Hildegard Bingenist

Allikas: Vikipeedia
Keskajast pärinev pilt, kus on kujutatud Hildegard von Bingenit ja munk Volmarit

Hildegard Bingenist (saksa keeles Hildegard von Bingen; ladina Hildegarda Bingensis; 109817. september 1179) oli saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja. Teda on kutsutud ka Reini sibülliks. Paavst Benedictus XVI kuulutas ta Kiriku doktoriks.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hildegard sündis rikkasse aadliperekonda kümnenda lapsena. Lapseeas oli tal kehv tervis ning suure osa ajast oli ta üksi, mistõttu tema sisemaailm oli väga eriline. Oma kirjutistes väidab ta, et nägi lapsepõlves palju nägemusi.

Kaheksa-aastaselt läks Hildegard vanemate käsul kloostrisse, kus ta õppis lugemist ning kirjutamist nunn Jutta käe all. 18-aastaselt ühines ta benediktlaste orduga. Peale Jutta surma 1136. aastal sai Hildegardist prioress ning aastal 1147 otsustas ta kloostri kogukonnaga kolida Rupertsbergi Bingenis, kus ta sai kloostri abtissiks. Hiljem rajas ta mitmeid teisi nunnakloostreid.

Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega.

Ajaloos poldud teda enne 16. sajandit pühakuks kanoniseeritud, ehkki seda üritati mitmeid kordi (viimane toimus 1244. aastal). 16. sajandi lõpus nimetati ta ilma ametliku kanoniseeringuta pühakuks, tema püha päeva tähistatakse 17. septembril. Alles 2012. aastal kuulutas paavst Benedictus XVI ta pühakuks ning kirikudoktoriks – 35 kirikudoktorist pühaku hulgas on ta neljas seda tiitlit kandev naine.

Hildegardist on säilinud ligi sada kirja nii keisritele, paavstidele, nunnadele ja aadlikele. Ta kirjutas umbes 70 luuletust ja üheksa raamatut. Tähtsamad neist olid "Scivias" ("Tunne teid!"), "Liber Vitae Meritorum", "De Operatione Dei".

Ta kirjutas ka ligi 72 laulu, mida on ka tänapäeval võimalik laulda (noodikiri arenes välja 11. sajandil).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]