Inimgeograafia

Allikas: Vikipeedia
A-hepatiidi levik maailmas. Meditsiinigeograafia

Inimgeograafia ehk ühiskonnageograafia on geograafia haru, mis uurib inimeste elu ja majandustegevust kohalikul, regionaalsel ja ülemaailmsel tasandil ruumis ja ajas. Inimgeograafia on üks kahest peamisest geograafia suunast. Inimgeograafia on sotsiaalteaduste haru, mis uurib maailma, inimesi, kogukondi ja kultuure [1], keskendudes koha- ja ruumisuhetele. Inimgeograafia analüüsib inimkonna, looduse ja inimtegevuse vastasmõju ja suhteid nii looduse kui ka ühiskonna seisukohast. Inimgeograafia erineb loodusgeograafiast selle poolest, et keskendub inimtegevusele ja kasutab sagedamini kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Teadusharuna on inimgeograafia iseäranis mitmekülgne meetodite ja teoreetiliste lähenemiste poolest.

Inimgeograafia peamised allharud on majandus- (sh tööstus-, põllumajandus-, veondus- ja turismigeograafia), sotsiaal-, (sh rahvastiku-, linna- ja ruraalgeograafia), poliitiline (sh valimis- ja sõjageograafia ning geopoliitika), meditsiini-, ajalooline, kultuurigeograafia (sh keelte ja religioonide geograafia) jm.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii loodus- kui sotsiaalgeograafilistel teadmistel on pikk ajalugu. Geograafia ajaloos on geograafid tihti kirja pannud ja seletanud nähtuseid, mida tänapäeval käsitletakse loodusgeograafia asemel pigem inimgeograafia osana. Näiteks Vana-Kreeka geograaf ja ajaloolane Hekataios Mileetoselt kirjeldas nii antiikmaailma elanikke kui ka loodusolusid.

Geograafiat hakati Inglise ülikoolides õpetama 16. sajandi lõpus, USAs 19. sajandi alguses. Formaalse akadeemilise teadusharuna tunnustati geograafiat alles 18.-19. sajandil. [2]

1830. aastal rajati Inglismaal Kuninglik Geograafiaselts (Royal Geographical Society) [3] , esimene geograafia õppetool loodi Suurbritannias aga alles 1917. aastal. Esimene, kes Suurbritannias silma paistis, oli Halford John Mackinder, keda peetakse geopoliitika ja geostrateegia üheks loojaks. Mackinder hakkas Oxfordi Ülikoolis õpetama 1887. aastal.

Riiklik Geograafiaselts (National Geographic Society) loodi 1888. aastal USAs ja see hakkas publitseerima ajakirja National Geographic, millest sai geograafia populariseerija, omades seda rolli tänapäevani. Riiklik Geograafiaselts on pikka aega pakkunud geograafiaalast haridust ja viinud läbi uurimusi.

Üheks esimeseks näiteks, kus geograafia meetodeid pole kasutatud üksnes Maa füüsikaliste omaduste kirjeldamiseks ja teoretiseeringuks, on John Snow kaart 1854. aasta Broad Streeti koolerapuhangu kohta. See kaart on ühtlasi ka üheks esimeseks näiteks meditsiinigeograafiast.

John Snow kaart koolera leviku kohta Londonis 1854. aastal

Praeguseks küllaltki selge erinevus loodus- ja inimgeograafia vahel kujunes alles hiljem. Ühendus inim- ja loodusgeograafia valdkonna vahel avaldub kõige selgemini keskkonnadeterminismis, mis sai populaarseks 19. sajandil ja mis oli tihedalt seotud evolutsioonibioloogia teooriatega. Selle suunaga tegelesid Carl Ritter, Ellen Churchill Semple, Ellsworth Huntington, Thomas Griffith Taylor, jt. Keskkonnadeterminismi teooriast lähtuvalt sõltub inimeste tegevus ja käitumine otseselt neid ümbritsevast looduskeskkonnast. 19. sajandi keskel sattus keskkonnadeterminism rünnaku alla metoodilise järjepidevuse puudumise tõttu, hiljem püüde tõttu õigustada rassismi ja imperialismi.

Sarnane inim- ja loodusgeograafia kokkupuude ilmneb ka hilisemas regionaalgeograafias 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel. Regionaalgeograafia eesmärk oli jagada ruum regioonideks ning seeläbi mõista ja kirjeldada iga regiooni iseloomulikke omadusi nii inim- kui loodusgeograafiast lähtudes. Säilisid mõned tähelepanekud keskkonna mõjust ühiskonnale ja kultuurile nagu keskkonnadeterminismiski, küll aga possibilismi ja kultuuriökoloogia mõjutustega.

1960.ndatel toimus kvantitatiivne revolutsioon, mis tõi kaasa tugeva kriitika regionaalgeograafia suhtes. Heideti ette teadusliku ranguse puudumist ja teadusharu kirjeldavat olemust. Jätkati geograafia eristamist geoloogiast ning inimgeograafiat loodusgeograafiast. 20. sajandi keskel hakkasid geograafid ruumiprobleemide lahendamisel rakendama statistilisi ja matemaatilisi meetodeid.[1] Omandati kvantitatiivsed meetodid ruumimustrite analüüsimiseks ning ruumilise organiseerumise mudeli arendamiseks. [2]. Kvantitatiivrevolutsiooni käigus loodud edasiarendused on nähtavad geoinfosüsteemides. Statistika kasutamine, ruumimudelite loomine ja positivistlik lähenemine on senini paljudes inimgeograafia kõrvalharudes aktuaalne. Selle ajajärgu tuntumateks inimgeograafideks on Fred Schaefer, Waldo Tobler, William Garrison, Peter Haggett, Richard Chorley, William Bunge ja Torsten Hägerstrand.

Paljud positivismi kriitikud sidusid end uue esile tõusnud geograafia haruga. Kriitilise geograafia esiletõus märkis inimgeograafia ajaloos järjekordset pöördepunkti. Esile kerkinud biheiviorism püüdis mõista, kuidas inimesed loovad koha ja ruumi ning teevad lokaalseid otsuseid. Veelgi mõjukamaks osutus radikaalne geograafia, mis tõusis esile 1970ndatel ja 1980ndatel ning toetus marksismi teooriale ning tehnikatele. Radikaalset geograafiat seostati selliste geograafidega nagu David Harvey ja Richard Peet. Keskenduti eelkõige inimese käitumise uurimisele. Kasutati nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid meetodeid. Üritati leida lahendusi probleemidele, mis kaasnesid kvantitatiivse lähenemisega [4], prooviti pakkuda pigem seletusi kui kirjeldusi, pakkuda alternatiive, lahendusi ning omada poliitilist seotust, [5] vastupidiselt eraldatusest, mis on iseloomulikum positivismile. Kvantitatiivsele lähenemisele heidetigi kõige enam ette, et see ei suutnud kirjaldada elu täielikult, jättes kõrvale inimese mõju. Radikaalne geograafia ja marksismi ning sellega seotud teooriate jooned on oluliseks osaks kaasaegses inimgeograafias. Humanistlik geograafia, mille üheks tuntumaks esindajaks on Yi-Fu Tuan, sarnaneb biheivioristlikule geograafiale, kuid on metoodiliselt veelgi kvalitatiivsem. Humanistlikus geograafias kasutatakse sageli näiteks osaluseksperimenti ehk etnograafilist meetodit ning intervjuu- ja ankeetküsitluse meetodit. [6]

Muutused kriitilises geograafias viisid kaasaegsete lähenemisteni teadusharus, näiteks feministlik geograafia, uus kultuurigeograafia, ning tiheda seoseni postmodernismi ja poststrukturalismi teoorite ja filosoofiatega.

Valdkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised uurimissuunad inimgeograafias keskenduvad järgmistele uurimisvaldkondadele:

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuurigeograafia on ruumiline kultuuriteadus. Kultuurigeograafia uurib kultuuritooteid ja norme ning nende muutumist ja suhteid kohtades ning ruumis. Kultuurigeograafia kirjeldab ja analüüsib inimeste ruumilist käitumist ja seda, kuidas keel, religioon, majandus, valitsus ja teised kultuurilised fenomenid erinevates kohtades muutuvad või jäävad samaks.[7]

Alajaotus: lastegeograafia, zoogeograafia, keelegeograafia, religioonigeograafia, seksuaalsuse geograafia.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Majandusgeograafia uurib inimeste majandusliku tegevuse paiknemist ja ruumilist korraldust. Peamisteks uurimisteemadeks on globaliseerumisprotsessid, majanduse ruumiline korraldus, institutsioonide, ühiskonnakorralduse ja kultuuri mõju majanduse ruumilisele korraldusele.[6]

Alajaotus: üldmajandusgeograafia, üksikute majandusharude geograafia (tarbimisgeograafia, tööhõive- ja tööjõu geograafia).[6]

Tervis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meditsiinigeograafia all mõistetakse inimeste haiguste geograafilise leviku, tervisliku seisundi ning tervishoiu valdkonna geograafiliste iseärasuste uurimist.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalooline geograafia on mineviku ühiskondade ruumilise korralduse uurimine.[6] Ajalooline geograafia tegeleb laia temaatika ja probleemistikuga. Tavaliseks uurimisteemaks on geograafia ajalugu ja kohtade või regioonide muutumine aja jooksul. Paljud geograafia ajaloo uurijad tegelevad geograafia seaduspärasuste muutumisega aja jooksul, kaasa arvatud inimeste vastastikmõju keskkonnaga ja kultuurmaastike loomine.

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitiline geograafia on ruumiline politoloogia ehk uurib poliitilise tegevuse ruumilist korraldust.[6] Poliitiline geograafia uurib nii saaduste jaotumise ruumilist ebavõrdsust kui ka poliitilisi protsesse ja seda, kuidas poliitilised protsessid on mõjutatud ruumilistest struktuuridest. Poliitilise geograafia jagunemine: rahvusvaheliste suhete geograafia, riigisiseste suhete geograafia. Poliitiline geograafia hõlmab näiteks valmisgeograafiat, geopoliitikat ja sõjageograafiat.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastikugeograafia käsitleb seda, mil määral ruumilised muutused rahvastiku levikus, koosseisus, migratsioonis ja rahvastikukasvus on seotud koha olemusega. Rahvastikugeograafia tegeleb ennekõike paiknemise ja ruumilise korralduse mõjuga rahvastikuprotsessidele, mitte rahvastikuprotsesside uurimisega.[6]

Asustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asulastiku geograafia on teadus linna ja maapiirkondadest, pöörates erilist tähelepanu asulate sisemise struktuuri (asulageograafia) ning erinevate asulate vastastikuste mõjude uurimisele (asulategeograafia). [6] Uuritakse alasid, kuhu on koondunud ehitised ja infrastruktuur, ning kus enamik majandustegevusest kuulub teise ja kolmandasse sektorisse. Linnageograafia puhul tegeletakse tihedama rahvastikutihedusega aladega.

Inimgeograafia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kaks inimgeograafia õppetooli.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudis on inimgeograafia professoriks Rein Ahas, samas töötavad Ott Kurs, Jussi Jauhiainen, Garri Raagmaa, Tiit Tammaru, Ain Kull, Erki Tammiksaar, Anto Aasa, Uudo Pragi, Ülle Liiber, Tiia Rõivas, Siiri Silm ja Olle Järv.

Tallinna Ülikoolis on inimgeograafia professoriks Hannes Palang, kes juhatab ka sellealast uurimisrühma.

Tuntud inimgeograafe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carl Ritterit peetakse üheks alusepanijaks moodsale geograafiale.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Johnston, Ron (2000). "Human Geography". In Johnston, Ron; Gregory, Derek; Pratt, Geraldine et al.. The Dictionary of Human Geography. Oxford: Blackwell. pp. 353–360
  2. 2,0 2,1 Gill Valentine, Nicholas Clifford, Sarah Holloway, Stephen P Rice. Key Concepts in Geography, London : SAGE Publications Ltd, 2009
  3. Royal Geographical Society. "History". Vaadatud 9 March 2011. 
  4. Harvey, David (1973). Social Justice and the City. London: Edward Arnold. pp. 128–9. 
  5. Antipode: A Radical Journal of Geography (2009). "Antipode: A Radical Journal of Geography: Celebrating Over 40 years of Radical Geography 1969-2009". Vaadatud 31 May 2010. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Uudo Pragi. Sissejuhatus inimgeograafiasse, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002
  7. Jordan-Bychkov, Terry G.; Domosh, Mona; Rowntree, Lester (1994). The human mosaic: a thematic introduction to cultural geography. New York: HarperCollinsCollegePublishers. ISBN 978-0-06-500731-2.