Indrek Hargla

Allikas: Vikipeedia
Indrek Hargla
Indrek.Hargla.IMGP5929.JPG
Indrek Hargla esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil
Foto: Ave Maria Mõistlik, 17. mai 2009
Sünniaeg 12. juuli 1970 (44-aastane)
Sünnikoht Eesti
Kirjandusžanrid Ulmekirjandus
Kriminaalromaanid

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak;[1][2] sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas[3]) on Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulmekirjanikke.

Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti".

Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud.

Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina[4]. Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sari Kriminaalromaan vanast Tallinnast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lühiromaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Gondvana lapsed" (1999)
  • "Uskmatuse hind" (1999)
  • "Excelsuse konkistadoorid" (1999)
  • "Pan Grpowski jõulud" (1999)
  • "Obernoni Apokrüüf" (2000)
  • "Capaneusi Harta" (2000)
  • "Mees, kes ei joonud viskit" (2001)
  • "Väendru" (2001)
  • "Hathawareti teener" (2002) ISBN 9985-9380-5-4
  • "Maris Stella" (2003) ISBN 9985-9383-7-2
  • "Tagasi tulevikku IV" (2003)

Jutud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Deja-vu" (1998)
  • "Õnnekosk" (1998)
  • "Gondvana lapsed" (1998)
  • "Kliendi soov" (1999)
  • "Spitzbergeni nokturn" (1999)
  • "Kindel linn" (1999)
  • "Kõik võimalused maailmas" (1999)
  • "Koobassaare heinaküün" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (1) (2000)
  • "Eeben" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (2) (2000)
  • "Diplomitöö" (2000)
  • "Sierra Titauna nekropol" (2000)
  • "Aleana" (2000)
  • ""Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid" (2000)
  • "Sindbadi kaheksas reis" (2000)
  • "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" (2000)
  • "Sild üle vaevavete" (2000)
  • "Rabaröövel" (2000)
  • "Meninos da rua" (2000)
  • "Isa süda" (2001)
  • "Fusion" (2001)
  • "Kevade tulek" (2001)
  • "Mees Assisi linnast" (2001)
  • "Liiga hilja" (2001)
  • "Veneetsia peeglite mõistatus" (2001)
  • "Paroodiad" (2001)
  • "Uneparandaja" (2001)
  • "Pengringeerion" (2001)
  • "Kord kuult (The Order from the Moon)" (2001)
  • "Sõber selvas" (2001)
  • "Terve maailm" (2001)
  • "Sindbadi üheksas reis" (2001)
  • "Vereta jaht" (2001)
  • "Enesemääramisõigus" (2002)
  • "Vend Rus" (2002)
  • "Püha Graal – 1984" (2002)
  • "Cuncti simus concanentes: Ave Maria" (2002)
  • "Novembrivalss Vanal väljakul" (2002)
  • "Vlad" (2003)
  • "Viljakoll" (2004)
  • "Tagasi süütusesse" (2004)
  • "Minu päevad Liinaga" (2008)
  • "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" (2010)

Kogumikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte" (2005)

Telesarjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 17 korda võitnud Eesti ulmeauhinna "Stalker", seda nii parima algupärase romaani ("French ja Koulu" ja "Suudlevad vampiirid"), lühiromaani või jutu ("Excelsuse konkistadoorid", "Sindbadi kaheksas reis", "Väendru", "Püha Graal – 1984", "Ingellik olevus", "Minu päevad Liinaga", "Doanizarre udulaam", "Jõgeva elavad surnud"), lühijutu ("Spitzbergeni nokturn", "Vend Rus", "Vlad", "Emajõe ääres") kui ka kogumiku ("Pan Grpowski üheksa juhtumit", "Roos ja lumekristall", "Suudlevad vampiirid") kategoorias.[5]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indrek Hargla isa on Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja ema filoloog Varje Sootak. Tema abikaasa on lastekirjanik Heli Illipe-Sootak.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]