Indrek Hargla

Allikas: Vikipeedia
Indrek Hargla
Indrek.Hargla.IMGP5929.JPG
Indrek Hargla esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil
Foto: Ave Maria Mõistlik, 17. mai 2009
Sünniaeg 12. juuli 1970 (44-aastane)
Sünnikoht Eesti
Kirjandusžanrid Ulmekirjandus
Kriminaalromaanid

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak;[1][2] sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas[3]) on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja krimikirjanikke. Ta on kasutanud ka kirjanduslikke varjunimesid Andrei Golikov ja Marat Faizijev.

Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2014. aasta sügiseks on sarjas ilmunud viis romaani, Melchiori-lood on jõudnud ka teatrisse ning nende ainetel kavandatakse filmi. 2012. aastal jõudsid televisiooni ka tema stsenaariumite alusel valminud seriaalid "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene kirjeldas dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnagul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.

Hargla teoseid on tõlgitud saksa, ungari, läti, soome ja prantsuse keelde. 2012. aastast kuulub ta Eesti Kirjanike Liitu.

Kirjandusliku tegevuse kõrvalt on Indrek Hargla võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.

Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina[4]. Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sari Kriminaalromaan vanast Tallinnast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lühiromaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Gondvana lapsed" (1999)
  • "Uskmatuse hind" (1999)
  • "Excelsuse konkistadoorid" (1999)
  • "Pan Grpowski jõulud" (1999)
  • "Obernoni Apokrüüf" (2000)
  • "Capaneusi Harta" (2000)
  • "Mees, kes ei joonud viskit" (2001)
  • "Väendru" (2001)
  • "Hathawareti teener" (2002) ISBN 9985-9380-5-4
  • "Maris Stella" (2003) ISBN 9985-9383-7-2
  • "Tagasi tulevikku IV" (2003)

Jutud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Deja-vu" (1998)
  • "Õnnekosk" (1998)
  • "Gondvana lapsed" (1998)
  • "Kliendi soov" (1999)
  • "Spitzbergeni nokturn" (1999)
  • "Kindel linn" (1999)
  • "Kõik võimalused maailmas" (1999)
  • "Koobassaare heinaküün" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (1) (2000)
  • "Eeben" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (2) (2000)
  • "Diplomitöö" (2000)
  • "Sierra Titauna nekropol" (2000)
  • "Aleana" (2000)
  • ""Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid" (2000)
  • "Sindbadi kaheksas reis" (2000)
  • "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" (2000)
  • "Sild üle vaevavete" (2000)
  • "Rabaröövel" (2000)
  • "Meninos da rua" (2000)
  • "Isa süda" (2001)
  • "Fusion" (2001)
  • "Kevade tulek" (2001)
  • "Mees Assisi linnast" (2001)
  • "Liiga hilja" (2001)
  • "Veneetsia peeglite mõistatus" (2001)
  • "Paroodiad" (2001)
  • "Uneparandaja" (2001)
  • "Pengringeerion" (2001)
  • "Kord kuult (The Order from the Moon)" (2001)
  • "Sõber selvas" (2001)
  • "Terve maailm" (2001)
  • "Sindbadi üheksas reis" (2001)
  • "Vereta jaht" (2001)
  • "Enesemääramisõigus" (2002)
  • "Vend Rus" (2002)
  • "Püha Graal – 1984" (2002)
  • "Cuncti simus concanentes: Ave Maria" (2002)
  • "Novembrivalss Vanal väljakul" (2002)
  • "Vlad" (2003)
  • "Viljakoll" (2004)
  • "Tagasi süütusesse" (2004)
  • "Minu päevad Liinaga" (2008)
  • "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" (2010)

Kogumikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte" (2005)

Telesarjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Andromeda saar"
  • "Wabadusrist" (2013)
  • "Testamenditäitjad" (2014)
  • "Viimane mustpea" (2014)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 17 korda võitnud Eesti ulmeauhinna "Stalker", seda nii parima algupärase romaani ("French ja Koulu" ja "Suudlevad vampiirid"), lühiromaani või jutu ("Excelsuse konkistadoorid", "Sindbadi kaheksas reis", "Väendru", "Püha Graal – 1984", "Ingellik olevus", "Minu päevad Liinaga", "Doanizarre udulaam", "Jõgeva elavad surnud"), lühijutu ("Spitzbergeni nokturn", "Vend Rus", "Vlad", "Emajõe ääres") kui ka kogumiku ("Pan Grpowski üheksa juhtumit", "Roos ja lumekristall", "Suudlevad vampiirid") kategoorias.[5]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indrek Hargla isa on Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja ema filoloog Varje Sootak. Tema abikaasa on lastekirjanik Heli Illipe-Sootak.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]