Indrek Hargla

Allikas: Vikipeedia
Indrek Hargla
Indrek Hargla raamatu "Süvahavva. Viimane suvi" esitlusel Viru Keskuse Rahva Raamatus (2020)
Sündinud 12. juuli 1970 (53-aastane)
Eesti
Žanr ulmekirjandus
kriminaalromaan
Indrek Hargla 2021. aasta Kirjandustänava festivalil

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak;[1][2] sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas)[3] on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Andrei Golikov ja Marat Faizijev.

Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2019. aastaks oli sarjas ilmunud seitse romaani, Melchiori-lood on jõudnud ka teatrisse ning nende ainetel kavandatakse filmi. 2012. aastal näidati televisioonis tema stsenaariumide järgi valminud telesarju "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene kirjeldas dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnangul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.[viide?]

Hargla teoseid on korduvalt kiidetud nii autori tehnilise meisterlikkuse kui ka laia žanrilise haarde poolest. Nii tunnustas näiteks 2018. aastal ilmunud jutukogu "Kolmevaimukivi" arvustuses kriitik Piret Põldver Harglat kogumiku sisulise ja vormilise vaheldusrikkuse, autori muljetavaldavate teadmiste ja laia silmaringi poolest (pidades alusetuks Silver Sära kriitilist hinnangut "pseudosügavusele"). Põldveri sõnul on Hargla tekstidele iseloomulikud žanripuhtus ja terviklikkus, loogiline kompositsioon ja žanrireeglite järgimine. Samas leidis kriitik nõrkusi tegelaste psühholoogias, mis muudab nendega samastumise raskeks, tuues esile, et isegi minevikku ja alternatiivreaalsust kirjeldavates tekstides "peitub omajagu romantismi ja liiga jäika kristlikku eetikat".[4]

Hargla teoseid on tõlgitud saksa, ungari, läti, soome ja prantsuse keelde. Aastatel 2012–2015 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu, kust ta omal soovil välja astus.

Kirjandusliku tegevuse kõrvalt on Indrek Hargla võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.

Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina.[5] Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Hargla, Arvamusfestival 2015

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Sari "Kriminaalromaan vanast Tallinnast"[muuda | muuda lähteteksti]

Lühiromaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Gondvana lapsed" (1999)
  • "Uskmatuse hind" (1999)
  • "Excelsuse konkistadoorid" (1999)
  • "Pan Grpowski jõulud" (1999)
  • "Obernoni Apokrüüf" (2000)
  • "Capaneusi Harta" (2000)
  • "Mees, kes ei joonud viskit" (2001)
  • "Väendru" (2001)
  • "Hathawareti teener" (2002) ISBN 9985-9380-5-4
  • "Maris Stella" (2003) ISBN 9985-9383-7-2
  • "Tagasi tulevikku IV" (2003)
  • "Doanizarre udulaam" (2009); (Kirjastus Paradiis, 2017, ISBN 978-9949-9896-0-7)
  • "Pesunaiste tsunfti emand" (2023)
  • "Taani printsi vaim" (2023)
  • "Kümme tuhat aastat vihma" (2023)
  • "Kolm tilka verd" (2023)

Jutud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Deja-vu" (1998)
  • "Õnnekosk" (1998)
  • "Gondvana lapsed" (1998)
  • "Kliendi soov" (1999)
  • "Spitzbergeni nokturn" (1999)
  • "Kindel linn" (1999)
  • "Kõik võimalused maailmas" (1999)
  • "Koobassaare heinaküün" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (1) (2000)
  • "Eeben" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (2) (2000)
  • "Diplomitöö" (2000)
  • "Sierra Titauna nekropol" (2000)
  • "Aleana" (2000)
  • ""Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid" (2000)
  • "Sindbadi kaheksas reis" (2000)
  • "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" (2000)
  • "Sild üle vaevavete" (2000)
  • "Rabaröövel" (2000)
  • "Meninos da rua" (2000)
  • "Isa süda" (2001)
  • "Fusion" (2001)
  • "Kevade tulek" (2001)
  • "Mees Assisi linnast" (2001)
  • "Liiga hilja" (2001)
  • "Veneetsia peeglite mõistatus" (2001)
  • "Paroodiad" (2001)
  • "Uneparandaja" (2001)
  • "Pengringeerion" (2001)
  • "Kord kuult (The Order from the Moon)" (2001)
  • "Sõber selvas" (2001)
  • "Terve maailm" (2001)
  • "Sindbadi üheksas reis" (2001)
  • "Vereta jaht" (2001)
  • "Enesemääramisõigus" (2002)
  • "Vend Rus" (2002)
  • "Püha Graal – 1984" (2002)
  • "Cuncti simus concanentes: Ave Maria" (2002)
  • "Novembrivalss Vanal väljakul" (2002)
  • "Vlad" (2003)
  • "Viljakoll" (2004)
  • "Tagasi süütusesse" (2004)
  • "Minu päevad Liinaga" (2008)
  • "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" (2010)

Kogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Nad tulevad täna öösel!" (2000)
  • "Pan Grpowski üheksa juhtumit" (2001) ISBN 9985-9271-9-2
  • "Hathawareti teener" (2002)
  • "Roos ja lumekristall" (2006) ISBN 9949-420-33-4
  • "Suudlevad vampiirid" (2011)
  • "Kolmevaimukivi" (2018)
  • "Apteeker Melchiori apokrüüfid" (2023)

Antoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte" (2005)
  • "Eestid, mida ei olnud" (2017)
  • "Vinguv jalaluu" (2018)
  • "Ülestõusjad ja kodukäijad" (2020)

Telesarjad[muuda | muuda lähteteksti]

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Vari" stsenaarium ja Juhan Liivi palatikaaslase osatäitja (2024)[6]

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Andromeda saar" (2013)
  • "Wabadusrist" (2013)
  • "Testamenditäitjad" (2014)
  • "Viimane mustpea" (2014)
  • "Varjuprohvet" (2016)
  • "Kodukäijad" (2019)
  • "Nõid" (2021)
  • "Trimmerdaja surm" (2021)
  • "Suvitusromaan" (2021)
  • "Hingede tund" (2021)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 21 korda võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Hargla isa on õigusteadlane Jaan Sootak ja ema ajakirjanik Varje Sootak. Üks tema tütreid on Berit Sootak.

Indrek Hargla on end ise nimetanud indie-kirjanikuks.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hendrik Alla Indrek Hargla jaoks on kirjandus teraapia Postimees, 30. jaanuar 2012
  2. ↑ Paavo Kangur:Kirjanik Indrek Hargla: hinge eest tuleb hoolt kanda! Kroonika, 29. jaanuar 2012
  3. ↑ TEA entsüklopeedia. 8. köide, lk 71.
  4. ↑ Piret Põldver "Kas lugeda mööndustega või mööndusteta?" Sirp, 23. november 2018, lk 19
  5. ↑ Kristiina Herodes Apteeker Melchiori detektiivitöö sünnib pärast tööaega Välisministeerium
  6. ↑ "Pääru Oja kaotas Juhan Liivi mängimiseks hulgaliselt kilosid. „Kuulen kontide klõbinat valgete hullumajahõlstide all"". Maaleht. Vaadatud 30. septembril 2023.
  7. ↑ "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures" uue hooaja avab Indrek Hargla ERR Kultuur, 05.02.2024.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Indrek_Hargla&oldid=6594987"