Helsingi toomkirik

Allikas: Vikipeedia
Helsingi toomkirik
Lutheran Cathedral Helsinki.jpg
Riik Flag of Finland.svg Soome
Asukoht Helsingi
Uusimaa
Ehituse lõpp 1852
Koordinaadid 60° 10′ 13″ N, 24° 57′ 8″ Ekoordinaadid: 60° 10′ 13″ N, 24° 57′ 8″ E
Helsingi toomkirik öösel

Helsingi toomkirik (soome keeles Helsingin tuomiokirkko ja rootsi keeles Helsingfors domkyrka), algselt Nikolai kirik ja hiljem Suurkirik, on Helsingi piiskopkonna toomkirik ja Helsingi toomkoguduse kodukirik. Carl Ludvig Engeli projekteeritud kirik asub Senati väljaku (Senaatintori) ääres Helsingis. Valget ja halli värvi sammastega toomkirik on üks Helsingi tuntumaid sümboleid. Aastas külastab kirikut üle 350 000 inimese, kellest osa käib kirikus toimuvatel üritustel, kuid suurem osa on siiski turistid.

2003. aastal korraldas ajaleht Helsingin Sanomat lugejaküsitluse, mille tulemuse põhjal tunnistati Helsingi toomkirik Soome kõige märkimisväärsemaks ehitiseks. Teisele kohale jäi seitse häält vähem kogunud Soome parlamendihoone (Eduskuntatalo).[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiriku esialgne projekt.

Toomkirik on osa aastatel 18201850 ehitatud Helsingi kesklinnast. Kesklinna detailplaneering oli Johan Albrecht Ehrenström kujundada, kuid tähtsamad ehitised projekteeris Carl Ludvig Engel. Ehrenströmi detailplaneeringu järgi oli Senati väljaku põhjapoolne kalju jäetud luterliku peakiriku asukohaks. Engel koostas juba 1819. aastal esimesed projektid kirikust ja lihvis selle arhitektuurilist väljanägemist aastakümneid. Toomkiriku ehitamiseks võeti Venemaa keisrilt Nikolai I-lt 2,6 miljoni rublane 37-aastase tagasimakseajaga laen, millest toomkiriku ehituskuludeks võis arvestuste järgi minna ligi miljon rubla. Sama laenu kasutati ka Turu linna taastamisel tulekahju järel. Toomkiriku ehitust alustati 1830. aastal.

Engeli surma-aastal 1840 oli kirik nii valmis, et seal võis samal aastal pidada ülikooli 200. aastapäeva. Ehitustööde järelevalvet jätkas Engeli surma järel tema abiline E. B. Lohrmann, kelle juhtimisel tehti kiriku väljanägemisele märkimisväärseid muudatusi. Kirik pühitseti ametlikult avatuks alles 1852. aastal, kui see nimetati keiser Nikolai I ja Püha Nikolause järgi Nikolai kirikuks. Soome iseseisvumisel 1917. aastal muudeti venepäraseks arvatud nimi Suurkirikuks. Kui Helsingi piiskopkond 1959. aastal moodustati sai Suurkirikust Helsingi toomkirik.

Arhitektuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiriku kantsel
Üks apostlikest kujudest
Helsingi toomkiriku sambakapiteelid on Korintose stiilis

Kirik esindab uusklassitsistliku stiili ja on põhiplaanilt sarnane Kreeka ristiga. Eestvaate kujundamisel on eeskuju võetud Peterburi Kaasani katedraalist. Engel ise eriti ei hoolinud keskkirikust, kuid valis sellise stiili siiski eeskujuks, sest kiriku asetuse tõttu võis seda vaadata igast küljest. Engel tegi kirikust mitu kavandit ja lihvis selle stiile asukohast lähtuvalt võimalikult sobivaks.

Keiser Aleksander I poolt heaks kiidetud lõplikus projektis on neli korintose stiilis sammastega ümbritsetud ristharu, mille keskel kõrgub ümmargune kuppelkatusega torn. Kirikusaal on traditsiooniliselt ida-lääne suunaline altari asukohaga päikese poole ehk saali idapoolses osas. Saali läänepoolses osas on peasissekäik ja Unioni tänava (Unioninkatu) poolt kõrguvad selle kohal põhisambad. Valge ja vähenõudlik kirikusaal on kujundatud nii, et oleks sisenedes kogu ulatuses kohe nähtav, mille võimaldab selle sümmeetriline kuju. Kirik kõrgub omal kaljutasandil, mille Senativäljaku poolsele küljele Engel kujundas peavalvuri. Kiriku Unioni tänava poolse sissekäigu vastasküljele projekteeris Engel 1840. aastal Keisri ülikooli põhiraamatukogu.

Ilmajokist pärit Könni soost kolmanda põlve kellameister Juho Könni oli osav kellade valmistaja. Tema tuntuim töö oli kellamehhanismi tegemine kirikule, mis oli kasutusel kuni 1902. aastani, kui kulunud kell asendati elektrilise kellaga. Algne Juho Könni valmistatud kella numbriplaat on endiselt kasutusel. Könni meistri valmistatud algset kellamehhanismi hoitakse Soome kellamuuseumis Espoos.

Projekti tuli ehituse käigus mitmeid muudatusi. 1839. aastal antud keisri käsuga peavalvur kõrvaldati ja asendati monumentaaltreppidega, mis viisid kiriku tasandilt väljakule. Engel oli tulemusteta treppide ehitamise vastu, kuna projekti muutmine rikkus Senativäljaku loomulikku väljanägemist: varem põhja küljest suletud Senativäljak avanes nüüd kiriku poole.

Engeli surma järel jätkas tema töid Ernst Bernhard Lohrmann, kuid kiriku püstitamisel tehti mitmeid olulisi muudatusi. Kiriku ehitis arvati olevat liiga nõrk ja sellepärast lisati Lohrmanni soovitusele tuginedes põhitornile veel neli nurgatorni ja Peterburi Iisaki kiriku eeskujul kaksteist apostleid meenutavat tsinkkuju. See on maailma suurim ühekordne tsinkskulptuuride kollektsioon. Skulptuurid valmisid aastatel 1846–1847 ja need on valmistatud saksa skulptorite August Wredovi, Hermann Schvievelbeini, Gustav Bläseri ja Heinrich Bergesi poolt. Lohrmann projekteeris ka esikülje sammaste kõrvale kellatornid kuna kiriku kuppeltorni ei juletud raskeid kirikukelli paigutada. Need muutused olid vastukäivad Engeli esialgsele projektile ja muutsid kiriku üldist väljanägemist. Kirikusaal iseloomustab paremini Engeli esialgset arhitektuuri.

Sisekujundus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toomkiriku altar
Orel

Toomkiriku valge, lühiharulise risti kujuline kirikusaal on äärmiselt tagasihoidlik ja ilustamata. Selle ainsad lihtsad kaunistused on kolm nurganiššidesse paigutatud skulptuuri, mis esindavad usupuhastajaid Martin Lutherit, Philipp Melanchthoni ja Mikael Agricolat. Neljandas nurgas on Engeli projekteeritud ümmargune kantsel.

Õigeusu kirikute ikoonidest vaimustatud Engel projekteeris kirikusse suursuguse altariehitise. See koosnes väga suurest kullatud ristist, mida ümbritses kuldne ring ja kaks palvetavat inglit; risti ja altari jalamil oli õigeusu stiili jäljendav kaunistatud pühakirja kujutav maaling. Engeli surma järel jäid projektist alles vaid inglid, mis seisavad nüüd altari kahel poolel. Algne altarimaaling oli Robert Wilhelm Ekmani heledavärviline Jeesuse kõnelus lastega, kuid Nikolai I ei meeldinud see ja ta kinkis selle asemele baltisaksa kunstniku Carl Timoleon von Neffi sünge maali Jeesuse ristilt äravõtmisest. Ekmani altarimaal paigutati Helsingi Vanakirikusse.

1967. aastal firma Marcussen & Son valmistatud orelil on 57 vilet.

Kiriku all olev võlvkamber ehitati algselt kiriku keldriks, kus asusid kiriku soojustusseadmed ja küttetagavarad. Kiriku kelder seisis tühjana üle saja aasta, kui see 1970. aastal remonditi ja kasutatakse nüüd põhiliselt näituste korraldamisteks.

Toomkirik restaureeriti põhjalikult aastatel 19961999. Altarile paigutati uus Carolus Enckelli maalitud altarimaal ning valmistati tekstiilikunstnik Päikki Priha kavandatud uued kirikutekstiilid.

Pilte toomkirikust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]