Transpordigeograafia

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Veonduse geograafia)
Veondus Dhakas.

Transpordigeograafia ehk veonduse geograafia on majandusgeograafia haru, mis uurib inimeste, kaupade ja informatsiooni ruumilisi vahekordasid. Konkreetsemalt öeldes transpordi liikide kasutamise võimalusi reisijate, tooraine ja valmistatud kaupade kohale jõudmiseks.

Geograafia ja transport on ühenduses inimeste, tarbekaupade ja informatsiooni liikumise teel. Läbi aegade on transpordi kättesaadavus suurenenud ja see on omakorda viinud mobiilsuse usaldusväärsuse suurenemiseni. Eelnimetatud trend ulatub tagasi tööstusrevolutsioonini, kuigi märgatavalt võib kiirenemist täheldada alles 20. sajandi teisest poolest. Tänapäeva ühiskond toetub suures osas transpordisüsteemidele, mis tagavad neile tegutsemisvabaduse. Sellisteks tegevusteks võivad olla, näiteks pendelränne, energiavajaduste täitmine, kaupade laialivedamine ja isiklike vajaduste hankimine. Piisava transpordivõrgustiku arendamiseks on oluline teadvustada majandusarengu tähtsuse kasvu, mobiilsuse olulisust ning transpordivõrgustik peaks olema ühtlasi globaalse majanduse osa.

Transpordigeograafia mõõdab inimese aktiivsust asukohtade ulatuses. See keskendub sellistele keskkonnateguritele nagu reisimisele kulunud aeg, marsruut, transpordi viisid, transpordivahendi kasutatud ressurss ja erinevate transpordi liikide jätkusuutlikkus. Transpordi eesmärk on ületada ruumi, mis on kujundatud nii inimeste kui ka füüsiliste piirangute poolest, milleks on vahemaa, poliitilised piirid, aeg ja topograafia. Transpordi spetsiifilisemaks eesmärgiks on täita mobiilsuse vajadust, kuna see saab eksisteerida ainult siis kui toimub liikumine, kas siis inimeste või kaupade näol. Igasugune liikumine peab arvestama geograafilist asukohta ja siis valima olemasoleva transpordi viisi põhinedes ka maksumusele, kättesaadavusele ja ruumile.

Transpordi tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Transport on üks majanduse asendamatu osa ning ühtlasi täidab olulist rolli erinevate asukohtade vahel ruumis. Transport loob väärtuslikke ühendusi erinevate regioonide ja majandustegevuste ning inimeste ja ülejäänud maailma vahel. Transport on mitmemõõteline tegevus, mille olulisus on

  • Ajalooline. Ajalooliselt on transport suure tähtsususega, täpsemalt tsivilisatsiooni kasvamisel (Egiptus, Rooma ja Hiina), ühiskondade arengus (sotsiaalsete struktuuride kujunemine) ning ka riigikaitse puhul (Rooma riik, Ameerika teede ühendus).
  • Sotsiaalne. Transport aitab kaasa tervishoiu, heaolu ja kultuuriürituste kättesaadavusele, seeläbi täidab see ka sotsiaalhoolekanne ülesannet. See moodustab interaktsioone soodustades või pärssides inimeste mobiilsust. Transport võib ka kujundada sotsiaalseid struktuure.
  • Poliitiline. Valitsused täidavad olulist rolli transporti investeerimises ning reguleerides. Poliitiline osa transpordi puhul on vältimatu, kuna enamasti rahastavad valitsused oma rahvastiku mobiilsust. Enamus transpordi nõudmistest viitavad majanduslikele vajadustele, siiski on poliitilistel eesmärkidel loodud suhtluskoridore, näiteks rahvusvaheline kättesaadavus ja töökohtade loomine.
  • Majanduslik. Transpordi areng on seotud majandusarenguga, see on alati olnud omaette tööstus (autode tootmine, õhutranspordi firmad jne). Transport on oluline ka kaupade tootmisel ja teenuste osutamisel, aidates kaasa majandustegevustele ja arengule, mõjutades maa väärtust (kinnisvara). Transport on nii majandustegevust kujundav tegur kui ka kujundatav majandustegevuse poolt.
  • Keskkondlik. Transpordi keskkondlikud tagajärjed on samuti olulised. Mõjutades õhu- ja veekvaliteeti, mürareostust ja rahva tervist. Kõigi transpordiga seotud otsuste tegemisel tuleb arvestada ka vastavaid keskkonnakulusid. Transport on domineeriv faktor tänapäeva keskkonnaprobleemides.

Transpordi tähtsus on üha enam kasvav trend, seda kinnitavad järgmised probleemid:

  • Vajaduse suurenemine. Peale Teist maailmasõda on transpordi kui ka mobiilsuse vajadus individuaalsel tasandil üha tõusnud. Kasv on põhjustatud peamiselt vahemaade suurenemise tõttu, inimeste liikumine erinevate asupaikade vahel on samuti suurenenud ning seetõttu on kasvanud vajadus erinevate transpordiliikide järele.
  • Kulude vähenemine. Viimaste aastakümnete jooksul on transpordi hinnad langenud inimese kohta märgatavalt, see on omakorda teinud võimalikuks reisida kaugemale.
  • Infrastruktuuride laienemine. Erinevad transpordiinfrastruktuurid on tänapäeval üheks suuremaks maakasutuse osaks, eriti arenenud riikides. Teed, sadamad, lennujaamad ja telekommunikatsiooni ehitised ning torustikud on märgatavalt laienenud uutele aladele.

Transpordiliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Transpordiliikide seisukohalt on põhilisteks vormideks õhu-, raudtee-, maantee- ja veetransport. Igal neist on oma hind ning ka oma infrastruktuur ja liiklusvahend. Suurte koguste kaupade vedamiseks kasutatakse tavaliselt laevu. Laevade abil on võimalik vedada rohkem väiksemate kulude eest suuremate vahemaade taha. Inimestele, kes eelistavad lühikest sõiduaega ja võimalikult suurt mugavust, oleks kõige sobivamaks õhuteed ja maanteed. Raudteed kasutatakse tihti paikades, kus on vaja kaupu viia eemale veekogudest. Kuigi oluline oleks ära märkida, et Eestis on vastupidi, Eesti raudteetransport õitseb seetõttu, et Venemaa naftasaadusi toimetatakse veekogu juurde.

Maantee transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maantee on liiklusliin läbi linnade ja külade, kus see kannab tänava nimetust. Kõige tavalisem maantee transpordivahent on sõiduauto, lisaks liigub teedel veel ka busse, veoautosid, jalgrattureid ja jalakäijaid. Sõiduautod pakuvad suurt vabadust inimeste liikumisele, kuid samas kasutavad nad palju energiat ning asfaltteede tõttu hõlmavad ka suurt maa-ala.

Veetransport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veetransport on kõige aeglasem transpordivorm, mille abil saab inimesi ja kaupu vedada. Veetransport võib toimuda ookeanil, merel, järvel, jõel või kanalil. Veetranspordi vahenditeks võivad olla praamid, paadid, laevad ja purjekad.

Raudteetransport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raudteetranspordi toimimiseks on vaja ehitada raudteesid ning neil liikumiseks ronge. Rong võib liikuda gaagi, diisli või elektri abil. Rongide abil saab vedada inimesi ning kaupu. Rongid on üsna energiasäästlikuid, kuid mitte nii palju kui laevad.

Õhutransport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhutranspordi puhul kasutatakse enamasti lennukeid. Õhutransport on üks kiirematest reisimisviisidest. Lennukeid kasutatakse nii inimeste kui ka veoste toimetamiseks kaugete vahemaade taha. Kuna lennutransport on kõrge hinna ning suure energiakuluga, siis lühemate vahemaade puhul võidakse kasutada helikopterit.

Transport geograafias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ressursid, inimesed ja majandustegevused ei ole siin maailmas suvaliselt jaotunud. Geograafia otsib asjade ruumilist korrastatust kui ka nende vahelisi interaktsioone. Transport on selle ruumilise korrastatuse üks elemente, samuti on see ka mõjutatud geograafia poolt ja samas mõjutab transport ise geograafiat. Transport ei ole teadusala, pigem rakendusvaldkond, mis kasutab erinevate teadusalade meetodeid ja kontseptsioone. Geograafe huvitab transport kahel põhjusel. Esiteks, transpordi infrastruktuurid, terminalid, varustus ja ühendused hõlmavad tähtsat kohta ruumis ja need moodustavad ruumilise süsteemi aluspõhja. Teiseks, geograafia püüab selgitada ruumilisi suhteid ning transpordivõrgustik on üks peamine huvipakkuv ruumiline interaktsioon. 20. sajandi teisel poolel on transpordigeograafia teadusharuna eraldunud majandusgeograafiast. Reisijate kasvav mobiilsus ja vedu õigustab transpordigeograafia teket kui spetsiaalset eriala. 1960. aastatel olid transpordikulud põhiliseks uurimisalaks ning transpordigeograafia toetus suures osas kvantitatiivsetele meetotidele. Alates 1970. aastatest alates oli globaliseerumine kõige keskmes, kaasaarvatus transpordigeograafias. 1970. ja 1980. aastatel pöörati siiski transpordile vähe tähelepanu majandusgeograafia kõrval, kuigi inimeste mobiilsus ja vedu ning madalad transpordi kulud olid siiski olulised tegurid globaliseerumise kõrval.

Transpordigeograafia probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Transpordisüsteeme mõjutavad neli peamist tegurit:

  • Pädevus. Takistused ja kitsikused mõjutavad transpordi pädevust, nii teekonnal kui ka lõppjaamades.
  • Üleviimine. Üleviimiskohad on olulised, kuna nad ühendavad erinevaid transpordisüsteeme. Üleviimispunktideks on tavaliselt väravad ja keskused.
  • Usaldusväärsus. Probleem, mille kohaselt toimub liikumine ainult kindla aja ja hinnavahemiku sees. Lühem teekond ei tähenda alati suuremat usaldusväärsust. Usaldusväärsuse tuntuimaks nõrgendavateks faktoriteks on liiklusummikud.
  • Integratsioon. Kasutades erinevate transpordiviiside hüve seni, kuni transpordivood muutuvad odavamaks ja usaldusväärsemaks. Sellise eesmärgini püüdlevad, näiteks lennufirmad, mis püüavad ühendada maailma erinevaid paiku.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]