Guillaume Dufay

Allikas: Vikipeedia
Guillaume Dufay
Guillaume Dufay pilt 1440. aasta prantsuse manuskriptis "Le champion des dames"
Guillaume Dufay pilt 1440. aasta prantsuse manuskriptis "Le champion des dames"
Info
Sündinud 5. august 1397
Surnud 27. november 1474 (77-aastaselt)
Amet(id) helilooja, muusikateoreetik

Guillaume Dufay (ka Du Fay või Du Fayt; 5. august 1397[1] Brüsseli lähedal – 27. november 1474 Cambrai) oli vararenessansi flaami helilooja ja muusikateoreetik. Ta kuulus Madalmaade koolkonda (1. põlvkond 1420–1460, ka Burgundia koolkond). Ta oli 15. sajandi keskpaiga kõige kuulsam ja mõjukam euroopa helilooja. Ta tegutses peamiselt Itaalias, oli rändava eluviisiga.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dufay testamendi kohaselt oli ta sündinud Beerselis Brüsseli lähedal. Kaudsete tõendite järgi oli ta väidetavasti Marie Du Fayt nimelise naise ja tundmatu preestri vallaslaps[1], kuigi see on tänaseni tõestamata.[2] Marie läks koos lapseeas pojaga elama Cambraisse oma sugulase juurde, kes oli sealses kirikus kanoonik. Dufay muusikalised anded avastati varakult ning kirik võimaldas talle põhjaliku muusikalise hariduse. Ta õppis 1409. aasta suvel Rogier de Hesdini käe all ning oli 1409–1412 kooripoiss. Nende aastate vältel õppis ta Nicolas Malini käe all. Tema andekus pidi olema muljetavaldav, sest talle anti 1411. aastal omaenda eksemplar Villedieu Alexanderi "Doctrinale"-st (ladina keele värssgrammatika), mis oli sellise vanuse kohta väga ebatavaline. 1414. aastal sai ta 16aastaselt kaplaniks Cambrai külje all asuvas St. Géry-s. Hiljem samal aastal läks ta arvatavasti Konstanzi kirikukogule ning naasis sealt 1418. aastal Cambraisse. 1418. aasta novembrist kuni 1420. aastani oli ta Cambrais alamdiakon.

Itaalia ja Savoia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1420. aastal lahkus ta Riminisse ning seejärel Pesarosse, kus ta töötas Malatesta perekonna juures. Kuigi pole kindlaid andmeid tema teenistusest, võib mitmeid tema teoseid dateerida sellesse perioodi ning nendes on märgata itaalia mõjusid. Seal olles tutvus ta heliloojatega Hugo ja Arnold de Lantins, kes olid muusikuteks Malatestade juures.

1424. aastal pöördus ta tagasi Cambraisse, kuna tema ema sugulane, kelle juures nad olid elanud, oli ootamatult haigestunud ja surnud. 1426. aastaks oli ta tagasi Itaalias, seekord Bolognas, kus ta astus legaadi, kardinal Louis Alemani teenistusse. Bolognas sai temast diakon ja 1428. aastaks preester.

Kardinal Aleman lahkus Bolognast 1428. aastal ning samal ajal tegi seda Dufay, kes suundus Rooma. Temast sai paavsti koori liige, esmalt Martinus V ning pärast 1431. aastat Eugenius IV ajal. 1434. aastal nimetati ta Savoias vastupaavst Felix V kapellmeistriks. 1435. aastal laulis ta taas paavsti kooris, kuid seekord Firenzes. 1436. aastal kirjutas ta ühe oma kuulsaimatest teostest, piduliku moteti "Nuper rosarum flores", mida esitati Firenzes Brunelleschi kujundatud katedraali kupli pühitsemisel.

Sellel perioodil sai alguse tema pikaajaline side Este perekonnaga Ferraras, kellega ta tutvus ilmselt Malatestade vahendusel. Rimini ja Ferrara pole mitte ainult geograafiliselt üksteise lähedal, kuid kaks perekonda olid abielu kaudu seotud. Dufay kirjutas vähemalt ühe ballaadi Ferrara markii Niccolò III d'Este-le. Kui Niccolò 1441. aastal suri, jätkas järgmine markii Dufay majanduslikku toetamist, aga ka aitas levitada tema muusikat.

Tagasi Cambrais[muuda | redigeeri lähteteksti]

1430ndatel jätkus paavstide võimuvõitlus ning Dufay kartis, et see konflikt või mõjutada ka tema positsiooni. Et saada kanoonikuks, oli vaja kraadi õigusteaduses, mille ta omandas 1437. aastal. Ta võis 1436. aastal õppida Torino ülikoolis. 1439. aasta detsembris saabus ta Cambraisse. 1440ndatel elas ta Cambrais ja oli sellel ajal ka Burgundia hertsogi teenistuses. Koostöös Nicolas Grenoniga revideeris ta katedraali liturgilise muusika kogu, mille käigus kirjutas teenistusteks suure hulga polüfoonilist muusikat. Lisaks muusikalisele tegevusele osales ta aktiivselt katedraali tegevuse üldises korraldamises.

1444. aastal tema ema Marie suri ning maeti katedraali. 1445. aastal asus Dufay elama eelmise kanooniku majja, mis oli kuni Dufay surmani tema esmane elukoht.

Reisid Savoiasse ja Itaaliasse[muuda | redigeeri lähteteksti]

1450. aastal reisis Dufay Torinosse, kuid naasis sealt hiljem samal aastal. 1452. aastal läks ta jälle Savoiasse. Ta oli seal kuus aastat, mille kestel otsis ta võimalust jäädagi Itaaliasse. Sellest perioodist on säilinud arvukalt teoseid, näiteks kuulus missa "Se la face ay pale", ja ka kiri Lorenzo de' Medicile. Kuid tal ei õnnestunud leida rahuldavat ametikohta ning ta pöördus 1458. aastal tagasi põhja.

Viimased aastad Cambrais[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cambraisse naastes oli ta tuntuim helilooja Euroopas.[1] Ta sõlmis tihedad sidemed Burgundia õukonnaga ja jätkas neile muusika kirjutamist. Tal oli palju külalisi, teiste hulgas Antoine Busnois, Johannes Ockeghem, Johannes Tinctoris ja Loyset Compère, kes kõik mängisid olulist rolli järgmise põlvkonna polüfoonilise stiili arengus. Sellel perioodil kirjutas Dufay oma missa "L'homme armé" ("Relvastatud mees") ning ka samanimelise šansooni. Samuti kirjutas ta 1460. aasta paiku reekviemi, mis on kaotsi läinud.

Dufay suri 27. novembril 1474 pärast mitmenädalast haigust. Ta oli palunud, et lauldaks tema motetti "Ave regina celorum", kui ta sureb, kuid selle korraldamiseks ei jätkunud aega. Ta maeti Cambrai katedraali St. Etienne'i kabelisse ning hauakivile lõigati tema portree. Pärast katedraali hävimist oli hauakivi kadunud, kuid leiti 1859. aastal (seda oli kasutatud kaevu katteks) ning see asub nüüd muuseumis Lilles.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dufay oli üks 15. sajandi kõige mõjukamatest heliloojatest, tema muusikat kirjutati ümber, levitati ja esitati kõikjal, kus polüfooniline muusika oli juurdunud. Peaaegu kõigi järgnevate põlvkondade heliloojate muusika on mõjutatud tema loomingust. Tema muusika lai levik on veel muljetavaldavam, arvestades, et nooditrükikunst leiutati alles mitmeid aastakümneid hiljem.

Paljud tema teosed põhinevad cantus firmus'el – koraaliviisil või populaarsel ilmalikul meloodial, näiteks "L'homme armé" ("Relvastatud mees"), millele Dufay ehitas üles oma kuulsaima missa. Dufay muusikas torkab silma äärmiselt tasakaalustatud kontrapunkt, mis kasutab kaanonit ja imitatsiooni sageli neljas hääles, mitte kolmes, nagu oli tavaks sajand varem.

Dufay lõi muusikat enamikus tolle aja žanrides, muu hulgas vaimuliku muusika žanridest missasid, motette, magnificate, hümne, antifoone, liturgiliste laulude harmoniseeringuid, ning ilmaliku muusika žanridest prantsuskeelseid rondoosid, ballaade, virelaisid ja teisi šansoonitüüpe. Tema säilinud loomingu hulgas pole ühtegi spetsiaalselt ainult instrumentidele kirjutatud teost, kuid üsna kindlasti kasutati pille mõnede tema ilmalike teoste madalamate häälte dubleerimiseks. Kuid kogu tema vaimulik muusika on vaid vokaalne.

Tema säilinud helitöid on umbes 200 ringis: 8 täielikku missat, 28 üksikutele missa osadele loodud muusikateost, 15 propriumi laulu, 3 magnificati, 15 antifooni, 27 hümni, 22 motetti, 87 šansooni.

Dufay legendaarsem teos on motett "Nuper rosarum flores" ("Äsja rooside õisi..."), mille ta lõi Firenze katedraali (arhitekt Filippo Brunelleschi) sisseõnnistamiseks.

Paljud tema teostest on lihtsad kirikulaulu harmoniseeringud liturgiliseks otstarbeks, nagu näiteks antifoon "Ave maris stella".

Guillaume Dufay – "Ave maris stella" algus

Muusikateoreetilised tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

On andmeid kahest Dufay muusikateoreetilisest tööst, kuid kumbki pole säilinud. Ühes Parma raamatukogus leiduvas käsikirjas on märge Dufay teose "Musica" kohta ning 19. sajandi musikoloog François-Joseph Fétis on väitnud, et nägi 1824. aastal ühes Londoni raamatupoes 16. sajandi eksemplari Dufay teosest "Tractatus de musica mensurata et de proportionibus". Kummagi teose sisu pole teada.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Alejandro Enrique Planchart. "Du Fay, Guillaume." Oxford Music Online (vaadatud 23. august 2009)
  2. David Fallows, "Dufay", revised edition. London, J.M. Dent & Sons, Ltd.: 1987. ISBN 0-460-02493-0

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]