Toursi ning arvatavasti suri viimases, kuna tema testament on seal tehtud. 1497. aastal kirjutati tema surma mälestuseks mitmeid leinateoseid, nendest kõige tuntumate seas on Josquin des Prezi "Nymphes des bois".[7]

Ockeghem õppis arvatavasti koos Gilles Binchois'ga ja oli temaga Burgundia õukonnas lähedastes suhetes, sest Ockeghem on viidanud Binchois'le kahes oma teoses ning varsti pärast Binchois' surma kirjutas Ockeghem motett-šansooni "Mort tu as navré/Miserere", mille tekst viitab nende tutvusele. Kuna Antoine Busnois kirjutas Ockeghemi auks millalgi enne 1467. aastat moteti "In hydraulis", siis on võimalik, et nad olid samuti tuttavad. [9] Kuigi Ockeghemi muusikaline stiil erineb arvestatavalt vanema generatsiooni omast, on võimalik, et ta omandas oma põhitehnikad nendelt ning seega märgib ta otsest ühendust Burgundia stiili ja järgmise põlvkonna Madalmaade heliloojate nagu Obrechti ja Josquini vahel.[viide?]

Looming ja mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Missa Ecce ancilla Domini". Kyrie.

Arvestades Ockeghemi karjääri pikkust ja tuntuse ulatust ei ole tema loodud teoste arv suur, osa tema tööst on ka kaotsi läinud. Paljud teosed, mida varem omistati Ockeghemile, arvatakse nüüd olevat teiste heliloojate kirjutatud.[7] Järelejäänud looming sisaldab 14 missat, eraldiseisva "Credo", 5 motetti, ühe motett-šansooni ja 21 šansooni.[1] Kolmteist missat on talletatud Chigi codexisse (flaami käsikiri umbes 1500. aastast).[10] Tema "Missa pro Defunctis" on varaseim säilinud polüfooniline reekviem (arvatavasti varasem Dufay sarnane teos ei ole säilinud). Mõned tema teostest sisalduvad Ottaviano Petrucci nooditrükises "Harmonice Musices Odhecaton" (1501).[11]

Ockeghemi teoste dateerimine on vastuoluline, sest täpseid viiteid peaaegu ei eksisteeri, välja arvatud Binchois' surm 1460. aastal, mil Ockeghem kirjutas motett-šansooni. "Missa Caput" on üsna kindlasti pärit tema karjääri algusest, "Missa Ma maistresse" ja "Missa Fors seulement" hilisemast perioodist.[7] Ockeghem kasutas umbes pooltes oma missades cantus firmus tehnikat, varasemad neist kasutavad osade alguses põhimotiive, mis oli 1440. aasta paiku tavaline, kuid pärast sajandi keskpaika arhailine.[7] "Missa Ma maistresse" ja "Missa Fors seulement" põhinevad tema enda šansoonidel, kasutades rohkem kui üht šansooni häält, mis kuulutab ette 16. sajandi parodeeriva missa tehnikat. Ülejäänud missades pole laenatud materjali leitud ja need paistavad olevat vabalt komponeeritud.[7][12]

Ockeghemil oli suur mõju Josquin des Prezi ja Madalmaade järgmise põlvkonna heliloojate muusikale, ta oli tuntud kogu Euroopas oma väljendusrikka ja tehniliselt oskusliku muusika tõttu.[13] Kaks 15. sajandi kõige kuulsamat kontrapunkti kasutavat teost on tema "Missa prolationum" ja "Missa cuiusvis toni", kuid isegi need tehnikale keskendunud teosed väljendavad tema taiplikku hääleulatuse kasutust ja väljendusrikast tonaalsust.[14] Tema enda hääle liik oli bass ning suure ulatusega ja rütmiliselt aktiivse bassimeloodia kasutamine eristab teda teistest Madalmaade koolkonna heliloojatest.[15]

Tema surma mälestuseks kirjutas Josquin des Prez moteti "La déploration de la mort de Johannes Ockeghem" Jean Molinet' luuletuse "Nymphes des bois" tekstile.[14]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Missad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Missa sine nomine"
  2. "Missa sine nomine" (säilinud ainult Kyrie, Gloria ja Credo)
  3. "Missa Au travail suis"
  4. "Missa Caput"
  5. "Missa cuiusvis toni"
  6. "Missa De plus en plus"
  7. "Missa Ecce ancilla Domini"
  8. "Missa Fors seulement" (säilinud ainult Kyrie, Gloria ja Credo)
  9. "Missa L'homme armé"
  10. "Missa Ma maistresse'" (säilinud ainult Kyrie ja Gloria)
  11. "Missa Mi-mi" (samuti tuntud kui "Missa quarti toni")
  12. "Missa prolationum"
  13. "Missa quinti toni"
  14. "Missa pro defunctis" (reekviem)
  15. "Credo sine nomine" (missaosa)

Motetid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antifoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Alma Redemptoris mater"
  2. "Ave Maria"
  3. "Salve regina"

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Intemerata Dei mater" (kirjutatud oletatavalt 1487. aastal)[16]
  2. "Ut heremita solus"

Motett-šansoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Mort tu as navré/Miserere"

Šansoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahehäälne[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "O rosa bella" (ballata)

Kolmehäälsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Aultre Venus estes"
  2. "Au travail suis"
  3. "Baisiés moy dont fort"
  4. "D'ung aultre amer"
  5. "Fors seulement contre"
  6. "Fors seulement l'attente"
  7. "Il ne m'en chault plus"
  8. "La despourveue et la bannie"
  9. "L'autre d'antan"
  10. "Les desléaux ont la saison"
  11. "Ma bouche rit"
  12. "Ma maistresse"
  13. "Prenez sur moi"
  14. "Presque transi"
  15. "Quant de vous seul"
  16. "Qu'es mi vida preguntays"
  17. "Se vostre cuer eslongne"
  18. "Tant fuz gentement resjouy"
  19. "Ung aultre l'a"

Kolme- või neljahäälne[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "J'en ay dueil"

Neljahäälne[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "S'elle m'amera/Petite camusette"

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Brown & Stein 1996, lk 61.
  2. Fitch 1997, lk. 57.
  3. Van Overstraeten 1993, lk 11–17
  4. Brown & Stein 1996, lk 60
  5. Van Overstraeten 1993, lk 10
  6. Van Overstraeten 1996, lk 8–9
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Perkins, Grove online
  8. Starr, Grove online
  9. Johannes Ockeghem HOASM (vaadatud 7. juunil 2013)
  10. Brown & Stein 1996, lk 70.
  11. Brown & Stein 1996, lk 68.
  12. Brown & Stein 1996, lk 62.
  13. Brown & Stein 1996, lk 61-71
  14. 14,0 14,1 Brown & Stein 1996, lk 69.
  15. Johannes Ockeghem HOASM (vaadatud 7. juunil 2013)
  16. Dean 1998, lk 555.

Allikad ja lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Johannes Ockeghem," The New Grove Dictionary of Music and Musicians, toim. Stanley Sadie, London, Macmillan Publishers Ltd., 1980. (ISBN 1-56159-174-2)
  • Howard M. Brown & Louise K. Stein: "Music in the Renaissance", 2. trükk. New Jersey, Prentice Hall, 1996. lk 60–79.
  • Jeffrey Dean: "Okeghem's valediction? The meaning of 'Intemerata Dei mater'", Johannes Ockeghem: Actes du XLe Colloque international d'études humanistes. Éditions Klincksieck, 1998. (ISBN 2-252-03214-6)
  • Fabrice Fitch: "Johannes Ockeghem: Masses and Models." Pariis, Honoré Champion Éditeur, 1997. (ISBN 0-2-85203-735-1)
  • Giulio Ongaro: "Music of the Renaissance". Westport, Connecticut, Greenwood Press, 2003. lk 32.
  • Daniel Van Overstraeten: "Le lieu de naissance du musicien Jean Ockeghem (ca 1420–1497): une énigme élucidée". Annales du Cercle d'histoire et d'archéologie de Saint-Ghislain et de la région. VI 1993.
  • Leeman Perkins: "Johannes Ockeghem"; Pamela Starr, "Johannes Pullois". Grove Music Online, toim. L. Macy (vaadatud 23. detsember 2007),
  • Leeman Perkins: "Music in the Age of the Renaissance". New York, W.W. Norton & Co., 1999.
  • Martin Picker: "Johannes Ockeghem and Jacob Obrecht: A Guide to Research." (Garland Composer Resource Manuals, 13.) New York: Garland Publishing Co., 1988. (ISBN 0-8240-8381-4)
  • Gustave Reese: "Music in the Renaissance". New York, W.W. Norton & Co., 1954. (ISBN 0-393-09530-4)
  • Philippe Vendrix, dir. Johannes Ockeghem. Actes du XIe Colloque international d'études humanistes. Centre d'Etudes Supérieures de la Renaissance. Coll. Epitome musical. Kincksieck, 1998. ISBN 2-252-03214-6

Salvestised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Flemish Masters", Virginia Arts Recordings, VA-04413, esitab Zephyrus. Sisaldab "Alma Redemptoris mater"
  • "Angelus", Virginia Arts Recordings, VA-00338, esitab Zephyrus. Sisaldab "Ave Maria ... benedicta tu"
  • "Oh Flanders Free. Music of the Flemish Renaissance: Ockeghem, Josquin, Susato, De la Rue." Capilla Flamenca. Alamire LUB 03, Naxos 8.554516. Sisaldab "Ma maistresse" ja "D'ung aultre amer"
  • "Margarete – Maximilian I. Musik um 1500." Capilla Flamenca ja La Caccia, Schola Cantorum Cantate Domino Aalst, Schola Gregoriana Lovaniensis. ORF Shop CD 265 (2 CDs). Sisaldab "Petite camusette"
  • "Missa Cuiusvis Toni", æon, ÆCD 0753 (2 CDs-2007), esitab Ensemble Musica Nova, Lucien Kandel

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]